Alexander Gordon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Alexander Gordon, Auchintouli laird (vene k.: Александр Гордон; 27. detsember 1669 vkj.[1]juuli 1752[2] ) oli Šotimaalt pärit sõjaväelane Peeter I teenistuses.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Alexander Gordon sündis Šotimaa kuningas James VII aegse Šotimaa Õiguskolleegiumi senaatori ja Auchintouli laird Alexander Gordoni (surn. 1710) ja Isobel Gray vanima pojana.

Pärast kooli lõpetamist saatis isa ta 14-aastasena Pariisi õpinguid jätkama. Sõjaväekarjääri alustas Kuulsa revolutsiooni järel 1688. aastal, kui liitus kadetina ühte James VII loodud kompaniisse, mille ülesandeks oli aidata Prantsusmaa kuningat Louis XIV Üheksa-aastase sõja lahingutes Kataloonias. Eduka sõjamehena kahes lahingus osalenud Gordonile andis Prantsusmaa kuningas kapteni auastme. Lõpetanud karjääri Prantsusmaa sõjaväes, kolis ta tagasi koju, elades kuni 1692/1693. aastani isa juures.

Seejärel kolis ta Venemaale, kus tutvus Vene vägede ülemjuhataja kindralleitnant Patrick Gordoniga, kes tutvustas teda Peeter I-le, mille järel tõusis Gordon peagi auastmelt majoriks ning seejärel kolonelleitnandiks ja ka polgukomandöriks.

1696. aastal võttis ta osa Azovi vallutamisest ja mitmetest kokkupõrgetest tatarlaste vastu.

1700. osales ta polgukomandörina Narva lahingus, langes sõjavangi ja viidi Rootsi, kus ta viibis mõned aastad, kuni 1708. aasta veebruaris vahetati venelaste kätte Erastvere lahingus Liivimaal vangi langenud Rootsi rügemendi ülema kolonel Gustaf Eneskjöldi vastu[3]. Vabanedes astus uuesti Vene armee teenistusse ja tsaar ülendas ta brigaadikindraliks ja peagi ka kindralmajoriks.

Põhjasõjas osales ta veel 21. oktoobril 1708 (vkj.) Desna (Disna) jõge ületada soovinud Rootsi vägede takistamisel, kes soovisid ühineda pooli vahetanud Hetman Ivan Mazepa vägedega, kuid laskemoona ja teiste varude lõppemise tõttu sai feldmarssal Boriss Šeremetjevilt, kes ise asus põhivägedega Verowich`is, korralduse tagasi tõmbuda. Nendes sündmustes hukkus Vene poolel umbes 800 ja sai haavata 900 sõdurit, Rootsi kaotusteks arvutati ligi 2000 meest. Gordon süüdistas enda laskemoonaga varustamata jätmises vürst Aleksandr Menšikovi, kellel oli vimm tema vastu ja tõenäoliselt tahtis sellega teda tsaari silmis maha teha.

Enne 8. juulil (vkj. 27. juunil) 1709 toimunud Poltaava lahingut saadeti kindralmajor Gordon koos 1707. aastal kindral-feldmarssal-leitnandiks saanud Heinrich von der Goltzi (1648–1725, vene Генрих Гольц) ja vürst Golitsõniga Poola, kaasas 10000 meheline armee, et vastu astuda kindral Ernst Detlof von Krassowi (Crassow) juhitud Rootsi ja Kuningas Stanisław Leszczyński huvides sõdiva Poola-Leedu väele Podkamienis Must-Venes, kus venelased võitsid ja Rootsi ja Poola-Leedu väed tõrjuti tagasi Suur-Poolasse. Goltz jälitas neid, kuni liitus Crowni kindraltega Limbergis, Vürst Golitsõn aga kutsusti tagasi oma kaardiväe komandöriks ja Gordon jäi jalaväe juhiks.

Hiljem saadeti ta Transilvaaniasse abistama prints Ragotskyt Austria valitsejate Habsburgide vastu, kuid 1711. aastal asendati sealsed valitsejad Austria kuberneridega ja Gordon pöördus tagasi Poola, kus sai teate oma isa surmast. Ta palus ennast vabastada Vene sõjaväeteenistusest, et pöörduda abikaasaga tagasi Šotimaale võtmaks enda valdusse oma isa Achintouli mõis.

Pärast Šotimaale naasmist sai Auchintouli lairdiks, ostis endale veel Laithersi ja Aberdeenshire maavaldused, saades sealseks paruniks, ning elas kord Aberdeenis ja vahest ka Edinburghis.

1715. aastal osales ta, John Erskini (inglise John Erskine, 6th Earl of Mar) teenistuses, kindralleitnandina Jakobiitide ülestõusu Sheriffmuiri lahingus (vt Battle of Sheriffmuir), mille järel süüdistatuna riigireetmises pääses karistusest, muutes oma nime Thomas Gordoniks ja varjates ennast Highlandis ja sellega külgnevatel saartel. 1717 põgenes koos Seaforthi markiiga (inglise William Mackenzie, 5th Earl of Seaforth) Prantsusmaale, kus talle veel 1724. aastal pakuti kindralleitnandina sõjaväe teenistust Hispaanias, millest, aga loobus ja 1727. aastal tagasi Šotimaale läks.

Alexander Gordon suri juuli lõpus 1752. aastal ja maeti 5. augustil oma isa matmispaika Marnochi kirikuaeda (šoti Marnoch kirk)[4], mõne miili kaugusele nende Auchintouli majast ja Aberchirderi külast. [5]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1699. või 1700. aastal abiellus ta kindral Patrick Gordoni tütrega, kes oli lesestunud 4. jaanuaril 1692 abielust sakslasest kolonel Strasburghiga, kellest jäid maha poeg ja 2 tütart, lapsendatud major Crawfuirdi poeg, ning mehe surma puhul määratud 300-rublane pension.[6] Abielust sündinud lapsed surid kõik noorelt ja abikaasa ise 1739. aastal Šotimaal.
  • Teist korda abielludes abiellus ta Margaret Moncriefiga, kes oli Sir Thomas Moncriefi tütar.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Gordon on tuntud ka raamatu "Venemaa Imperaator Peeter Suure ajalugu" järgi.

  • saksa keelde tõlkinud; Christian August von Wichmann (1765). Geschichte Peters des Grossen : Kaisers von Russland : nebst einer kurzen vorläufigen Geschichte des Landes von dem Ursprunge dieses Reichs, und einem kurzen Berichte von dem Leben des Verfassers. Zweyter Theil / Alexander Gordons von Achintoul, Esq. ehemaligen russisch-kaiserlichen General-Majors ; aus dem Englischen übersetzt [von Christian August Wichmann]. Leipzig: Bey Johann Friedrich Junius. pp. 368 lk. 

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]