Arutelu:Erifond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aitäh, NOSSER, töö jätkamise eest. Siiski üks märkus. Me siin ei pannud osa nimetusi sellepärast nurksulgudesse, et Veskimäel ei ole ametlikke nimetyusi selgelt välja toodud ja ei ole alati kindel, mida siiski silmas peetakse. Mingi aja pärast saab lugu edasi arendatud. --Brita 16. mai 2010, kell 20:51 (EEST)

MEELESPIDAMISEKS. Piret Lotman. Hävitatud raamat ja eestlase identiteet http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2000/2/2000-2-Piret_Lotman_lk95-103.pdf Tuna 2002, lk. 95-103.

Ei ole artiklit "Kultuurivara", tuleks eraldi artikkel vist kirjutada ka raamatute, kunstiteoste (sh monumentaalkunst), filmide, helisalvestiste jm. kultuurivara hävimise ja hävitamise kohta. Suur töö muidugi, sest samu asju on olnud kogu maailmas, ja Eestigi puhul ulatub see asi ajalooliselt õige kaugesse minevikku. --Brita 29. mai 2010, kell 13:06 (EEST)

Anonüümse kasutaja kustutus[muuda lähteteksti]

Anonüümne kasutaja oli kustutanud kogu alloleva osa. Ssgreporter (arutelu) 31. juuli 2015, kell 00:40 (EEST)

Saksa okupatsioon[muuda lähteteksti]

Esimene Saksa okupatsiooni aegne keelatud kirjanduse nimekiri ilmus novembris 1941. See sisaldas Eestis nõukogude võimu kehestamise järel ilmunud kirjandust ja kogu nõukogude vene, inglise ja prantsuse kirjandust (välja arvatud klassikute uusväljaanded ja puhtteaduslikud tööd). Nimestikus oli 197 autorit, sealhulgas August Alle, Aleksander Antson, Johannes Barbarus, Erni Hiir, Aadu Hint, August Jakobson, Mihkel Jürna, Enn Kippel, Jaan Kärner, Mihkel Martna, Hans Pöögelmann, Mart Raud, Johannes Ruven, Johannes Semper (ainult ilukirjandus), Karl Säre ja Evald Tammlaan. Kuu aega hiljem avaldatud teises nimekirjas oli valdavalt nõukogude propagandakirjandus, eesti kirjanikest lisandus Nigol Andresen. Keelatud kirjanduse trükinimekirju rohkem ei avaldatud, küll aga kirjanduse avalikust käibest kõrvaldamist nõudvaid ringkirju. Aprillis 1942 kohustati koolivalitsuste, koolide ja avalike raamatukogude juhatajaid andma kõik kommunistlikud trükised üle kohalikele prefektidele. Märtsis 1943 sai Haridusdirektoorium korralduse hävitada ka vabamüürlik ja okultistlik kirjandus. Kõik keelunimekirjad sisaldasid ka õpikuid. Aktiivsest kasutusest kõrvaldati Saksamaaga sõdivate riikide kirjandus, eesti kultuuri puudutas see ainult Saksamaa vaenlasega tehtud koostöö piirides, mitte enam.[1]

Viited[muuda lähteteksti]

  1. Piret Lotman. "Hävitatud raamat ja eestlase identiteet." [1] – Tuna 2002, lk. 96–100.

Selles lõigus ei ole kasutatud sõna "erifond", küll aga sõna "hävitamine". – Eelneva allkirjata kommentaari kirjutas 217.71.46.143 (arutelukaastöö) 31. juuli 2015, kell 00:46.

Tavaks on sellised ulatuslikud lõigud - selles on hulk linke ja viide - tuua välja aruteluküljele koos põhjendusega, miks on artikli tekstist välja võetud. Teie praegune teguviis oli aga samuti kellegi teise töö "hävitamine". Selleks, et oleks arusaadav, kes on kommentaari kirjutanud, vajutage selle lõppu 4 lainelist märki. Ssgreporter (arutelu) 31. juuli 2015, kell 01:03 (EEST)

Muidugi, kui see siia ei sobi, siis tuleb see kuskile mujale üle viia. Aga muide, ka erifond tegeles raamatute hävitamisega, kõiki eksemplare ei hoitud alles. Andres (arutelu) 31. juuli 2015, kell 09:38 (EEST)


Raamatukogusõnastikus nimetatakse seda erihoiukoguks. Andres (arutelu) 31. juuli 2015, kell 12:09 (EEST)

Kogu, hoidla ja osakond on eri asjad, kuigi nähtavasti on otstarbekas käsitleda neid ühtses artiklis. Andres (arutelu) 31. juuli 2015, kell 12:17 (EEST)