Arutelu:Vend Vahindra

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kas Tõnisson tõesti astus 9-aastaselt Peterburi ülikooli filosoofiateaduskonda? Eeldusel, et sünniaasta on 1883 ja ülikooli astus ta 1892.


Sünniaasta 1973? 1873?

näpukas jah, nyyd parandatud... --Lulu 11:40, 16 Feb 2005 (UTC)


Joonisel on kirjutatud "Kārlis Tennisons", ühe s-iga. Andres 16:42, 16 Feb 2005 (UTC)


Minui isiklikult on olemas Lustigi kirjutatud Tönissoni eluloo käsikirja koopia ,lisaks tema päevikud ,kus detailselt on kirjeldatud neit Tönissoni reise,kellega ta suhtles jne.

Huvitav , millest lähtudes Talts väidab seda et on vaja kahelda Tönissoni viibimises Burjaatias , Mongoolias ja Tiibetis?

Lisaks on olemas Dorzijevi kirjacahetus Jebtsun Damba-ga kus too mainib Tönissonist korduvalt kes tema pool peatus Urgaas (Ulan-Bator jne.

Huvitav millistele allikatele toetub Talts sellist väidet siia yles pannes

Khijree oli kloostri nimetus kus istus Jebtsun Damba.

Ma vöin yles riputada siia kroloogia ,kus Tönisson käis ja kellega , millal suhtles, Kahju et Talts ei viitsi koguda ega lugeda materjale mis sellele annavad töestust.

Kes on see Talts, kellest Sa räägid? Andres 1. november 2006, kell 16:12 (UTC)
Ma ei tea, kust siinsed väited on võetud. Kronoloogia (koos allikaviidetega) võid üles riputada küll. Kas vend Vahindra juttu võib uskuda, seda mina ei tea. Andres 1. november 2006, kell 16:15 (UTC)

Mait Talts on viimastel aastatel kirjutanud möned artiklid Tönissoni kohta Eesti pressis,.

Öigem oleks öelda et ta enam hoolib Lustigist ja seose sellega mainib ka Tönissoni.

Tean et tema käes on mingid koopiad Lustigi päevikutest , mis on tegelikult yks suur jama ja vaimuvaene eklektila , Päeviku kirjutamisel on kasutatud inglise, vene ja eestikeelt. Lugesin nad isiklikult köik läbi ja avastasin et Lustig oli kurb vanakene , kes elas Rangoonis ja tegeles pöhiliselt enda kasside kirjeldamise ja karjatamisega ,kusjuures budismist on mitme tuhande lehekylje peale vaid kusagil 10 lehekylge .

Talts Peab Lustigit intellektuaaliks ,Ma ei ole isiklikult lugenud Lustigi kirjutatud Birma luule antoloogiat mille ta olevat kokku sättinud ,kuid eeldan et see on sama hall ja igav kui Lustigi enda elu.



Miks sa kahtled Tönissoni sönades , mis puutub tema öpinguid ja reise.Tean seda et väiseestlaste käes Austraalias on olemas terve Tönissonile kuuuluv arhiiv , koos tema kirjavahetusega ,kus on kirju Dalailt ja Tiibeti valtsuselt .Lisaks igasugu paberid ja töendid tema tegevuse ja öpingute kohta.


Suhtud Tönissonisse nagu köik massi inimesed nöukogude ajal ,kuid ma olen lugenud läbi köik tema kirjutatu ja , kujutan ette , inimene kes ei tunne heal tasemel budismi peab seda tema juttu imelikuks sest kristlikus kultuuris propageerida pan-mongolismi tundub absurdne oevat meile ,kuid tasuks veidi enam lugeda selle perioodi kohta ajaloos ja siis saab selgeks miks Tönisson oli selline ja miks ta nii räägib.

Ta oli ju hullumeelne mahasiddha köigi oma tunnuste järgi.Kas sa arvad et omal ajal Tiibetis neisse suhtuti hästi, kes ringi jölkusid ja vedelesid koobastes? Nad on köik arust ja olemusest hoopis muud kui tavainimese arusaam elust.

Mahasiddha ei saa kunagi olla hall igav lihtbudalane nagu enamus siin maailmas on. Nad on köik isiksused olnud , Vaata dzöödi psyhholoogiat ja dzogzenni ,mis sealt välja tuleb?

Pereisa ja tava kodanik ei möista selliseid asju iial.

Mul ei ole tema suhtes mingeid eelarvamusi. Andres 1. november 2006, kell 16:42 (UTC)

see on sinu kirjutatud,,,,,, Kas vend Vahindra juttu võib uskuda, seda mina ei tea. Andres 1. november 2006, kell 16:15 (UTC)

Noh, kui mul oleks eelarvamus, siis ma nii ei ütleks. Siis ma ütleksin, et ma usun või et ma ei usu:-) Andres 1. november 2006, kell 16:47 (UTC)

Kas sa oled budist ?

Ei. Andres 1. november 2006, kell 17:02 (UTC)

Kas see pole siis tõsi, et ta tegelikult sündis 1883, aga tegi ennast Läti kodakondsusse astudes kümme aastat vanemaks? Andres 1. november 2006, kell 21:17 (UTC)


Seda synni aasta vahetamise legendi levitas omal ajal Gennadi Gerodnik , kes kirjutas Kom-Partei ylesandel paskvilli Tönissoni kohta.Sealt see esile ilmus.

Mait Talts lähtub samuti möjutatuna Gerodniku versioonist.

Rääkisin kunagi Elsa Silber_iga kes oli kodanliku aegses Eestis filmistaar ja teosoofia yhingu liige ,kes isiklikult käis korduvalt Riias ja suhtles Tönissoniga ja tema seletas mulle et see segadus tuli tol ajal tänu Tönissoni raha puudusele.Too andis välja igasugu postkaarte kus vötab erinevaid joogapoose alasti, nii et ma kujutan ette kuidas tolle aegne eesti rahvas sellesse suhtus.Sest kes neist tol ajal teadis midagi hulludest mahasiddhadest ja nakpadest.

Too ei suutnud maksta enda trykiste eest ja tavaliselt ajasid asju ja finanseerisid igasugu lahked teosoofid ja muud Tönissoni austajad,

Kuna nood käisid ka noid töid nii tellimas ,kui ka toomas , siis oli kogu see trykindus vigu täis ja sama lugu on ka tema kirjutatud raamatutega , kui veidi lähemalt uurida seda ,mis seal kirjas on.

Seal on selliseid terminoloogilisi ja möistelisi vastu olusid ,mida ei saa kirjutada inimene ,kes isegi sellise raamatu on valmis teinud.

See tundub ebaloogiline.Uurisin neid tema kirjutatud asju 30 aastat tagasi ja ei osanudneid vastuolusid kuidagi seletada ,kuid Elsa Silberiga suheldes selgus see Tönissoni hoolimatus enda kirjatykkide ja tegemiste pärast , Too olevat olnud täiesti organíseerimatu ameti asjade ja asutustega suheldes.

Ega ta muidu ei oleks tynni saanud Eesti Esindusest omal ajal Petrogradis.

Ma olen lugenud tema kriju ,mis ta tshekistidele kirjutas sel ajal , sest nood röövisid templi paljaks ja see tema pöördumine jäi muidugi tulemuseta , sest tshekistid saatsid ta lihtsalt p-sse.


Mis puutb synniaastasse siis olen ma isiklikult näinud seda välja vötted kiriku raamatust millele Talts toetub , Selgitan,,,esiteks on see vana ja viltune tekst ,mis jookseb läbi ridade pöiki.Teiseks on seal kirikuraamatu järgi tal kohutav kari ödesid vendi ja ema surma aasta on hoopis midagi muud , kui tegelikkuses .


Tean seda juhtumit et Tönisson oli 10 aastane kui tal ema suri ja matustel olevat too ahastusest emale hauda järgi karanud, kust ylejäänud seltskond ta siis nuta luristades välja tiris.

Kuid sel koopial ( väljavötte kirikuraamatust) mis Taltsi käes on elas ema jöudsalt ja kaua.

Mis ja kuidas selle synni aastaga on ei tea.

Olen pyydnud saada töendit SanktPeterburi ylikooli arhiivist filosoofia teaduskonna tudengite kohta kes seal öppisid ,kuid neid ei huvita absoluutselt see kui väljaspoolt Venemaad tahetakse paberite koopiaid saada.

Lisaks nägin Ivolgaa kloosstri arhiivis kahte paberit ja 1 fotot kus oli synniaastaks 1873 tsaari aegse tempelmargi ja allkirjaga mingi dokustaat mis kinnitas andmete öigsust ,kuid selle omastas KGB ja mul pole neid ette näidata.

Enamuse Aasias olevatest paberitest (Birma. Thai) neile on märgitud aasta 1873 , samuti kirjadele eesti konsulile New-Yorgis kes ajas väliseestlaste asju ja kellele nii Lustig kui Tönisson ka kirjutasid igasugu kirju ja avaldusi seal on synniaasta 1873.

Ma ei kujuta ette ,mis sellega saab ? Kuigi mulle tundub et see peaks öige olema.

Noh, siis võiks artiklisse panna mingi kokkuvõte sellest Sinu jutust. Mainimata jätta seda ei saa. Andres 1. november 2006, kell 22:30 (UTC)


Kahe sõna vahel käib üks tühik. Punkti ja koma järel käib tühik, ees mitte. Eesti keeles eksisteerivad endiselt ü- ja õ-täht.



Eestikeelsetes kirjutistes tuuakse lätikeelseks nimekujuks Kārlis Tennisons, lätikeelsets tekstides kohtab ühe n-tähega vormi, Kārlis Tenisons Valju 2. november 2006, kell 06:30 (UTC)


Andresele-

Vaata asi on nimelt selles et materjali jagub kohutavalt selle mahasiddha Tönissoni kohta ,kuid kes seda jöuab köike siia lehele keevitada.

Kuna alustasin hulga artikleid ja riputasin ka yles juba Dorzijevist , Ungern von Sternbergist. Dza laamast , Tantrad ja muid jutte, siis eile olin 18 tundi siin kallal ja mul on tunne et ma pean siin veel mitu kuud istuma , enne kui saab asjadega enam vähem mingile loogilisele joonele.

Teiseks nagu siin lehel kommentaaridest ilmneb on vaja ka eestikeelset klaverit ,kuid mul seda ei ole ja köik need tähed puuduvad. siis oleks vast mötekas need tähed sinna toppida.


Arvan vöiks mingi teate selle kohta yles riputada vabatahtlikele ,kes siis selle tähe korrektuuri ja öigekirja vead ka ära parandaksid.

Kuna ma ise panen need artiklid kokku enda loetavuse ja materjalide pöhjal siis on loomulik et stiil saab selline nagu ma elus jutus kasutan,

Kuna see akadeemiline hall ilmetu kirjaviis lööb mul alati ninast vere välja kui teda päevas 20 tundi lugeda.

Seepärast lähenen ka materjalile humoorika kylje pealt.Sellest ka see käsitlus minu poolne.


Rahvale kes loeb !!!!!!!!!!!!

Paluks mitte käte ja jalgadega taguma hakata ,kuna mul puuduvad eesti tähed.

Mis puutub kokku ja lahku kirjutamist ,lisaks aluse ja öeldise positsiooni lauses ja muid öigekeelsuse vastu kargvaid reegleid , siis palun vabandust ,Olen need vähesed éestikeele alased teadmised lapsepölve maha jätnud nii et siin ei saa kuidagi aidata.

VanemTao

M.Taltsi materjal netist Tönissoni ja Lustigi kohta[muuda lähteteksti]

Punases mantlis mees : 40 aastat Vend Vahindra surmast Ta sündis uue kalendri järgi 20. augustil 1883 Põltsamaa lähedal ning suri 9. mail 1962 Rangoonis, Birmas (kummalises riigi, mis tahab end praegu kangekaelselt Myanmariks kutsuda). Tõsi küll, ise väitis ta juba pikemat aega enne oma surma, et on hoopis lätlane ning sündinud kümme aastat varem (1873) Vidzemes ning surres kandis ta endale võetud, kuid aktsepteerimist leidnud Läti Budistliku Peapiiskopi ning Eesti ja Leedu Budausuliste Juhi (Sangharaja) tiitlit. Küllap taipas teadlikum lugeja, et juttu tuleb kuulsast Venda Vahindrast ehk sõdadevahelise Eesti ajakirjanduse poolt “paljasjalgseks Tõnissoniks” kutsutud mehest, kelle surmast möödub neil päevil 40 aastat. Kuigi Tennisoni teda pole Eestis päriselt kunagi unustatud, ei ole paljudes temaga seotud küsimustes selgust tänaseni. Kes ikkagi oli see kummaline pikka kasvu, oranžis ürbis, pöetud pea, suure punase habeme ja paljaste jalgade otsa tõmmatud sandaalides mees, kes kõndis kunagi mööda Eesti linnade tänavaid, armastas esineda rahvale, lõi vaskset kongi väidetavalt 4000 aasta vanuse ribikondiga ning elatus omaenda raamatukeste müügist? Eesti budistide ja budoloogide seas on Vahindra suhtes levinud kohati diametraalselt erinevad suhtumised. Mõne jaoks on ta olnud suur pühamees, teiste jaoks šarlatan, veidrik või kogunisti vaimuhaige. Siinkirjutajale tundub, et Vend Vahindra oli sedavõrd suure sisseelamisvõimega inimene, et oma elu hilisemal etapil võis ta tõepoolest uskuda, et on rahvuselt lätlane, oma õigest east kümme aastat vanem ning külastanud kõiki neid maid, mida ta arvas end külastanud olevat. Tema varasemast elust on vähe teada. Õigemini on teated tema varasemast elukäigust vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. Nooruses liikus ta tihti Tallinna ja Riia vahel ning sattus ilmselt ka Peterburi. Kusagil 1910-1911 aasta paiku pöördus Tennison lõplikult buda usku. Esimese Maailmasõja puhkemisel mobiliseeriti ta Vene armeesse, kust mõne aja pärast reservi arvati. 1917. aasta algul lahkus Tennison Tallinnast, et seigelda pikemat aega revolutsiooni- ja kodusõjaaegse Venemaa avarustel. Kus täpsemalt ta neil aastatel viibis, pole tänini päris selge. Paremini jälgitavaks saab ta elukäik alles 1922. aastast, mil ta kusagilt (ilmselt Kaukaasiast) Petrogradi jõudis, sealses buda usu templis end sisse seadis ning Eesti ja seejärel Läti opteerumiskomisjonidega lähemalt suhtlema hakkas. Kuna Eesti komisjonis käituti temaga halvasti (et mitte öelda lausa jõhkralt), siis otsustas Tennison nüüdsest alates saada lätlaseks ning ühtlasi muutus ta korrapealt ka 10 aastat vanemaks. Tookordne sügav solvumine oli ka põhjuseks, miks Tennison mõnda aega vältis Eestit, kuid 1920-ndate aastate lõpul võis teda sellegipoolest taas Tallinnas, Tartus ning mujalgi Eestis kohata. Just tol perioodil sai Tennison tuntuks kui tulihingeline usukuulutaja ja teokraatliku Pan-Baltoonia Ilmariigi prohvet, kes esitas on moraalijutlusi vaheldumisi plastilise gümnastika harjutuste, Hiiemetsa tantsude ning sümboolsete pantomiimidega, mis kestsid teinekord ühtekokku kaheksa tundi järjest. Lisaks sellele oli ta ka arvestatav spordimees. Veel peaaegu 50 aastaselt jooksis ta edukalt kaasa maratonil ilmumata seejuures vähimatki väsimuse märki. Oma vaadetelt üritas Tennison olla kirglik antikristlane, kes ka põhiolemuselt rahumeelset ning sallivusele üleskutsuvat budismi propageerides kasutas sääraseid väljendeid nagu “ristikoerad” ja “isane ingel Miikael”. Juba tollal levitas ta seisukohta, mille kohaselt muistsete balti rahvaste usundit tuntakse tänapäeval maailmas budismina. Muinasusund ja budism olid tema arusaamise järgi justkui ühe ja sama puu harud. Uuemate uurimuste valguses võib-olla ei tundugi see seisukoht ehk väga absurdsena, kuigi Tennison kasutas oma väidete “tõestamiseks” kaunis kahtlasi argumente. Budismile iseloomulikke põhimõtteid leidis ta ka kunsteepostest “Kalevipoeg” ja “Lacplecis” ning meie esivanemate puudekultuses nägi analoogiat budausuliste boddhi-puu kultusega. Ka karskete eluviiside ja taimetoitluse propageerimisele pühendus Vend Vahindra talle omase kirega. Tuntud on tema lubadus elada vähemalt 200 aastaseks tänu tervislikele eluviisidele. Huvitaval kombel tegutses enamvähem samal ajal Eestimaal teinegi huvitav, ekstsentriline natuur, kelle unistuseks oli elada 200 aastaseks ning seegi pidi sündima tänu tervislikule ja moraalselt laitmatule eluviisile. Too mees oli Nõmme rajaja ning “hullumeelse parunina” tuntud Nikolai von Glehn. 1930. aasta suvel kohtas Tennison oma ainsat tõelist jüngrit äsja Narvas kohaliku Vene Gümnaasiumi lõpetanud Friedrich V. Lustigit. Tollest hetkest alates järgnes noormees talle praktiliselt kõikjale ning oli truuks kaaslaseks surmani. Koos lahkusid nad veel sama aasta lõpul Eestist, et siia enam mitte kunagi tagasi pöörduda. Esmalt reisisid nad Prantsusmaale, kuid juba järgmise aasta lõpul seilasid Suessi ja Tseiloni kaudu Siiamisse. 1949. aastal pagendati nad poliitiliselt segastel asjaoludel naaberriiki Birmasse. Erinevalt Tennisonist oli Lustig iseloomult üsnagi tagasihoidlik. Tema huvid olid seotud peamiselt kirjanduse, luule ja muusikaga. Juba varajasest noorusest kõneles ta üsna paljusid keeli. Seetõttu saigi temast Tennisoni sekretär, kelle sulest pärinevad ka paljud Tennisoni Birma perioodi kirjutised. Vend Vahindrat ja tema ettevõtmisi näib kõigele vaatamata ümbritsevat mingi eriline müstikaloor. Tean, kes olles sündinud küll alles 1933. aastal, mil Tennisons teatavasti oli Eestist juba lahkunud, väidab kaljukindlalt, et on näinud “paljasjalgset Tõnissoni” 1930-ndate aastate lõpul. Võib-olla valdas Vend Vahindra juba tol ajal võimet olla üheaegselt mitmes kohas? Tegelikult on tema elust teada teisigi müstilisi episoode, mille puhul pole päris selge, kas on tegemist lihtsalt kuulduse, legendi või tõepoolest millegi erakordsega. Käesoleva kirjatüki autorit huvitab väga, kui palju on inimesi, kes on isiklikult näinud Vend Vahindrat ja tema jüngrit Friedrich V. Lustigit. Ehk leidub neid, kes mäletavad teda oma lapsepõlvest 1920-ndate aastate lõpust ning on nõus oma mälestusi ka käesoleva kirjatüki autoriga jagama. Kõik säärased mälestuskillud omavad tänapäeval väga suurt tähtsust ja tähendust. Mait Talts Eesti Päevaleht (Stockholm) 3. mai 2002

Mees Vahindra varjus Eesti Kirik, 4.veebr.; 11.veebr.; 18.veebr.; 25.veebr. 1998 Kuulsaima eesti päritolu buddha munga Karl Tõnissoni (ristinimega Karlis A.M. Tennisonsi, buddhistliku nimega Vahindra Mantramitra) nimi peaks olema tuttav enamusele eestlastest. Kes on kuulnud vanaisa või vanaema heietusi Paljasjalgsest Tõnissonist, kes kunagi sattunud lugema Gennadi Gerodniku raamatut. Igal juhul tuleb meil ilmselt nõustuda väliseestlase Toomas Laanega, kes on väitnud, et Vend Vahindra on muutunud Eesti uuemaaegse folkloori lahutamatuks osaks ning et on täiesti omaette küsimus, kui palju neil Vend Vahindra lugudel buddhismi või üldse religiooniga pistmist on. Seevastu tema õpilase, Friedrich Voldemar Lustigi (buddhistliku nimega Ananda Maitreya, hiljem Ashin Ananda) nimi on enamusele eestlastest vist üsna tundmatu. 1952. aastal kirjutas "Stockholms Tidningen Eestlastele" tema kohta üsna tabavalt, et "tõsise buddhalasena ja veel tõsisema Tennisonsi jüngrina järgneb ta (s.t. Lustig) talle kõikjale ja on ustavaks toeks ja asjaajajaks kõigis viimaste aastate raskustes". Tõepoolest, andunumat jüngrit kui seda oli Fr. V. Lustig, ei oleks Tennisons vist ka ise osanud endale soovida. Üheskoos rändasid nad 1930-ndate aastate keskel Eestist välja, esialgu Lääne-Euroopasse, hiljem aga Thaisse ja seejärel Birmasse, mis sai mõlema viimaseks asupaigaks. Liialdamata võib öelda, et Lustig teenis ustavalt Tennisonsi kuni viimase surmani. Tennisonsi eluajal nimetas ta end tavaliselt "Läti buddhistliku peapiiskopi õpilaseks ja sekretäriks", harvem ka "piiskoplikuks vikaariks Eesti kohta". Hiljem, Vahindra surma järel päris ta oma õpetaja poolametliku piiskopitiitli. Oma tegevust publitsistina alustas ta küll juba Tennisonsi eluajal, ent tuntuks sai ta sel alal ikkagi alles pärast oma mentori surma. Ning alles pärast Tennisonsi surma hakkas Lustig avaldama oma luulet ja luuletõlkeid. Selle huvitava saatusega, Eestis unustusehõlma vajunud mehe elulugu vääriks kindlasti lähemat tutvustamist. Friedrich Voldemar Lustig sündis 26. aprillil (uue kalendri järgi) 1912 Narvas. Tema isa Friedrich Adam Lustig pidas samas juveliiri-kullassepa ametit, ema Emilie oli rahvuselt lätlane ning pärit Jelgavast. Teada on ka fakt, et tema vanemad sõlmisid oma abielu alles pärast poja sündi. Poolteise aasta pärast sündis Friedrich Voldemarile noorem vend Bruno Paul, kellest sai hiljem arst. 1939. aastal siirdusid ema Emilie ja vend Bruno elama Saksamaale, tema isa oli surnud juba 1935. aastal. Esimese Maailmasõja eelõhtul kolis Lustigite perekond Peterburi, kus isa töötas mõnda aega ka kuulsa Carl Fabergé heaks, kuid oktoobrirevolutsiooni puhkedes kaotas ta seal oma töö ja varanduse ning pöördus Vabadussõja järel Narvasse tagasi, kus jätkas veidi tagasihoidlikumates oludes oma tööd kullassepa ja juveliirina. Tema kullasepa töökoda asus aadressil Suur tn. 3. Hariduse omandas noor Friedrich Voldemar Lustig kodulinna Narva Vene Ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1930. aastal. Samal ajal õppis ta ka kohalikus Muusikakoolis Jüri Välbe käe all klaverimängu. Lustigite kodune oli keel tänu lätlasest emale saksa keel ja seetõttu omandas ka Friedrich Voldemar juba noores eas üsna mitme keele oskuse. Ka hilisemas elus ei pakkunud keelte omandamine talle kuigi suuri raskusi. Vanemas eas loetleb ta oma 13-17 keelt, mille oskust peab enda puhul vähemalt rahuldavaks. Klassikaaslaste mälestuste kohaselt oli Friedrich Voldemar Lustig kooli ajal üsna vaikne ja enesessetõmbunud noormees, kes teistega palju ei suhelnud. Nagu ta ise meenutab teenis ta tol ajal taskuraha klaverimängijana kinos "Illusioon". Teada on seegi, et Lustigi huvi buddhismi vastu pärineb samuti kooliajast. Vanemas eas meenutab ta, et 15-aastaselt sattunud ta kätte poola kirjaniku Ferdinand Ossendowski raamat "Loomad, inimesed ja jumalad", mis huvitaval kombel mõjus talle lausa ilmutuslikult. Umbes samal ajal hakkab ta külastama ka Narvas elanud teosoofiahuvilise prantslanna Lucie Guernet’ maja. Murranguliseks kujunes 1930. aasta, mil Narva saabus jutlustama kuulus "paljasjalgne Tõnisson". Äsja gümnaasiumi lõpetanud Lustig liitus kõhklematult viimasega ning lahkus, hoolimata oma vanemate keelitustest, jäädavalt kodulinnast. Esialgu elasid Vahindra ja tema noor jünger mõnda aega Tartus Kloostri tänavas. Kaasaegsete meenutuste kohaselt olevat tema ema sõitnud üsna mitmel korral Narvast Tartusse keelitamaks poega ilmalikku ellu tagasi pöörduma, kuid noore Friedrich Voldemar Lustigi otsus oli üsna kindel. Kui 1930. aasta novembris saabusid Eestisse Siiami prints Aditya Jumbhor ja printsess Kobkoen, üritasid nendega ühendust võtta ka Tennisons ja Lustig. Tolleaegsetes lehtedes leidub fotosid, millel on kujutatud Tallinna Raekojast väljuvat kuninglikku paari, kel on vastas "paljasjalgne Tõnisson" ja viimase moe järgi riietatud noor Lustig. Samas kirjutatakse, et just Lustig oli see, kes samas kohas luges laitmatus prantsuse keeles ette Tennisonsi pöördumise. Reisiraha Siiamisse jäi neil tookord saamata. Veel sama aasta lõpul siirdusid Tennisons ja Lustig Riiga, kus Lustig 27. novembril 1930 kohalikus buddhistlikus Imanta templis mungaseisusse ordineeriti. Detsembris 1930 lahkusid buddhistlik "peapiiskop" Tennisons ja tema ustav jünger Lustig lõplikult Baltikumist. Sõites rongiga läbi Saksamaa ja Belgia jõudsid nad Pariisi, kus Lustig asub Sorbonne'is kuulama idakeelte alaseid loenguid. Kuid juba 1931. aasta lõpul jätsid Tennisons ja Lustig väidetavalt dalai-laama kutsel maha ka Lääne-Euroopa ning asusid reisile idamaadesse. Õpingute katkestamine oli noore Lustigi jaoks tookord raske põhimõtteline küsimus, ent lõpuks otsustas ta ikkagi järgneda oma gurule. Nende reisisihiks oli Tiibet, kuid saatus tahtis tookord teisiti. Sama aasta detsembris asusid Tennisons ja Lustig Marseilles's prantsuse liinilaeva "Desirade" pardale, mis nad aasta lõpuks Singapuri viis. Meretee viis läbi Suessi kanali, Dijbouti ja Tseiloni, kus tehti ka pikem peatus. Singapuris asusid munkadest rännumehed ümber inglise aurikule "Ducat ", mille pardal nad 31. detsembril 1931 Thaimaa (tol ajal veel Siiami) pealinna Bangkoki jõudsid. Seal aga ilmnes, et mingil põhjusel ei anta neile viisat läbisõiduks tollal Briti võimu all olnud Indiast ja Birmast, ning kui veidi hiljem suri XIII Dalai Lama, siis otsustasidki nad jääda esialgu kohapeale. Nende esimeseks peatuspaigaks Bangkokis oli Wat Yannava klooster. Nii jäidki Vahindra ja tema õpilane Lustig (tollal vaimuliku nimega Ananda Maitreya) peaaegu 18-ks aastaks Thaimaa pealinna Bangkoki, peatudes erinevates buddha usu kloostrites, mõnda aega ka kuulsas What Po’s. 12. detsembril 1933 võeti tollal 21-aastane Friedrich V. Lustig vastu kõrgemasse buddhistlikku seisusse (buddha usu ülempreestriks). Vahepeal, aastatel 1935-1936 viibisid Tennisons ja Lustig poolteist aastat Hiinat. Hiljem peab Lustig just seda perioodi helgeimaks oma elus. Samast ajast pärineb ka Lustigi küllaltki ladus hiina keele oskus. Hiljemgi suhtles ta tihti just hiina päritolu munkadega. Lustig oli tol ajal veel üsna noor, ega osanud piisavalt tähelepanu pöörata samal ajal toimunud sündmustele, mis tõid ka selles ilmanurgas lähemale sõja, mille järelmõjud muutsid oluliselt kahe balti munga elu. Vahepeal oli muutunud olukord ka Thai riigis. Tennisons ja Lustig pöördusid Hiinast tagasi hollandi liinilaeval "Houtman", mis tegi paar põgusamat peatust ka Vietnamis ja Filipiinidel. 1948. aastal Thais toimunud riigipööre tõi teistkordselt võimule Phibun Songkhrami sõjaväelise valitsuse ning teiste seas satuvad kahtlaste isikute nimekirja ka Baltimaade buddhistlik "peapiiskop" Tennisons ning tema õpilane ja sekretär Lustig. Sõja ajal olid balti mungad tõepoolest väljendanud seisukohti, mis ei langenud kuigi hästi kokku tollase valitsuse jaapanimeelse poliitikaga. Esimene katse neid Thaimaalt välja saata olevat tehtud juba 1939. aastal, kui nad protesteerisid maa ametliku nime muutmise vastu Siiamist Thaimaaks. Igal juhul oli nende väljasaatmine sõja ajal mitmelgi korral "õhus". 4. septembri 1949 varahommikul arreteeriti nad oma tollases Bangkoki asupaigas aadressil ja toimetati paar päeva hiljem politseieskordi saatel Thaimaa põhjaossa. Seal pandi nad parvele ning saadeti öö varjus üle piirijõe Birmasse, kus parajasti möllas kodusõda. Muidugi arreteerisid Birma piirivalvurid nad koheselt ning toimetasid provintsilinna Kentungi. Seal vabastati nad kui auväärsed mungad üsna pea otsese valve alt. Kentungis peatusid balti mungad kohalikus Wat Hawkongi kloostris, mille ülem rääkis ladusalt thai keelt. 1948. aasta lõpul oli Lustig huvitaval kombel Bangkokis sattunud õpetama äsjaiseseisvunud Birma diplomaatidele prantsuse keelt, teadmata, et vaevalt aasta hiljem saab just see maa tema elukohaks järgneva 40-ne aasta kestel. Oma viimasesse peatuspaika Bangkokis olid Tennisons ja Lustig kirjelduse järgi suutnud koguda terve muuseumi jagu igasuguseid huvitavaid ja väärtuslikke esemeid ja materjale (raamatuid, käsikirju, väärtesemeid, kunstiteoseid, margi- ja mündikogusid, aga ka näiteks 10 kassi ja 2 koera). See varandus jäi neil pagendamisel loomulikult maha ning järgnevate aastate jooksul üritasidki nad kasutada kõiki diplomaatilisi kanaleid oma arestitud vara kätte saamiseks. See aga ei õnnestunud neil enam kunagi. Näib, et mõlemale mehele jäi juhtunust elupäevade lõpuni "okas hinge". 30. detsembril 1949 jõudsid Tennisons ja Lustig lõpuks Birma pealinna Rangooni. Nende esimeseks peatuspaigaks Rangoonis sai Zeyatheingi klooster. Birma pealinna üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks on ligi 120 m kõrgune (umbes Oleviste kirikuga võrreldav) kuldplaatidega pealistatud Shwedagoni Pagood, mida olevat pärimuse järgi hakatud ehitama juba Buddha eluajal. Shwedagoni ümber paikneb Birma suurim ja tähtsaim klooster. 1953.aastast asetusid Tennisons ja Lustig lõplikult elama Shwedagoni kloostrisse. Aja jooksul omandasid kaks Baltimailt pärit teistest munkadest juba väliselt erinevat ning kohalike jaoks eksootilise välimusega (mõlemad kandsid tollal pikka habet) buddhistlikku vaimulikku birmalaste seas üpris auväärse positsiooni. Juba Thaimaal elades olid mõlemad alustanud publitsistlikku tegevust kohalikes buddhistlikes väljaannetes, mida nad jätkasid Birmaski. 1950ndatel aastatel kirjutasid nad üheskoos ka terve rea kapitaalseid teoseid buddhismist. Tänu neile teati Birmas lõpuks üsnagi hästi Baltimaid ja olukorda, mis siin valitses. Ja kui 1954. aastal peeti Rangoonis Kolmas Ülemaailmse Buddhistliku Kogukonna kongress, esindasid Tennisons ja Lustig seal vastavalt Lätit ja Eestit, samuti nagu kaks aastat hiljem Nepaali pealinnas Kathmandus peetud Neljandal kongressil. Pärast viimatimainitud kongressi käisid balti mungad palverännakul Indias, kus esinesid muuseas ka kõnega üle-indialises raadios. Kuna Birma on üks maailma totalitaarsemaid, ent samas ka äärmiselt ebastabiilne riik, siis tuli nii Tennisonsil kui ka Lustigil tihti ette suuremaid või väiksemaid ebameeldivusi. Halvimast päästis neid nii nende pühamehe staatus kui ka asjaolu, et paljude kohalike suurnikega õnnestus neil sisse seada päris head suhted. Oma hommikustel toidukerjamiskäikudel (mida näeb ette buddhistlik kaanon) olevat nad tihti peatunud Birma eliidi kodudes, kus Friedrich V. Lustig saanud mõnikord isegi klaverit mängida (mis, tõsi küll, on buddhistliku kaanoniga vastuolus). Lustig oli muide tuttav ka omaaegse ÜRO birmalasest peasekretäri U Thantiga. Kui 9. mail 1962 suri Rangoonis Karlis A.M. Tennisons, elas Friedrich V. Lustig seda läbi kui oma lihase isa kaotust. Kuid samas päris ta oma õpetajalt kõik viimase vaimulikud tiitlid ja teisalt siirdus ka suur osa Tennisonsile osaks saanud austusest üle Lustigile. Oma õpetajalt ja mentorilt pärib Lustig ka "Läti Buddhistliku Peapiiskopi ja Eesti ning Leedu Buddhausuliste Sangharaja (vaimse juhi)" poolametliku tiitli. Just pärast Tennisonsi surma hakkab Lustig avaldama senisest enam luulet. Tema esimene teadaolev luuletus oli kirjutatud vene keeles ja nägi ilmavalgust 1927. aasta algul ajalehes "Novõi Narvskii Listok", kui autor oli alles 14. Uuesti hakkab ta luulet kirjutama 1960-ndate aastate keskel. Umbes samal ajal hakkab ta birma luulet inglise keelde tõlkima. Nii näevadki ilmavalgust esmalt tõlkekogumikud "Burmese Classical Poems" (1967, mõnedel andmetel ka 1966), "A Glimpse of Contemporary Burmese Poetry" (1968) ja "Burmese Poems through the Ages" (1969). 1968. aastal Californias peetud luulefestivalil omistatakse Lustigile Lilac Laureate for Poetry tiitel just teenete eest buddhistliku luule arendamisel. Vahepeal ei ilmu pea ühtki Birma kultuuriajakirja "The Guardian Magazine" numbrit, milles ei leiduks mõni Lustigi luuletus või artikkel. Üheks lähedaimaks sõbraks Birmas elavate välismaalaste seas oli Lustigile proua Margaret Kardell, kelle poolt innustatuna julgeski ta 1970. aastal välja anda oma esimese luulekogu "Fluttering Leaves". 1972. aastal järgnes sellele teine kogu "Winking Candles and Blazing Trails". Hiljem sattus ta aga põlu alla ja pikki aastaid ei avaldatud tema luuleloomingut ega ka artikleid. Tema kolmas luulekogu "50 Selected Poems" ilmub alles 1986. aastal. Tema luule motiivid on valitud peamiselt buddhistlikust maailmast, leidub ka Birma maad ja rahvast ülistavaid värsse, aga ka üksikuid tagasivaateid läbikäidud eluteele. Ja kuigi Lustigi luule on sisult enamasti lihtsakoeline, on vormiga kõvasti tööd tehtud. Raske on meil teisest kultuurikeskkonnast pärit inimestena hinnata tema mõju Birma kaasaegsele luulele, ent päris olematu ei näi see siiski olevat. Baltikumist pärit ja mitutteistkümmend maailma keelt oskava buddha vaimulikuna oli Lustig Rangoonis siiski tähelepanuväärne isik. Paljud Shwedagoni külastanud välismaalased (aga ka mõned sinnakanti sattunud eestlased) otsisid tingimata üles just tema. 1956. aastal külastas Rangooni välis-eesti keele- ja kirjamees Henno Jänes, kes on kirjutanud oma kohtumisest Lustigi ja Tennisonsiga reisiraamatus "Päikese tõusu poole" (kirjanikunime Harald Merelaid all). 1967-1968 viibisid poolteist aastat Birmas komandeeringus EPA õppejõud Heiti ja Ella Haldre koos oma tollal 3 aastase poja Herkkiga. Haldrete vahendusel olevat Lustig tollal saanud võimaluse seada sisse kirjavahetus Uku Masinguga. 1986. aasta märtsis külastas Birmat tollal kirjanikustaatuses Lennart Meri, kes kohtus samuti Lustigiga. Hiljem jagas ta oma reisimuljeid ETV-s eetris olnud saates. Just selle saate läbi teadvustus ka paljude kodueestlaste jaoks fakt, et kaugel Birmas elab nende kunagine kaasmaalane. Muuseas just tänu Lennart Meri vahendusele sai Lustigi kunagine klassiõde Narva gümnaasiumi päevilt Veera Ruuber sisse seada kirjavahetuse oma kaugel elava klassivennaga, mis vältas viimase surmani. 80-ndate aastate teisel poolel hakkas halvenema Friedrich V. Lustigi tervis, mis seni oli olnud suhteliselt hea. Heiti Haldre sõnul oli Lustig suutnud üsna hästi kohaneda Birma raskestitalutava kliimaga. Vahepealsel vihmaperioodil pidi ta isegi oma raamatukogu veekindlalt sisse pakkima, nagu meenutab Haldre. Ent keeruline sisepoliitiline olukord, mil Lustig pikemat aega oma arreteerimist või isegi mõrvamist kartis ning juba küllaltki soliidne vanus olid teinud oma töö. Tal avastati terve rida haigusi alates suhkrutõvest ja lõpetades tuberkuloosiga. Samuti nõrgenes ta nägemine. 4. aprillil 1989. aastal suri Friedrich V. Lustig Rangoonis buddha munkade haiglas. Tema surnukeha põletati buddhistliku kombel kohaselt ja tuhk maeti väikesesse pagoodi hiina buddhistliku Kwan Yin Shani kloostri territooriumile, kuhu 27 aastat varem oli maetud tema mentor ja õpetaja Karlis Tennisons. Mait Talts Autor avaldab tänu Aarand Roosile, Heiti Haldrele, Nikolai Listopadovile, Merle Urmile, Zoja Krutshenkovale, Maie Barrow’le ja kõigile teistele, kelle abi on kasutatud käesoleva artikli kirjutamisel

vanTao


...käis sise-Mongoolias, Karakorumi kõrbes ja Urgaas

Karakorum on mäestik või endine linn. Kumba siin mõeldud on? Või on mõeldud Karakumi kõrbe? --Metsavend 1. detsember 2006, kell 08:51 (UTC)


Ta ise nimetas ennast vend Vahindraks. Kaugeltki kõikide isikuartiklite pealkirjaks ei ole isiku kodanikunimi. Andres 17. detsember 2006, kell 13:15 (UTC)

Antisemitism[muuda lähteteksti]

Artiklis ei ole mainitud tema kohati üsna hüsteerilist antisemitismi. Meie budistliku pühaku teoseid lugedes tuleb see aga üsna selgelt esile ja tundub talle endale väga oluline olevat. Võiks siiski olla mainitud.

Lisaks ilmselgele antisemitismile üritas Tennison sel perioodil olla ka kirglik antikristlane, kes usust rääkides kasutas väljendeid nagu “ristikoerad” või “isane ingel Gabriel”. Vt Veidi valgust hämarkohtadele Vend Vahindra elus

193.40.5.245 17. detsember 2010, kell 23:14 (EET)

Samuti oli ta antisemiit

Viidatud Sakala artiklis on öeldud, et saatis sajatusi "Palestiina, mitte Eesti juutide aadressil". Võtsin välja. 2001:7D0:87CD:2B80:55B7:5E14:1F5E:D0AC 8. aprill 2017, kell 16:32 (EEST)

Sünniajast veel[muuda lähteteksti]

Siinses arutelus on juba varem sünniaja problemaatika kohta mainimisi. Tuleks autoriteetsed allikad leida ja allikate kätte saades ühtlustada aastaarv(ud) ka teistes vikides, nt ruwikis on allika põhjal (vt sealset arutelu ru:Обсуждение:Буддизм в Эстонии) isikuartiklis (vt ru:Тыниссон, Карл) veel 1873. NB! Siit arutelust ei leia midagi üles, kui seda ei struktureerita--Estopedist1 (arutelu) 9. märts 2016, kell 11:02 (EET)

Kas ta sündis 1873 või 1883? Andres (arutelu) 28. veebruar 2017, kell 09:47 (EET)

Kas Uhtomski on ru:Ухтомский, Эспер Эсперович? Kui jah, siis lause lõpp Karli isa sõber juba noorusest. pole eriti tõenäoline.  • • • Kasutaja:Ahsoous • arutelu • 13. märts 2017, kell 09:24 (EET)

viited?[muuda lähteteksti]

Teistel andmetel sündis Tõnisson Lätimaal (Liivimaal) Paala jõe kaldal.[viide?]
XIII dalai-laama Thupten Gyatso nimetas ta esimeseks Läti, Eesti ja Leedu budistlikuks peapiiskopiks.[viide?]

--WikedKentaur (arutelu) 11. märts 2020, kell 23:26 (EET)

Tai ja Siiam?[muuda lähteteksti]

Tõstsin välja järgmise lause:

1941. aastal kritiseerisid Tennisons ja Lustig kohalikus ajakirjanduses avalikult Tai valitsuse Jaapani-meelset poliitikat ja maa ümber nimetamist Siiamist Taiks, milles nad nägid taganemist budistlikust kultuuripärandist.

Põhjus: Tai kuningriik muutis oma nime Siiamist Taiks 1949. aastal. --Lulu (arutelu) 19. märts 2020, kell 17:20 (EET)