Anne Franki maja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Anne Franki maja
Anne Frank Huis
Amsterdam (NL), Anne-Frank-Huis -- 2015 -- 7185.jpg
Maja kanali ääres ja sissepääs muuseumi 2015. aastal
Asutatud 3. mail 1960
Asutaja Otto Frank[1]
Asukoht Amsterdam
Koordinaadid: 52.3753°N 4.884°E
Aadress Prinsengracht 263-265[2]
Amsterdam, Netherlands
Ühiskondlik transport:
  • trammid: 13 Amsterdam tramlijn 13, 14 Tram line 14, 17 Tram line 17
  • bussid: 170, 172, 174 peatusega Westermarkt[2]
Liik Ajalooline majamuuseum
Külastajaid 1 200 000 [3]
Direktor Ronald Leopold[5]
President Wim Kok[5]
Kuraator

Arhitekt:
Dirk van Delft
www.annefrank.org

Anne Franki maja (hollandi keeles: Anne Frank Huis) on ühele tuntumale holokausti ohvrile, Teise maailmasõja aegses natside koonduslaagris hukkunud juuditüdrukule Anne Frankile (täisnimega Annelies Marie Frank)[6] ja tema perele pühendatud ajalooline majamuuseum Amsterdami kesklinna Jordaani-nimelises rajoonis, Prinsengrachti kanali ääres Westerkerki kõrval. Muuseum avati 3. mail 1960 aadressil Prinsengracht 263–267 või samuti Prinsengracht 263–265, 1000 Amsterdam, kus väikesed varjatud toad hoone tagaosas on muudetud tõepäraseks muuseumiks, kus juudi päevikupidaja, tema pere ja tuttavad peitsid end salajases peidupaigas Tagakojas[7] rohkem kui kaks aastat enne nende vahistamist.

Selles majas pani Anne isa Otto Heinrich Frank aluse oma ettevõtetele, mille töökontorisse perekond oli sunnitud surmahirmus peituma 1942. aasta 6. juuli hommikul seejärel, kui Anne vanem õde Margot Frank (täisnimega Margot Betti Frank) oli saanud kutse saabuda vabatahtlikult tööle natside koonduslaagrisse. Salajane peidukoht oli isa tehase lisahoone ülemistel korrustel asuv administratiivosa, kus töölised ei käinud, ja see oli vaid isa ametikaaslastele teada, kes neid sealoleku ajal abistasid. Siin Anne jätkas 12. juunil 1942 sünnipäevakingiks saadud ja samal päeval alustatud päeviku[8] kirjutamist, kuhu viimane sissekanne on tehtud 1. augustil 1944, mõni päev enne kinnivõtmist. Anne ise koonduslaagrist ei kirjutanud. 1944. aasta augustis eeluurimisele ja seejärel koonduslaagrisse viidud 15-aastane Anne ja temast neli aastat vanem õde Margot surid 1945. aasta veebruaris või märtsis näljast kurnatuna tüüfusse Bergen-Belsenis, Hannoveri lähedal Alam-Saksimaal. Hollandi ametivõimude andmetel Anne suri 31. märtsil ja majamuuseumi teadustöötajate uue uuringu järgi vähemalt kuu aega seni arvatust varem, juba veebruaris 1945. aastal.[9] Hollandis 3. aprillil 1946 ajalehe Het Parooli veergudel ja 25. juunil 1947 raamatuna ilmunud ”Anne Franki päevik. Tagakoda” , milles oma korrektuurid olid teinud nii Otto Frank kui kirjastus ja mille originaal on välja pandud näitusel Anne Franki majamuuseumis, on praeguseks vähemalt 60[10] ja mõningate andmete kohaselt üle 70[11][12] keelde tõlgitud ning on üks maailma enimloetud raamatuid.

Anne Franki viimne puhkepaik asub Aachenis, kus ta ajutiselt oma vanaema juures elas. Anne Franki nimelisele majamuuseumile lisaks Madame Tussaud'i vahakujude muuseumis on tema vahakuju, Amsterdamis on tema nimeline kool ja talle on püstitatud ausammas. Muuseumis on kuulikindla klaasi taga Oscar auhind Shelley Winterile parimast kõrvarollist Petronella van Daanina filmis ”Anne Franki päevik” 1959. aastast. 2008. aastal lavastati Hispaanias "Anne Franki päevikule" põhinev muusikal ”El diario de Ana Frank – Un canto a la vida” esietendusega Madridis, Calderoni teatris, nimiosas Isabella Castillo ja lavastaja Rafael Alvaro[12], mis kutsus esile Franki vanima sugulase ja Šveitsis tegutseva Anne Franki Fondi juhataja Bernhard "Buddy" Eliase meelepaha, aga luba saadi Amsterdamis tegutsevalt Anne Franki Fondilt. Mõlemad fondid lõi Anne Franki isa Otto Frank. Anne Franki muuseum kavatses samuti üle võtta tööstuslao number 57,  tuntud Westerborki barakid Hollandis, kus sõja ajal hoiti enne koonduslaagrisse viimist juute ja mustlasi, lammutati patareisid ning kus Anne Frank ja tema õde Margo töötasid umbes neli nädalat. 1957. aastast kasutati neid barakke põllumajandusladudena, aga 2009. aasta 18. juuli laupäevaöine tulekahju hävitas barakid täielikult.[13] Muuseumi 45. aastapäeval 1995. aastal sakslasest astroloogi Karl Wilhem Reinmuthi avastatud astroidile 1942 EM pandi nimeks ”(5535) Annefrank”. Muuseumi 50. aastapäeva paiku, 17. aprillil 2010 ilmus Ernie Colóni illustreeritud ja kirjastuse Hill & Wang poolt väljaantud ameeriklasest kirjaniku Sid Jacobsoni raamat “The Anne Frank House Authorized Graphic Biography”.[14] 23. augustil 2010 murdis torm Anne varjupaiga juures kasvanud 20 meetri kõrguse 160–180-aastase kastanipuu, millest Anne Frank 23. veebruaril 1944 oma päevikusse kirjutas:[15]

“Vaatasime sinist taevast, lehtedeta kastanipuu sillerdas, kajakad ja teised linnud tundusid lennul hõbedased. Olime sellest vaatepildist nii lummatud, et ei suutnud rääkida.”


Anne Franki kodumuuseum on Hollandi üks enamkülastatavaid muuseume, mis võttis 2012. aastal vastu 1 152 888 ning järgmistel aastatel 1 195 456[16] ja 1 227 462[3] külastajat tõustes rahvuskultuuri tuntud liidrite Rijksmuseumi ja Van Goghi muuseumi järel kolmandaks.[4][17]

Ehitamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maja kanali ääres[muuda | muuda lähteteksti]

Anne Franki maja aadressil Prinsengracht 263 on tüüpiline keskaegne Hollandi kanaliäärne, esialgselt kõrge viilkatusega hoone, mis on ehitatud 1635. aastal samaaegselt naabruses asuva ja hiljem muuseumi koosseisu ostetud hoonega nr 265. Maja on kui mitmed muud majad selles Amsterdami vanas linnaosas. Kuna tol ajal kommunaalmaksud arvestati ehitise laiuse järgi, püüti ehitada rohkem pikkupidi, mille tulemuseks olid Amsterdamile tüüpilised keskaegsed pikad ehk mitmekorruselised kitsad majad.[18] Algselt ehitati Prinsengracht 263 maja kaupmeeste suureks ja uhkeks eramuks arhitekt Dirk van Delfti projekti järgi[19], kelle omandisse kuulusid selles linnarajoonis mitmed krundid. Üha tihedama asustusega linnakeskkonnas päevavalguskavandite kohaselt majade kõrgust hiljem enam ei muudetud, vaid peaaegu alati elamispinda laiendati peakorpuse taha lisahoone ehitamisega ning vahele jäeti siseõu. Niimoodi tehti umbes 100-aastasele Anne Franki majalegi 1740. aastal, kui maja kanalipoolne fassaad renoveeriti ja seda muudeti märgatavalt ning hoonet laiendati lammutatud naabermajade arvelt. Hiljem see juurdeehitis oma kahel ülemisel korrusel pakkus redutuskoha Frankide ja nende tuttavate perekonnale.[20]

Prinsengrachtil asunud Opekta kanalipoolne fassaad 2008. aastal Salajane tagakoda (Achterhuis) jääb hoone kinnise sisehoovi poolsesse ossa

Aastatel 1740–1764 majas elas jõukas kuivatite ettevõtja ja hulgikaupmees Isaac van Vleuten. XIX sajandil ehk umbes 1840. aastal seal toimunud remonditööde jooksul paigaldatud valgete puidust simssidega anti välisseintele uus väljanägemine. Hoone on olnud sobilik nii tootmis- ja laoruumideks kui hobuste kasutusse. IX sajandi teisel poolel A. d'Ailly nimeline firma asutas sinna kemikaalitehase. XX sajandi alguses hoone hõivas majapidamistehnikat tootev ettevõte. Aastatel 1930–1939 tegutses seal edukalt klaverirattaid tootev ettevõte[21], kuni 1. detsembril 1940 asusid sinna mõlemad Otto Franki firmad Opekta ja Pectacon.

II maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Suvel 1933. aastal kolis Otto Frank koos perekonnaga Frankfurdist Amsterdami, kus alustas tööd ettevõttes Opekta Maatschappij N.V., mis oli ajavahemikul 1928–1995 Euroopas tegutsenud Saksamaa emaettevõtte Hollandi filiaal, kus toodeti tarretusainet pektiini. Kõigepealt laienes firma Šveitsi Baselisse, kus juhataja oli Anne Franki tädimees Erich Elias[8], ja 1933. aastal Hollandisse, kus tegevdirektoriks hakkas Eliase soosingul Otto Frank.1934. aasta augustis asus ettevõte kanaliteringi kesklinnapoolseima Singeli kanali äärsesse majja nr 400.[22] Kuna pektiinitoodang ei andnud aastaringset sissetulekut, sest toorainet saadi vaid suvisel ja sügisesel hooajal, pani Otto Frank aluse ettevõttele Pectacon, mis tegutses koos Opektaga[23] alates 1939. aasta augustist ning tootis maitseaineid, vürtse, sh pipart ja nelki, ja säilitusaineid toiduainete konserveerimiseks.[24][25] Mõlemad firmad kolisid 1. detsembriks 1940 Singel kanali 400-st Prinsengracht kanali äärsesse majja nr 263.  Alates aastast 1941, kui sakslastest okupandid keelasid juutide omanikuõigused ja tegutsemise traditsioonilistel tegevusaladel, sai firma omanikuks raamatupidaja Johannes Kleiman ja nominaaldirektoriks nimetati firma töötaja Miep Giesi abikaasa Jan Gies, mistõttu ettevõte on samuti tuntud kui Gies & Co., ja tänu nendele abilistele äritegevus jätkus ilma vaheaegadeta ka II maailmasõja ajal. Pärast sõda jätkas firma direktorina Otto Frank, kes läks pensionile 1953. aastal, ja firmat juhtis edukalt J. Kleiman kuni oma surmani 1959. aastal. Augustis 1995 läks Opekta rahvusvaheliselt tuntud suurettevõtte Dr. Oetkeri omandusse.

Prinsengracht nr 263 hoone esimene korrus oli jagatud kolme sektsiooni: eesmises sektsioonis olid kaubad ja nende laadimisala, sisse- ja väljasõidud, selle taga asuvas keskmises sektsioonis olid vürtsiveskid ja kõige tagumises paiknesid laoruumid, kus kaup tellimuste kohaselt pakiti. Teisel korrusel oli tehasehoone administratiivosakond, kus kõige eesmisena olid Miep Giesi, sekretär Bep Voskuijli (Anne päevikus nime all Elli) ja Johannes Kleimani ning keskele jäi Victor Kugleri tööruumid. Otto Frank töötas osakonna tagumises osas, loaruumide üla- ja tuleva peidupaiga alapoolel.

Liigutatav riiul (rekontstruktioon) peitis sissepääsu juurdeehitisse

”Tagakoda” (Achterhuis) ehk salajane tiib, nagu noor päevikupidaja nimetas, oli hoone tagumine ja nelinurkse siseõue poolsete majade varju jäänud kahekorruseline, pööninguga ja tühi laiendusosa ehk juurdeehitis. Kuna maitse- ja ravimtaimed pidi ladustama pimedasse laoruumi, eesmise ehk peahoone tagaaknad olid kas kaetud läbipaistmatu pärgamiinpaberiga või üle värvitud, lisahoone jäi peitu kõrvaliste silmade või uudishimulike pilkude alt. Oma üksildase, märkamatu ja eraldatud asukoha tõttu see oli ideaalne peidupaik. Kui veebruaris 1941. aastal Saksa okupandid alustasid Hollandi 140 000,  nende hulgas 25 000 Saksamaalt põgenenud juudi tagakiusamise[18], Otto Frank hakkas tasapisi sisustama salajase lisahoone kaht korrust, kuhu ta 6. juulil 1942 koos abikaasa Edithiga ja kahe tütrega elama asus otsides kaitset natside eest. Nädala pärast 13. juulil neile järgnes firma maitsetaimede asjatundja Hermann Van Pels koos abikaasa Auguste van Pels-Röttgeniga ja poja Peter van Pelsiga (Anne päevikus perekond Van Daan) ning novembris liitus nendega Frankide tuttav, hambaarst Fritz Pfeffer. Kuigi peidupaik oli üldpindaalalt 46 m2, kirjutas Anne Frank oma päevikus, et see oli suhteliselt luksuslik võrreldes teiste piilukohtadega, millest nad olid kuulnud. 21. augustil 1942 Victor Kugler avastas, et sissekäik piilukohta on parem peita liigutatava hingedega raamaturiiuli taha. Varjupaiga elanikud pidid kogu päeva sosistama ja olema täiesti vaikselt, et keegi ei märkaks nende olemaolu. Juurdeehitise akende ette oli riputatud paksud pitskardinad ja õhtuks kõikjal Amsterdamis tõmmati veel mustad ribikardinad ette. Selle määruse olid ise sakslased välja andnud, et raskendada liitlaste pommilennukite öiseid lendu linna kohal.

Frankidel koos oma tuttavatega õnnestus peidus olla 25 kuud, mil Anne Franki isa Otto alluvad Miep Gies koos abikaasa Janiga, Bep Voskuijl koos isa Johannes Hendrik Voskuijliga, Victor Kugler ja alates 1941. aastast Opekta omanik Johannes Kleiman varustasid neid toidu, riiete, raamatute ja ajakirjandusega nii kaua, kuni anonüümseks jäänud ja ilmselt Hollandi natsiparteisse kuulunud[8] teataja nad sakslastest okupantidele üles andis. Sõjaajal peidus olnud 25 tuhandest juudist umbes 8,5 tuhat langes sakslaste kätte. Hollandi sõjaaegse dokumentatsiooni uurimisinstituudi 2003. aastal avaldatud raport kinnitab, et reetjast veenvaid tõendeid ei leidunud.

Oberscharführer Karl Silberbauer

4. augustil 1944 sai Saksa julgeolekuorgan Sicherheitsdienst anonüümse vihje ning Oberscharführer Karl Silberbauer koos nelja hollandlasest abilisega tungis majja ja otse raamaturiiuli juurde suundudes karjus: ”Avage!” Hirmunud varjupaiklastel kästi loovutada kõik ehted, kalliskivid ja väärtasjad. Sakslasest okupant rebis Otto Franki käest diplomaadikohvri, mille sees oli Anne päevik, ja raputas selle sisu põrandale, valides sealt välja, mida kaasa võtta. Anne päevik jäi põrandale.[18] Kõik kaheksa juuti ja nende kaks abilist, Victor Kugler ja Johannes Kleiman arreteeriti, sunniti Grüne Polizei veoautosse ja viidi aadressil Euterpestraat 99, tänapäeval Gerrit van der Veen Comprehensive School, 99 Gerrit van der Veenstraat asuvasse Gestapo peakorterisse ülekuulamisi ootama. Pärast ülekuulemisi Frankide perekond viibis keldri vangikongis veel kaks päeva, mil Miep proovis asjatult neid vabaks osta. Selle kõrgete kellatornidega punatellisest ehitise keldrikompleks, kuhu Anne oli vangitsetud, on praegu kasutusel jalgrataste parkimisplatsina. Oletatavasti Silberbrauer ei arreteerinud kõiki abilisi ning säästis Bepi, Jani ja Miepi seepärast, et mõlemad abikaasad Giesid olid sündinud Austrias ja Otto Frank oli teeninud Saksa armees.[26] Pärast eeluurimist viidi juudid erinevatesse koonduslaagritesse ja Anne koos oma õe Margotiga transporditi Bergen-Belsenisse. Abilistest Johannes Kleiman vabastati Amesfoorti töölaagrist Punase Risti poolt avastatud tõsise haiguse kriitilises seisus. Victor Kuglerile avanes põgenemisvõimalus 28. märtsil 1945, mil pommitati Wageningeni 600 sunnitöövangile organiseeritud surmamarssi Renkumi, Heelsumi, Oosterbeegi, Arnhemi ja Westervoordi kaudu Ida-Hollandis Saksa piiri lähedal asuvasse Zevernaari ja sealt Saksamaale. Kugler saabus aprillis laenatud jalgrattal koju Hilversumi, umbes 16 kilomeetrit Amsterdamist, ja varjas end seal kuni Hollandi vabastamiseni 5. mail 1945.

Peaaegu kohe pärast arreteerimist salajasest peidukohast ”Tagakoda” koguti kokku Frankide perekonnale ja nende peretuttavatele kuulunud riided, mööbel ja isiklik omand ning jagati perekondadele Saksamaal. Enne maja lõplikku tühjendamist abilistest Miep Gies ja Bep Voskuijl käisid seal Hollandi politsei keelumäärusest hoolimata ja sel viisil neil õnnestus Frankide isiklike esemete hulgast Anne päevik üles leida.

Kaheksast peidusolijast jäi ainukesena ellu Otto Heinrich Frank, sündinud 12. mail 1889 Frankfurdis, elanud muu hulgas New Yorgis ja õppinud kunstiajalugu Heidelbergi ülikoolis, kui 27. jaanuaril 1945 Nõukogude armee ta vabastas Auschwitzi koonduslaagrist, ja ta saabus tagasi Amsterdami sama aasta 3. juunil.[27] O. Frank suri 19. augustil 1980 (91-aastasena) kopsuvähki oma kodus Birsfeldeni linnas, Basel-Landschafti kantonis, Šveitsis.

Next.svg Pikemalt artiklis Otto Frank.

Ülejäänud peidusolijatest:

Edith Frank-Holländer, sündinud 16. jaanuaril 1900 Aachenis, kelle abielu Otto Frankiga sõlmiti 12. mail 1925 Aacheni sünagoogis, viidi 3. septembril 1944 Westerborki laagrist Aushwitzi, kus ta suri nälga 6. jaanuaril 1945.[28][29]

Next.svg Pikemalt artiklis Edith Frank.

Margot Betti Frank, sündinud 16. veebruaril 1926, unistas meditsiiniõeks saamisest ja Palestiinasse tööleminekust ning keda Anne oma päevikus iseloomustas: “sõi kui hiir ega lausunud sõnakestki”, kirjutas samuti päevikut, mida aga kunagi ei leitud. Ta suri näljast ja kõrgest palavikust kurnatuna tüüfusse Bergen-Belseni koonduslaagris veebruaris või märtsis 1945.[30]

Next.svg Pikemalt artiklis Margot Frank.

Anne Frank, sündinud 12. juunil 1929, unistas kirjanikuks saamisest, suri mõni päev pärast oma õe surma tüüfusse samas koonduslaagris.

Next.svg Pikemalt artiklis Anne Frank.

Friedrich “Fritz” Pfeffer, sündinud 30. aprillil 1889 Gießenis Saksamaal. Töötas hambaarsti ja lõualuukirurgina, sai ametliku loa selleks 1911. aastal ja järgmisel aastal avas oma vastuvõtu Berliinis. I maailmasõja ajal ta teenis Saksa armees ja pärast sõda 1926. aastal ta abiellus Vera Bythineriga. Abielust sündis poeg Werner Peter Pfeffer (3. aprill 1927 – 14. veebruar 1995), kes pärast lahutust 1932. aastal kasvas isa juures kuni novembrini 1938, mil evakueeriti lastetranspordiga onu Ernsti juurde Inglismaale. Jäädes ellu 9. ja 10. novembril 1938 aset leidnud Kristalliöö sündmustest, Fritz Pfeffer põgenes Hollandisse koos Charlotta Kalettaga (1910–1985), kellega tal sakslaste 15. septembril 1935 vastu võetud Nürnbergi seaduste tõttu abielu sõlmida ei õnnestunud.[31] Pärast arreteerimist 6. septembril 1944 viidi Fritz Pfeffer Auschwitzi, kust ta oktoobris evakueeriti Saksamaale Neuengamme koonduslaagrisse. Fritz Pfeffer suri Neuengammes 20. detsembril 1944 ja tema surm avalikustati alles 1945. aasta lõpus.[32]

Next.svg Pikemalt artiklis Fritz Pfeffer.

Hermann van Pels (Anne päeviku esimeses käsikirjas kui Hans ja teises kui Hermann van Daan), sündinud 31. märtsil 1898 Gehrdes Saksamaal, abiellus 5. detsembril 1925; omandas lihuniku oskused[33] töötades ja koos õega Ida van Pelsiga kuni 1933. aastani, lüües kaasa toitlusalal tegutsevas pereettevõttes. Põgenes koos perega Amsterdami juunis 1937, kus 1938. aastal hakkas Otto Franki äripartneriks ning vürtside ja vorstide asjatundjaks[34]. 3. septembril 1944 viidi Auschwitz-Birkenau surmalaagrisse, kus ta koos poja Peteriga ja Otto Frankiga määrati sunnitööle, vigastas oma pöialt ja pääses haigete barakki, kust ta oktoobris 1944. aastal järjekordse selekteerimisega seoses gaasikambrisse saadeti.

Auguste van Pels-Röttgen, Gusti (Anne päevikus Petronella van Daan), sündinud 29. septembril 1900 Bueris Osnabrüki lähedal Saksamaal, keda päevikus on iseloomustatud järgmiselt: esmalt, ta oli töökas, teiseks, elurõõmus, kolmandaks, koketne – kellel mõnikord armas nägu. Maja kokk, kelle surmapäevast ei ole täpsemaid andmeid. Nagu mõned ellujäänud tõendavad, ta oli koos õekeste Frankidega Bergen-Belseni koonduslaagris, aga ei enam tüdrukute surmahetkel veebruaris või märtsis 1944. Saksa okupatsiooni andmetel ta saadeti kaheksa naise jõugus Bergen-Belsenisse 26. novembril 1944. Ellujäänud Hannah Goslari tunnistajaütluste järgi Auguste oli temaga rääkinud läbi okastraataia jaanuari lõpus või veebruari alguses. Auguste evakueeriti 6. veebruaril 1945. Saksamaal Weimaris asuvasse Buchenwaldi ja seejärel 9. aprillil Theresienstadti koonduslaagrisse. Tõenduste kohaselt ta oli elus 11. aprillil ja ilmselt suri tüüfusse teel Theresienstadti või vähe hiljem pärast saabumist laagrisse, enne vabastamist mai alguses, 8. mail.[35] Ellujäänud Rachel van Amerongen-Frankfoorder on aga teatanud, et natsid viskasid Auguste sõitvast veoautost välja teel Theresienstadti koonduslaagrisse.[36]

Peter van Pels, sündinud 8. novembril 1926 Martinistrassel Osnabrückis Saksamaal. Anne iseloomustuse kohaselt laisk ja ülitundlik. Veebruaris 1944 ta jutustas Annele, et tema unistuseks on asuda elama kummipuu istandusse Hollandi koloonias Hindia Belandas (Indoneesias). Oktoobris 1944 nägi Peter van Pels, kui ta isa gaasikambrisse selekteeriti. Hiljemad andmed Peterist on puudulikud seoses Saksamaa vabastamise ja alates oktoobrist 1944 kuni 27. jaanuarini 1945 kestnud laagri evakueerimisega. Peter ilmselt evakueeriti sakslaste poolt mahajäetavast Auschwitzist sel ajavahemikul aset leidnud koonduslaagri vangidele organiseeritud surmamarssiga[37], mis oli olnud tema meelest parem võimalus ellu jääda, kui haiglaosakonda minna. Mauthauseni koonduslaagri andmete järgi Peter saabus 25. jaanuaril 1945 ja nelja päeva pärast ta määrati väljas töötavate vangide gruppi. 11. aprillil ta viidi haiglaosakonda ja kuna tema täpsem surmapäev puudub, Rahvusvaheline Punane Rist kinnitas selleks 5. mai 1945, Mauthausenis Ülem-Austrias. [38]

Muuseumi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peagi päeviku avaldamise järel 1947. aastal hakkas Frankide perekonna ja nende peretuttavatete abiliste ümber kogunema külalisi, kes soovisid näha salajast peidupaika. Aga pärast asukate kinnivõtmist ja sõja lõppu oli Prinsengracht 263 juurdeehitis kaua aega tühi ja viletsas seisukorras.[39] Sellega külgneva peahoone lagunemise tõttu kolis vürtsivabrik 1955. aastal uude kohta ja kogu kompleks, kuhu hoone piilukohaga kuulus, müüdi kinnisvara eraettevõtjale, kes hankis loa maja maani maha lammutamiseks. Seepärast Otto Frank ja Johannes Kleiman panid 3. mail 1957 Amsterdamis aluse sihtasutusele Anne Franki Fond esmase eesmärgiga koguda piisavalt ressursse maja ostmiseks ja restaureerimiseks. Maja ees protesteerinud aktivistid päästsid ehitise lammutamisest ja sama aasta oktoobris majaomanik loovutas ehitise heategevuskingina fondile. Maja päästmise ja kaitsealaste monumentide hulka kinnitamise kampaania käivitati Hollandi sotsiaaldemokraatliku päevalehe Het Vrije Volk andmetel 23. novembril 1955. Kokkusaadud ressursid kasutati nüüd ära naabermaja nr 265 ostmiseks vähe enne seda, kui kompleksi ülejäänud külgnevad hooned nr 267-275 NV Berghausi poolt 1959. aastal koostatud plaanidele vastavalt õpilaskvartaliks ümber ehitati.[18][26] Sellest sündmusterohkest aastast 1957 alates Prinsengrachti kanali äärne maja sai nimeks ”Anne Franki Maja”. Edaspidised rahaliste vahendite kogumised korraldati juba 1958. aastal alanud restaureerimistööde finantseerimiseks. Mõlemad ehitised restaureeriti ja majja nr 265 asutati Otto Franki soovi kohaselt rahvusvaheline noorsookeskus.

Maja nr 263 avati muuseumina 3. mail 1960.

Rekonstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast muuseumi kõikide üldkasutatavate rajatiste, sh. sisse- ja väljakäikude, tualettide, infopunkti, õpperuumi, raamatukogu ja –kaupluse ning kohviku siirdamist eraldi ehitisse, rekonstrueerimise tulemusena Anne Franki majas saab ettekujutuse kanaliäärsest majast peidupaigaga kui sellisest ja ruumijaotusest, kusjuures Prinsengracht 263 interjöör näeb rekonstrueerituna välja nagu Anne aegadel ja Otto Franki soovi kohaselt tubades mööbel puudub. Sedaviisi rõhutatakse kinnist ruumi. Lihtne ja tühi juurdeehitis sümboliseerib tühjust ja igatsust, mille need miljonid deporteeritud inimesed järele jätsid, kes enam tagasi ei tulnud. Tubade tolleaegse sisustuse vahendamiseks on nende miniatuursed mudelid.

Eesmine maja, põrandad ja seinad on taastatud esialgsel kujul ning Opekta pood, Otto Franki ettevõte ja kantselei on jälle tagasi. Otto, Edithi ja Margoti magamistuba kasutati päeval peretoana, kus Anne veetis suurema osa oma ajast. Seal märkis Otto Frank kaardile kohad, kuhu edenesid liitlaste pommilennukid pärast Normandia dessanti 6. juunil 1944. Seal on vanemate poolt seinale märgitud tütarde pikkusmõõdud, Anne vasakul ja Margot paremal pool. Kahe aasta jooksul oli Margot kasvanud umbes 5 ja Anne veidi üle 13 sentimeetri. Seal oli samuti väike raadio, mille ümber tihtipeale varjupaiga elanikud koos kuulasid BBC teadaandeid sõja käigust. Anne jagas tuba Fritz Pfefferiga, mistõttu sageli päris kopsakad arutelud aset leidsid. Ja nagu tüdrukud ikka, Annegi dekoreeris magamistoa seina piltidega või postkaartidega, kus peegeldub ta enda kasvades tema intresside muutus. Kui alguses seina kaunistasid iseäranis filmitähtede nagu Greta Garbo, Sonja Henie, Ginger Rogers, Heinz Rühmann või juuditaustaga Joyce van der Veeni pildid, võib hiljem sinna lisatud või pealeliimitud piltidest märgata temas tärganud huvi kunsti ja ajaloo vastu. Pärast muuseumi avamist ennast on seal piltidelt ära tundnud sakslannast krahvinna Nayhauss-Cormons ning hollandlastest maalikunstnikud Marijke Otten ja Marianne van der Heijden. Anne oli täielikult lummatud kuninglike perekondade liikmetest, ta märkis üles nende sünnipäevi ja joonistas tundide kaupa nende sugupuid. Ta kleepis Inglismaalt saadud lemmikpildid printsess Margaretist ja Elisabethist seinale oma kirjutuslaua kohal. Ta pooldas häälekalt ja niiviisi tihti muid peidusolijaid, ärritades Hollandi kuningakrooni, mida vastu lojaalsus oli rangelt keelatud. Detsembri lõpus 1943. aastal Anne sai Bepilt piltpostkaardi Hollandi kuningaperest Ottawas võetud fotoreproduktsiooniga, kus tema meelest Juliana nägi noor välja ning samuti kuningas ja kolm tütarlast olid lausa võluvad. Muuseumi taastamistegevusega seoses täpsemalt uurides postkaarti šimpansite teeõhtust selgus, et see oli saadetud Inglismaalt sugulaste juures külaskäigul olnud Anne ema Edithi poolt 1937. aastal.[40]

Hermann ja Auguste van Pelside tuba oli ühine elutuba ning köök oma graniidist pindade ja kraanikausiga. Seal valmistati rooga ja koos söödi, kuigi toiduainetega varustamine kahanes ning pinged ja ärritumised kasvasid. Peter oli ainuke, kellel oli oma “tuba“, kust trepp viis pööningule, mida kasutati toiduainelaona. Anne ja Peter veetsid seal koos aega, seal võis näha aknast kastanipuu oksi ja kuulis, kui Westerkerki kiriku kell lõi.

Anne Franki endine peidupaik on äratanud suurt tähelepanu ja Annest endast on paljude inimeste jaoks saanud müüt, eriti seejärel, kui algasid skandaalid tema päeviku ehtsuse ümber. Tema päevikust on kirjutatud tõlkeid ja erinevaid dramatiseeringuid, filme, teatritükke, biograafiaid ja käsitlusi eri keeltesse ning ta sai kogu maailmas tuntuks. Juba esimese aasta jooksul külastas muuseumi üle 9000 inimese. Hooaegu oli mitmeid. Suure külaliste hulga vastuvõtmiseks läks ehitis remonti ning muuseum oli ajutiselt suletud aastatel 1970 ja 1999. Restaureerimine maksis kokku 23 miljonit kuldnat.[41][42] Madalmaade kuninganna Beatrix avas 28. septembril 1999 uuesti muuseumi, mille koosseisu nüüd kuuluvad kogu hoone näitusesaalidega, raamatukauplus ja kohvik ning kus saab näha seda sama maja ja kontoriruume, samu tube, kus Frankid koos peretuttavatega endid peitsid. Midagi pole seal muudetud ja kõik on kui aastal 1940.

Muuseumikülastajate järjekord Anne Franki maja ees

Igal aastal käib muuseumis umbes miljon külastajat. Näiteks aastal 2007 seal käis rohkem kui miljon ja 2013. aastal 1,2 miljon külalist 95 riigist. [43]

Muuseumi juhtkond ja koostööpartnerid[muuda | muuda lähteteksti]

Otto Frank oli Anne Franki maja juhatuse ning järelevalve- ja haldusorgani liige aastatel 1961–1976 ning edaspidine kuratooriumi liige kuni oma surmani 1980. aastal.

Juhtkond ja direktorid[muuda | muuda lähteteksti]

Anne Franki maja juhtkonda kuuluvad direktorid nimetab haldus- ja järelevalveorgan, mis juhendab ja määrab tegutsemispoliitika omalt poolt pakutud nõuannete kohaselt. Komisjoni liikmeid on kuus: Rabbi M. ten Brink, E.M.H. Hirsch Ballin (aseesimees), N. G. Ketting (laekur), W. Kok (eesistuja/esimees), M. Krop ja P. W. Kruseman. Sellele lisaks on nõuandeorgan, mis annab juhiseid Anne Franki maja lõpliku identiteedi küsimustes ja mille liikmeteks on ühiskonna eri sektorite esindajad: poliitik ja endine minister Mathilde Hubertine Maria Francisca (M.H.M.F. ehk Til) Gardeniers-Berendsen, Judaismi ajaloomuuseumi direktorite hulka kuuluv Dr R.C. Musaph-Andriesse, õigusteadust õppinud ja inimõigustega tegelev Joyce E. Overdijk-Francis, Hollandi senati liige ja endine president (1991–1997), poliitik Hollandi Tööpartei rividest H. D. Tjeenk Willink, samuti Dr G. Acton, P. van Dijk, Dr R. J. Glaser, Dr M. L. Henneman, H. E. Koning, Dr. J. F. Westra.[5]

Anne Franki maja tegevdirektor on alates aastast 2011 Ronald Leopold ja haldusdirektor alates 2012. aastast Garance Reus-Deelder. Muuseum on Muuseumide Assotsiatsiooni liige.[44]

Anne Franki Sihtasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Anne Franki Sihtasutus (Fondid) on finantsmääruste kohaseks varade kogumiseks, säilitamiseks ja arvepidamiseks loodud haldajate organ, millele 3. mail 1957 Amsterdamis pani aluse Otto Frank samas majas, kus ta pere oli olnud peidus Saksa okupatsiooni eest. Sihtasutus samuti kaitseb ja toetab võitlust antisemitismi ja rassismIi vastu ning annab välja iga-aastast aruannet "Monitor Racisme en Extreem-rechts" (Rassismi ja ääriõiguste Monitor) rassismist tänapäeval. Väljaspool Madalmaid korraldab Anne Franki sihtasutus totalitarismi ja sallimatusega tutvustavaid ja nende üle mõtlema panevaid ekspositsioone.

Sihtasutuse direktorina tegutses Hans Westra kuni pensionilejäämiseni 2011. aastal, mil tema asemel astus ametisse Ronald Leopold.

Anne Franki majamuuseum on mittetulundusorganisatsioon, kel on koostööpartnereid Suurbritannias, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Austrias ja Argentinas:[45]

  • Anne Frank Zentrum, Berliin

1998. aastal pärast koostöölepingu lõpuleviimist Anne Franki Majaga avati Berliinis Anne Franki Zentrum (Keskus), mis on alates sellest aastast korraldanud erinevaid ekspositsioone ja rändnäitusi, mh "Deine Anne" ("Sinu Anne"), "Anne Frank – a history for today" ("Anne Frank – ajalugu tänaseks päevaks") ning rändnäitusi "Reading & writing with Anne Frank" ("Lugedes ja kirjutades koos Annega"). Näitused on suuremas osas suunatud noortele.

  • Anne Frank Trust, London

Anne Franki Trust on Londonis tegutsenud alates 1991. aastast ning organiseerinud näitusi Suurbritannias ja Iirimaal.

  • Anne Frank Center, New York

Anne Franki Keskus New Yorgis on organiseerinud väljapanekuid, teabe- ja õppekampaaniaid USA-s ja Kanadas alates 1977. aastast.

  • Centro Ana Frank, Buenos Aires

Anne Franki Keskus Argentinas Buenos Aireses on tegutsenud alates 2009. aastast. Keskuses on püsinäitus ja koostööpartnerite korraldatavaid ringnäitusi.

  • Anne Frank Verein, Viin

Anne Franki Keskus Austria pealinnas Viinis korraldab pedagoogilisi õppenäitusi kogu maal, mh ”Anne Frank - eine Geschichte für heute” (”Anne Frank – ajalugu täna”) laiendades noorsoo aktiivsust ja tegevust Itaaliasse ja Saksamaale.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kaitstud lammutamise eest, Anne Franki maja (Anne Frank House). Andmed 11. juulil 2014.(inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 Lahtiolekuajad, hinnad, asukoht (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 Rekordarv külastajaid, (pressiteade), Anne Frank House, 2015. 24. juuli 2015 andmetel. (inglise keeles)
  4. 4,0 4,1 Kõige enam külastatavate muuseumide Top 10 Hollandis, Museumkwartier.nl, 2015. Andmed 24. juuli 2015. (hollandi keeles)
  5. 5,0 5,1 5,2 Juhtkond (inglise keeles)
  6. Anne Franki lugu: üks tuntumaid holokausti ohvreid suri vaid 15-aastaselt Noorte Hääl, 11.veebruar 2015.
  7. Anne Franki maja seestpoolt (inglise keeles)
  8. 8,0 8,1 8,2 Meenutused Anne Frankist (inglise keeles)
  9. Värske uuring: Anne Frank suri arvatust varem Postimees, 31. märts 2015.
  10. Anne Franki pühakiri 22. mai 2003
  11. Suri Anne Franki päeviku leidja 12.01.2010
  12. 12,0 12,1 Anne Franki Fond ei pea muusikali ­sobivaks holokausti kujutamise žanriks 28. veebruar 2008
  13. Tuli hävitas Anne Franki töökoha 19. juuli 2009
  14. Raamat ”Het leven van Anne Frank De grafische biografie” ( / druk 3 (Dutch) Paperback
  15. Torm murdis Anne Franki puu, maailm.postimees.ee, Inna-Katrin Hein, 24.08.2010.
  16. Aastaaruanne 2013. Anne Franki maja, 2014, (inglise keeles)
  17. Muuseumid heas hoos: külastajate arv kasvas märgatavalt 2013. aastal, Daan van Lent en Pieter van Os, NRC Handelsblad, nrc.nl, 27.12.2013. (hollandi keeles)
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 Anne Franki eluaastad 1929-1945. Sissejuhatus. Tagakoda. Anne Frank ja tema päevik. Anne Franki sihtasutus, Õpetaja töövihik, Utah Education Network
  19. The Canals of Amsterdam, (inglise keeles)
  20. Suri Anne Franki päeviku päästja, Õhtuleht, 13.01.2010
  21. Euterpe muusikarattad Pianola Museum. (hollandi keeles)
  22. Otto Frank – Opekta kolis aadressile Singel 400, (inglise keeles)
  23. Otto Franki äritegevus, (inglise keeles)
  24. Otto Frank – pani aluse Pectaconile (inglise keeles)
  25. Anne viieaastasena (inglise keeles)
  26. 26,0 26,1 Anne Frank. Vaiksed tunnistajad. Meenutusi juuditüdruku elust, Ronald Wilfred Jansen, 2015, RWJ-Publishing, ISBN: 978-1-326-24988-5, (inglise keeles)
  27. Otto Frank naasis (inglise keeles)
  28. Edith Frank, (inglise keeles)
  29. Perekonnaseisutõend Euregio, (saksa keeles)
  30. Margot Frank, inglise keeles)
  31. Fritz Pfeffer, (inglise keeles)
  32. Fritz Pfeffer, (inglise keeles)
  33. Hermann van Pels, (inglise keeles)
  34. Hermann Van Pels. Originaalnimega Hermann van Daan (inglise keeles)
  35. Auguste Rottgen Van Pels, (inglise keeles)
  36. Auguste van Pels-Röttgen, (inglise keeles)
  37. [http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10005162 Surmamarssid, (inglise keeles)
  38. Peter "Van Daan" Van Pels, (inglise keeles)
  39. Anne Franki maja ja Anne Franki fondid (inglise keeles)
  40. [http://www.annefrank.org/en/Museum/Collecties/The-secrets-of-Annes-room/ Saladusi Anne toast. Anne Franki kollektsioon, (inglise keeles)
  41. Anne Franki maja, juuni 1995, (hollandi keeles)
  42. Anne Franki maja 12 aastane restauratsioon lõppes, november 1999, (hollandi keeles)
  43. [http://www.parool.nl/parool/nl/4/AMSTERDAM/article/detail/3678189/2014/06/24/Anne-Frank-Huis-ontving-vorig-jaar-1-2-miljoen-bezoekers.dhtml Anne Franki maja sai eelmisel aastal 1,2 miljonit külalist, www.parool.nl; 24 juuni 2014. (hollandi keeles)
  44. Muuseumiühing, (hollandi keeles)
  45. Partnerid, (inglise keeles)

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anne Franki päevik. Tagakoda, ISBN 9789985628973, 343 lk, mõõt 215x143x24 (mm)
  • The Anne Frank House Authorized Graphic Biography, ISBN 9789024532438, 152 lk, mõõt 248 x 175 x 16 (mm)

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]