Eesti Koonderakond

Eesti Koonderakond (lühend KE) oli Eesti partei, mis eksisteeris aastatel 1991–2002.

Erakonna liidriteks olid Jaak Tamm, Tiit Vähi, 1997–1999 Mart Siimann ja 1999–2000 Andrus Öövel. Koonderakonna viimaseks esimeheks oli Märt Kubo.

Erakonna deklareeritud väärtused olid isiklik vabadus ja isiklik vastutus. Sellega deklareeriti oma parempoolset seisukohta sotsiaalküsimustes.

Erakonda peeti paremtsentristlikuks liberaalseks parteiks. Partei oli Liberaalse Internatsionaali vaatlejaliige alates 1998. aastast.

Ajalugu

Pärast Edgar Savisaare valitsuse lagunemist kutsuti peaministriks Tiit Vähi ning tema valitsus oli võimul 30. jaanuarist kuni 21. oktoobrini 1992. 1992. aasta Riigikogu valimisteks moodustasid Koonderakond ja Maaliit Valimisliidu Kindel Kodu. See koostöö oli ajendatud pigem pragmatismist kui maailmavaatest. Koonderakond nautis peamiselt tänu Tiit Vähi populaarsusele kampaania alguses konkurentide ees suurt edumaad ja seetõttu valimiskampaaniale suurt tähelepanu ei pööranud. Vähi ei soostunud valimistel isegi mitte kandideerima, kuna arvas, et jääb pärast valimisi kindlasti peaministriks. Saadi 13,6% häältest, mis andis Riigikogus 17 kohta.

Isamaa oli Mõõdukaid ja ERSP-d oma tulevaste liitlastena esitlenud juba enne valimisi ning valimiste järel hakkasid valitsuskoalitsiooni moodustama just need kolm poliitilist jõudu. Kokku saadi 53 liiget, aga kindluse mõttes otsiti koostöövõimalusi ka Kooderakonnaga, mis aga esitas koalitsiooniga liitumise tingimuseks, et Tiit Vähi jääb edasi peaministriks ning lisaks saab Koonderakond valitsuses mitu ministriportfelli, millega aga ei nõustutud. Ametisse astus Mart Laari esimene valitsus.

Vähi lekitas 1994. aasta augustis ajakirjandusse info rublamüügist, et vahepeal Riigikogus vähemusse jäänud valitsusele lõplik hoop anda. Enne Vene vägede lahkumist ei saanud Laar lubada skandaali, mis võinuks Venemaad ärritada, mistõttu valetas ta, et rublad on alles. Kohe pärast Vene vägede väljaviimist oli Laar siiski sunnitud rublatehingut tunnistama, mille peale vallandus valitsuskriis. 1994. aasta novembris astus ametisse Andres Tarandi valitsus, mida ajakirjanduses nimetati ka jõulurahuvalitsuseks, sest selle põhieesmärk oli püsida ametis pool aastat kuni järgmiste Riigikogu valimisteni.

1995. aasta Riigikogu valimisteks loodi valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), millega Koonderakond suutis valimised võita. KMÜ sai Riigikogus 41 kohta.

Pärast Riigikogu valimisi moodustasid koalitsiooni valimisliit ning Keskerakond. Tiit Vähi juhitud valitsus püsis ametis vaid seitse kuud, kuna lindiskandaali tõttu otsustas KMÜ Keskerakonnaga koostöö lõpetada. Tiit Vähi ja KMÜ moodustasid uue valitsuse Siim Kallase juhitud Reformierakonnaga, kuid kuna vahepeal oli Reformierakonnast saanud Eesti populaarseim erakond, siis tekitas see valitsuses pingeid. Eriti teravaks muutusid koalitsioonipartnerite suhted 1996. aasta kohalike valimiste ajal, kuna Koonderakond ja Reformierakond olid sisuliselt konkurendid. Pärast kohalike valimisi sõlmis Koonderakond koostööleppe Keskerakonnaga, mis tähendas, et valimised võitnud Reformierakond jäi Tallinnas opositsiooni. Selle peale otsustas Reformierakond valitsusest lahkuda ning Vähi pidi jätkama vähemusvalitsusega. Valitsuse kandepinna laiendamiseks tõi Vähi ministriteks mitmeid sõltumatuid spetsialiste.

1997. aasta alguses puhkenud korteriskandaali tõttu esitas opositsioon peaminister Tiit Vähile umbusaldusavalduse. 10. veebruaril 1997 toimunud umbusaldushääletusel vajalikku 51 poolthäält kokku ei tulnud, kuid häälte vahekord 45:46 sundis Vähit umbusaldamiskatsele järgnenud päeval teatama võimalusest, et astub ise tagasi, mida ta ka 26. veebruaril tegi. KMÜ pakkus uueks peaministrikandidaadiks Koonderakonna aseesimehe Mart Siimanni, kelle valitsus astus ametisse 17. märtsil 1997. Valitsust toetasid Riigikogus enam-vähem pidevalt ka Keskerakond ja Arengupartei. Kuigi KMÜ suutis kogu nelja aasta jooksul koos püsida, siis oli erimeelsusi ka valimisliidu sees.

1999. aasta Riigikogu valimistel ei olnud valitsuserakonnad edukad: Koonerakond ja Eesti Maarahva Erakond võitsid mõlemad vaid 7 mandaati ning hääli saadi vastavalt 7,6% ja 7,3%. Valimised võitis kolmikliiduks nimetatud koalitsioon.

Välislingid

• Koonderakond läheb laiali