Mine sisu juurde

Otto Skorzeny

Allikas: Vikipeedia
Otto Skorzeny
Otto Skorzeny (1943)
Täisnimi Otto Johann Anton Skorzeny
Hüüdnimi „Pikk hüppaja" (pärast Benito Mussolini päästmist)
„Euroopa ohtlikem mees" (pärast Bastogne’i lahingut)
Sünniaeg 12. juuni 1908
Viin, Austria-Ungari (tänapäeva Austria)
Surmaaeg 5. juuli 1975
Madrid, Hispaania
Truudusvanne Saksamaa
Egiptuse kuningriik
Teenistusaeg 1931-1945
Auaste SS-Obersturmbannführer
Juhtinud SS Panzer Brigade 150
Sõjad/lahingud

Teine maailmasõda:

Autasud Raudrist (I ja II klass)
Raudristi Rüütlirist
Rüütlirist tammelehtedega

Otto Skorzeny (12. juuni 1908 Viin6. juuli 1975 Madrid) oli Relva-SS-i ohvitser, kelle viimane auaste oli Obersturmbannführer.

Ta astus 1926. aastal Viini Tehnikakõrgkooli.

1941. aasta sügisel määrati ta Moskva lahingu ajal vastutama sakslaste "tehnilise üksuse" eest. See pidi hõivama tähtsamate asutuste hooned Moskvas, näiteks NKVD peakorteri Lubjankal, samuti kesktelegraafi maja, enne kui need hävitatakse. See ülesanne tühistati, kui Moskva vallutamine ebaõnnestus.

1942. aasta detsembris sai Skorzeny katjuušašrapnelliga kuklasse haavata. Ta keeldus arstiabist, välja arvatud aspiriin, side ja klaasitäis viina, ning naasis juba mõne tunni pärast rivvi. Teda autasustati vapruse eest Rüütliristiga, kuid tema tervis halvenes, ta kannatas tugevate pea- ja kõhuvalude käes ning pidi Viini ravile minema.

Relva-SS-i eriüksuse moodustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Skorzeny kutsuti 1943. aasta aprillis Relva-SS-i peakorterisse, kus tal paluti osaleda eriüksuse moodustamises. Riigi Julgeoleku Peaameti IV osakond (Gestapo) rajas selleks otstarbeks Oranienburgi erioperatsioonide väljaõppekeskuse. [1]

Skorzeny erioperatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Skorzeny aitas maha suruda 20. juuli 1944 vandenõud ja kinni võtta selles osalenuid.

Pärast sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Skorzeny andis end 16. mail 1945 USA armeele vangi. Teda süüdistati Dachau kohtuprotsessil 1947 sõjakuritegudes, nimelt USA sõjaväe mundrit kandes korraldatud diversiooniaktide ettevalmistamises. Kohtuprotsess kestis kolm nädalat. Protsessi käigus kutsus kaitse välja mitu tunnistajat liitlasvägedest, kes tunnistasid, et kandsid sõja ajal Saksa mundrit. Seepeale otsustas kohus, et vaenlase mundri kandmine ei ole sõjakuritegu. Süüdistused Punase Risti abipakkide omastamises sõjavangidelt langesid tunnistajate puudumisel ära ja Skorzeny mõisteti õigeks.

  1. Otto Skorzeny. Skorzeny erimissioonid. Euroopa kõige ohtlikuma mehe mälestused. Tallinn, 2002. Lk. 25–27