Arutelu:Punk rock/Vana

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Artikli punk eelmine versioon. See tuleb osalt sellesse artiklisse sulatada, osalt artiklisse punk.

{{toimeta}}

Punk
Stilistiline päritolu psychedelic rock, pub rock, garage rock, proto-punk
Kultuuriline päritolu 1970. aastad USA, Austraalia ja Suurbritannia.
Instrumendid vokaal, kitarr, basskitarr, löökriistad
Populaarsus Suurbritannias, Uus-Meremaal, Austraalias ja Kanadas tuntum kui USAs. Mõningane edu pop punk, eriti ska punk ja two tone
Tuletised alternative rock, hardcore, emo, anarcho-punk, post-punk, queercore
Allžanrinimekiri Punk-žanrid
Allžanrid anarho-punk, anti-folk, hardcore, horror punk, uus laine, oi!, pop punk, post-punk
Sulamžanrid anti-folk, crust punk, death rock, psychobilly, ska punk, two tone
Regionaalsed tegevuspaigad Eesti punkansamblite loend, Inglise punkansamblite loend, Maavalla punk, Soome punkansamblite loend, USA punk
Vaata ka Anarhia, Anarhism, Anarho-skinheadid, DIY, Fanzine, kassetikultuur, punk-linnakud, Punkfilm, Rockerid, Teddyboyd

Punk on individualistliku anarhismi alaliik, subkultuur mis väljendub muusika, filmikunsti, kirjanduse ja kujutava kunsti kaudu.

Punki kui subkultuuri juured on kinni avangardkunstis, selle püüdes maailma šokeerida. Mõistest "punk rock" tarvitati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USAs, tähistamaks briti rocki invasiooni tulemusel ja tuules tekkinud bände, milliseid tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlusega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rock. Olulised 60. punk scene'id olid Seattle'is (The Sonics), Detroitis (MC5, The Stooges) ning Austinis (The Seeds). Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.

Oluliseks suunanäitajaks oli ka New Yorgis tegutsenud ansambel "Velvet Underground", mis Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi ansambel-suunanäitja oli lühikest aega tegutsenud "New York Dolls", mis šokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ning naisteriiete kandmisega laval. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis Max's Kansas City, andis välja kaks albumit ning enne lagunemist mänedzeeris seda Malcolm McLaren.

Päris punkliikumise alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGB hakkasid regulaarselt esinema "Ramones", "Television" ja "Blondie", hiljem lisandusid "Televisionist" võimuvõitluse tagajärjel lahkunud Richard Helli bänd "The Voidois" ning "New York Dollsi" kitarristi Johnny Thundersi ansambel "The Heartbreakers", mille algkoosseisus tegutses ka Richard Hell.

Mõiste "punk" kinnistasid aga ajakirjanik Legs McNiel ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga "Punk Magazine". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorki tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Watch out, punk is coming!". Esialgu oli see siiski pigem ühe sõpruskonna mängumaa. Esimest korda pälviti laiemat tähelepanu 1975. aasta suvel toimunud kahepäevase CBGB festivaliga. Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli "The Ramones". 1976. aasta maikuus andis "Ramones" Sire Reocordsi all välja emonüümilise debüütalbumi, mis defineeris maailma jaoks punk rock'i reeglid. Tõustes Billboardi edetabelis 111. kohale, lõi see album bändile teatud reputatsiooni, millele lisasid värvi plaadifirma katsed bändi koos selliste nimedega "Foreigner" ja "Black Sabbath" esinema sundida. Erinevalt bändi omapäi antud klubikontsertidest osutsid need suured esinemised läbikukkumisteks. Scene aga laienes. 1976 lisandusid karismaatilise punkikooni Stiv Batorsi bänd "The Dead Boys" ning väidetavalt maailma esimene pychobilly ansambel, hullumeelse lavashowga "The Cramps".

4. juunil 1976 mängis "Ramones" Londonis, andes sel moel suuna kätte Inglismaa esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa punkikoonid nagu Joe Strummer, Capitan Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserti lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skadaalsele Johnny Rottenile pakkus "Ramones" proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.

Laiemalt sai punk-rock tuntuks 1976 Inglismaal: "Sex Pistols", "Subway Sect", "Siouxsie & The Banshees", "The Clash", "Stinky Toys", "Chris Spedding" & The "Vibrators", "Buzzcocks", Tom Robinson Band, "Eddie & The Hot Rods". Varasemast ajast tegutsenud "The Stranglers" läks pungiga lihtsalt kaasa. 1976. aasta maikuus andis samuti varasemast ajast tegutsev punkansambel "The Damned" välja Suurbritannia esimese punksingli "New Rose". Ka "Sex Pistols" ei hiilanud oma mängutasemega, kuid nad tulid esile õigel ajal: siis, kui oli tekkinud nõudlus selle muusika järele. Juba mõnda aega edetabelites võimutsenud lihvitud ja taltsas diskomuusika vajas vastukaaluks midagi karmimat ja agressiivsemat. Ka diskolaulude tekstid, mis keerlesid peamiselt armastuse ümber, ei pakkunud midagi neile noortele, kelle probleemideks olid vaesus, töötus, kuritegevus tänavatel ja kõige sellega kaasnev tüdimus.

Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: “soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise.“

4. jaanuaril 1977 ilmus kommunistide ajalehesMorning StarGene Chandleri usutlus “Punk Protest”, kus "Sex Pistolsi" liikmed kinnitasid: “Rock on samasugune reageering arenenud industriaal-kapitalismile, nagu blues oli orjusele ja ekspluateerimisele,” kui neid paluti õigustada bändi ilmselt ründavat palet ja lavapoosi. Ja et muu hulgas väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne tsivilisatsiooni tahkude vastu. Punkile on iseloomulik protest isikukultuse, võõrandumise, jäljendamise, paigaltammumise ja kodanliku mõttelaadi vastu, püüd suhelda noortega (vanemaid välistamata) viisil, mis arvestab tegelikku elu haiges kapitalistlikus riigis. “Selle žanri kurb, vastuvõetamatu külg on see, et ta ei suuda pakkuda muud alternatiivi kui anarhiat,” kirjutas Chandler kommunistide ajalehes “Morning Star”.

Kui punk Inglismaa moodi oli moelaine, mis käis kõrgelt ning jooksis kiirelt liiva, siis USAs jäi punkliikumine pikalt põranda alla. Kohalikud ning kõigi asjaolude kiuste üllatavalt toimivad scened eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud "Ramonesi" kontsert.

Olulistest USA scenedest võib välja tuua California scene, mis sünnitas hardcore punki. Suunda näitasid ansamblid "Black Flag", "Circle Jerks" ning "Dead Kennedys". Omalaadseks inkubaatoriks kujunes paremkonservatiivne Orange County maakond, kust on pärit näiteks Mike Nessi country-punk ansambel "Social Distortion" ning "The Offspring".

Washington DC scene sünnitas straight-edge liikumise, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega "Minor Threat" ja "Fugazi". Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändifirmad asutati tihti bändide poolt oma materjali välja andmiseks. Niimoodi alustasid Black Flagi label SST, Ian MacKaye label Dischord.

Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. Punk rocki avastasid enda jaoks tollal "põranda all" olnud rulasportlased, kelle ajakiri "Trasher" pühendas nii mõnegi lehekülje mõne punkbändi tutvustamisele ning väiksestes tiraazides levitatud rulavideotes mägis tihti taustaks tempokas punk rock. Rulatamisest inspireeritud või rulatajate poolt austatud valdavalt hardcore-punk'i viljelevaid bände nimetati skate-punk'iks.

USA ühiskonna konservatiivsed kihid aga võitlesid pidevalt pungi vastu. Ansambleid süüdistati ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali eelmainitud "Dead Kennedys" ja "Black Flag". Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardocre punk'ile tekkis emo liikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ning võimalikult antikommertslik. Kui hardcore scene kaheksakümnendate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorki pungi juurde. Märksõnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste punk-pop (pop-punk), mis algselt tähendas "Ramonesi" muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist "Beach Boysi" meloodilisusega. Olulistest ja tuntud nimedest toome siinkohal ära anamblid "The Queers" ja "Green Day".

1990-ndate keskpaigas USA punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid pärast grunge-laine liivajooksmist üles sellised bändid nagu "Green Day" ja "The Offspring", mis vahelduva eduga tänaseni kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop-pungi alla. Lahjendades mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punkliikumise ega tõekspidamistega.

Palun kirjutage juurde Euroopa 80. aastate punki puudutav osa ja täiendage ka USA kaheksakümnendaid.

Rahvusvaheline punk[muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda lähteteksti]


da:Punk de:Punkmusik de:Punk-Rock en:Punk es:Punk fi:Punk fr:Punk fy:Punk rock he:פאנק it:Punk ja:パンク・ロック nl:Punkrock pl:Punk rock ru:Панк-рок sl:Punk rock tr:Punk

Andres 6. mai 2006, kell 09.06 (UTC)