3. sajandi kriis

Allikas: Vikipeedia
Rooma keisririik ning sellest lahku löönud Gallia ja Palmüüria impeeriumid 271. aastal.

3. sajandi kriis (ka Poliitline anarhia[1]) oli periood Rooma keisririigi ajaloos, mis nägi keisririigi võimekuse, sõjaväe, majanduse jm allakäiku. Kriisi ajal said tihti keisriks väejuhid, kelle nende sõdurid sellesse ametisse kuulutanud olid, seepärast tekkisid ka kodusõjad ning tõusid üles mitmed usurpaatorid. Kriisi ajal muutusid tõsisemaks sassaniidide ja germaani rahvaste rüüsteretked, mille tõttu hukkusid mitmed keisrid ka lahingus. 268. aastaks oli keisririik lagunenud kolmeks.

3. sajandi kriis algas 235. aastal keiser Severus Alexanderi surma ning Maximinus I ametisse tulekuga ning lõppes 284. aastal, mil keisririigi valitsejaks sai Diocletianus.

Kriis põhjustas Rooma keisririigis nii suuri muudatusi, et ajaloolased on seda pidanud punktiks, mil lõppeb klassikaline antiikaeg ning algab hilisantiikaeg.[2]

Kriisiaja ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Maximinus I (keiser 235–238)

Maximinus I valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

235. aastal mõrvasid sõjaväelased ebapopulaarse keisri Severus Alexanderi. Tema järel kuulutati uueks keisriks Maximinus I "Thrax (Traaklane)." Maximinus oli Rooma keisririigi ajaloos esimene tavasõdurist keiser, seepärast nimetati teda ning veel hilisemaid keisreid "Sõdurkeisriteks."[3][4]

Maximinus korraldas oma valitsusajal edukaid sõjakäika Germaanias, mis aga väga kulukaks osutusid. 238. aastal astusid Maximinuse autoriteedi vastu Gordianus I ja Gordianus II, kes valitsesid Kartaagost. Kuigi Senat tunnistas mõlemaid Gordianuseid, kukkus nende mäss kiiresti läbi, kuna ainuke Aafrikas paiknev leegion jäi Maximinusele lojaalseks. Gordianuste tavaelanikest koosnev vägi sai leegionäride käest lüüa ning Gordianus II sai surma. Gordianus I, kes oli Kartaagosse jäänud, sooritas selle peale enesetapu.[5]

Kuna Rooma senat oli Gordianuseid toetanud, kartsid nad Maximinuselt ja tema armeelt kättemaksu. Senat valis meeleheites enda seast kaks keisrit, Pupienuse ja Balbinuse. Maximinus asus oma armeega piirama Aquileiat, Pupienus läks enda vägedega linna aitama, samal ajal kui Balbinus hoolitses Rooma administratsiooni eest. Pupienus ei jõudnud aga Aquileia päästmisele palju kaasa aidata, kuna Maximinus mõrvati tema enda sõdurite poolt, kes ei tahtnud enam kauem oma kaasmaalaste vastu sõdida, tapeti ka Maximinuse troonipärija, Maximus.[4]

Võidukas Pupienus naasis Rooma, kus tal tekkisid aga Balbinusega lahkhelid. Pretoriaanid, keisri ihukaitsjad, polnud nõus senati poolt määratud keisreid teenima, mistõttu mai alguses mõrvasid nad Pupienuse ja Balbinuse.[6]

Gordianus III (keiser 238–244)

Gordianus III ja Philippus I valitsusajad[muuda | muuda lähteteksti]

Philippus I (keiser 244–249)

Gordianus sai 238. aastal väga noorelt (13. aastaselt) Rooma keisriks. Peatselt asus ta sõjakäigule sassaniidide vastu. Keset sõjakäiku hukkus Gordianuse liitlane ning pretoriaanide ülem, Timositheus. Uueks ülemaks sai tulevane keiser Philippus I "Araablane." Gordianus III mõrvati Philippuse poolt (kuigi keisri surma kohta leidub ka teisi versioone[7]), kes siis ise keisriks hakkas.[4]

Philippus I valitsusaja algul oli Rooma sunnitud sassaniidide kuningale, Šapur I-le, maksma ligi 500 000 denaari suuruse kontributsiooni, mille järel sõlmiti rahu. Lisaks võideldi Doonau ääres ka karpidega. 21. kuni 23. aprillini 248 tähistati Roomas linna asutamise 1000.-ndat aastapäeva. Samal ajal tõusid Philippuse vastu ta usurpaatorid Pacatianus ja Jotapianus, kes aga peatselt kõrvaldati.[8][9] Lisaks on teada veel kahte usurpaatorit, Silbannacust ja Sponsianust, kes võisid Philippuse valitsusajal võimule pürgida. Kirjalikes allikates neid ei mainita ning on teada vaid müntide kaudu. Nende täpne valitsemisaeg pole teada (nt. Silbannacus võis usurpaator olla ka hilisema keisri, Aemilianuse ajal). Sponsianuse eksistents on küsitletav.[10][11]

Philippusele sai saatuslikuks Deciuse mäss, kelle tema sõdurid olid peale võitu gootide üle keisriks kuulutanud. Deciuse armee marssis Itaalia peale ning mõlemad pooled kohtusid Verona all, kus peeti lahing (mõnede allikate järgi toimus lahing Beroeas[12]). Philippuse väed kaotasid ning ta tapeti, pretoriaanid mõrvasid Roomas ta poja, Philippus II.[13][14]

Decius (keiser 249–251)
Trebonianus Gallus (keiser 251–253)

Deciuse, Trebonianus Galluse ja Aemilianuse valitsusajad[muuda | muuda lähteteksti]

250. aastal alustas Decius sõjategevust gootide vastu, kes olid tunginud üle Doonau jõe. Goote toetas ka Traakia kuberner, Priscus, kes ennast ka keisriks kuulutas. Gootid tapsid ta aga peatselt. Järgmisel aastal astus Deciuse vastu järgmine usurpaator, Licinianus. Ka tema mäss ei kestnud kaua, selle surus samal aastal maha tulevane keiser Valerianus.[12][15]

Aemilianus (keiser 253)

Deciuse valitsusaeg lõppes aga samal aastal, kui tema ja ta poeg, Herennius Etruscus, Abrituse lahingus gootide vastu hukkusid.[15]

Peale Deciuse surma valiti sõdurite poolt järgmiseks keisriks Trebonianus Gallus. Ta adopteeris ka Deciuse ellu jäänud poja, Hostilianuse. Nooremkeisriks kuulutati ka Galluse poeg, Volusianus.[16] Gootide sõlmiti rahu ning Gallus naasis Rooma.[15]

Galluse valitsusaja üheks suurimaks probleemiks sai 250. aastal levima hakanud Cyprianuse katk, mis tappis Roomas ka Hostilianuse.[17][15] Taas alustasid idas Rooma vastu sõjategevust ka sassaniidid. 253. aastal langes nende kätte Antiookia, mis oli tollal keisririigi kolmas suurim linn. Rünnakuid jätkasid ka gootid, kuid said Möösia kubernerilt, Aemilianuselt lüüa. Sõdurid kuulutasid ta juulis/augustis keisriks. Gallus ja Volusianus marssisid tema vägedele vastu, kuid nad mõrvati Ternis oma sõdurite poolt.[15]

Aemilianus proovis senatiga suhteid parandada, kuid asjatult, kuna Gallus oli enne hukkumist endale appi kutsunud Valerianuse, kes nüüd peale tema surma ennast ise keisriks kuulutas ning talle vastu astus. Sõdurid mõrvasid Aemilianuse sama aasta oktoobris Spoletos.[15][18]

Valerianuse ja Gallienuse valitsusajad[muuda | muuda lähteteksti]

Valerianus (keiser 253–260)

Valerianus määras endale peatselt peale keisriks saamist kaaskeisriks Gallienuse. Valerianus ise asus Rooma idaprovintsidesse, mis olid Šapur I rünnakute ajal palju kannatanud. Valerianus surus 254. aastal maha Uranius Antoninuse mässu, kes oli end Emesas peale sassaniidide võitmist keisriks kuulutanud.[19][20]

Gallienus (keiser 253–268)

Ta kogus kokku armee, millega marssis sassaniidide territooriumile. Rooma sõdurite võitlusvõimet oli vähendanud aga katk, mille tõttu said Valerianuse väed Edessa lahingus lüüa. Valerianus langes Šapuri kätte vangi ning suri hiljem vangistuses.[20]

Gallienuse valitsusajal suurnesid Rooma riigi probleemid veelgi. Tema valitsusajal haarasid võimu mitmed usurpaatorid (Kolmkümmend türanni). Pannoonias tõusis üles Ingenuus, kelle mässu surus 260. aastal maha üks Gallienuse kindralitest, Aureolus. Samal aastal alustasid Antiookias enda mässu ka Macrianus ja Quietus. Esimese aitas taas kõrvaldada Aureolus, teine mõrvati Odeanathuse õhutusel Emesa elanike poolt. Järgmisel aastal alustas mässu ka Aureolus.[19]

260. aastal haaras Gallia enda kontrolli alla Postumus ning marssis Colonia Agrippina poole, kust oli kaitset otsinud Gallienuse poolt kaaskeisriks tehtud Saloninus, kes oli ka Gallienuse poeg. Ta tapeti Postumuse poolt. 261. aastal lõid keisririigist Postumuse juhtimisel lahku veel lisaks Britannia ja Hispaania ning kuulutati välja Gallia impeerium. 265. aastal korraldas Gallienus nende vastu sõjakäigu, kuid ei saavutanud sellega palju.[19]

Peale Quietuse mässu maha surumist kuulutati Odeanathus Gallienuse poolt idaprovintside valitsejaks. 266. aastal marssis ta oma vägedega sassaniidide aladele ning võitis nende vägesid Ktesiphoni all. Järgmisel aastal ta aga mõrvati. Tema järel võttis idaprovintsid enda hoole alla Odeanathuse naine, Zenobia.[19]

268. aastal liitus Aureolus Postumusega võttis enda kontrolli alla Põhja-Itaalia. Gallienus võitis Aureoluse vägesid lahingus ning piiras ta Milanos ümber. Gallienus mõrvati aga piiramise ajal ratsaväeohvitseride poolt.[19][21]

Claudius II (keiser 268–270)
Quintillus (keiser 270)

Claudius II ja Quintilluse valitsusajad[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Gallienuse surma sai järgmiseks keisriks Claudius II "Gothicus." Claudius vallutas Milano ning lasi Aureoluse hukata. Edasi marssis ta oma armeega alemannide vastu, keda ta 268. aastal Garda järve ääres võitis. Ta astus järgmisena gootide rünnakute vastu ning võitis neid 269. aastal Naissuse lahingus (mõned ajaloolased paigutavad selle lahingu aga Gallienuse valitsusaega[22]).[23][24] 270. aastal hakkas keisririigis taas levima katk ning Claudius II suri sellesse samal aastal.[25]

Peale Claudiust sai keisriks tema vend, Quintillus. Tema valitsusaeg jäi aga väga lühikeseks, olles võimul vaid ligi 77 päeva (osad autorid on pakkunud ka 17 päeva, kuid seda peetakse valeks, kuna Quintillusest on säilinud suur hulk münte).[26] Varsti peale Quintilluse troonile tõusu alustasid Doonau leegionid mässu ning kuulutasid uueks keisriks Aurelianuse. Quintillus sooritas enesetapu (tema surmast on mitmeid versioone[27][28]).[25]

Aurelianus (keiser 270–275)

Aurelianuse valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Aurelianus tõusis troonile 270. aasta septembris. Tema valitsusajaga algas Rooma keisririigi võimekuse taastumisprotsess, mis viis hiljem 3. sajandi kriisi lõpuni Diocletianuse ametisse tulekuga.[3][29]

271. aastal alistas Aurelianus Itaaliasse tunginud markomannid ja jutungid. Kuna barbarite invasioon oli jõudnud Piacenzani ning ähvardanud ka Rooma linna julgeolekut, lasi Aurelianus linna ümber müürid rajada. Samal ajal tõstsid mässu ka kolm ametnikku: Domitianus Balkanites, Septimius Dalmaatsias ja Urbanus. Nende mässud suruti aga kiiresti maha.[25][30]

Järgmisena pööras Aurelianus oma pilgu idaprovintsidele. Peale germaani hõimude purustamist Itaalias viis ta oma väed Doonau äärde, kus lõi tagasi gootide rünnaku, siiski oli ta sunnitud maha jätma Daakia. 272. aasta kevadel liikus Aurelianus Zenobia kontrolli all oleva Palmüüria impeeriumi vastu, kelle kätte oli langenud ka Egiptus, kus oli võimu haaranud Firmus. Zenobia väed said peatselt lüüa ning ta ise vangistati. Peatselt algas Palmüürias järgmine mäss ning üks mees nimega Septimius Antiochos kuulutas end keisriks. Aurelianus naasis linna alla ning hävitas selle.[30][25]

274. aastal alustas Aurelianus sõjakäiku Gallia impeeriumi vastu, kus oli valitsejaks tulnud Tetricus I. Aurelianus võitis teda lahingus ning vallutas sellega Gallia tagasi (Hispaania oli juba varem keisri võimu alla naasnud). Oma võitude eest kuulutati Aurelianus "Restitutor Orbis-eks (Maailma taastaja)." Samal ajal tõstsid Roomas mässu ka müntijad, keda juhtis Felicissimus. Tema mäss suruti aga maha. 275. aastal võitis Aurelianus taas jutunge ning liikus ida poole, kus plaanis korraldada sõjakäigu sassaniidide vastu. Samal aastal ta aga mõrvati.[25]

Tacitus (keiser 275–276)
Florianus (keiser 276)

Tacituse ja Florianuse valitsusajad[muuda | muuda lähteteksti]

275. aastal sai järgmiseks keisriks Tacitus, kelle oli sellesse ametisse valinud senat. Seepärast sai senat tema valitsusajal osa enda endisest võimust tagasi.[31]

Tacituse valitsusaja algul korraldasid heruli ja maeootide hõimud rüüsteretki Rooma idaprovintsidesse. Tacitus korraldas koos oma poolvenna, Florianusega, vasturünnaku, mis ka roomlaste võiduga lõppes. Tacitus suri aga tagasiteel läände.[32]

Järgmisena sai keisriks Florianus, kes asus taas herulide-vastasele sõjakäigule, mille ta pidi aga katki jätma, kuna idaprovintsides alustas mässu end keisriks kuulutanud Probus. Florianuse väed olid kurnatud, mistõttu jäi ta Probusele alla ning mõrvati oma sõdurite poolt.[33]

Probus (keiser 276–282)

Probuse valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Probus, kes tõusis troonile 276. aastal, suutis oma valitsusaja algul tasakaalustada Reini rinde ning frangid ja alemannid Galliast välja ajada. Idas võitis ta getide hõimu. Väike-Aasias oli võimu haaranud ka röövlite bande, mida juhtis Lydius Isaurialane. Probus surus nii nende kui ka Nuubia rahvaste mässud maha. Kölnis kuulutasid end keisriks Bonosus ja Proculus. Probus suutis nende mässu alles mitu kuud hiljem lõplikult maha suruda. Süürias alustas mässu Julius Saturninus, kuid ta tapeti peatselt oma sõdurite poolt.[33] Probus lasi osadel hõimudel ka Rooma territooriumile elama asuda.[34][35]

Probus kavatses 282. aastal korraldada sõjakäigu sassaniidide vastu, kuid see katkes, kuna Balkanites alustas mässu pretoriaanide ülem, Carus. Suur hulk tema väest läks Caruse poolele üle ning Probus tapeti oma allesjäänud sõdurite poolt.[33]

Carus (keiser 282–283)
Carinus (keiser 283–285)

Caruse, Numerianuse ja Carinuse valitsusajad[muuda | muuda lähteteksti]

282. aastal sai järgmiseks keisriks Carus, kes peale sarmaatide ja kvaadidega sõdimist korraldas 283. aastal sõjakäigu sassaniidide vastu. Rooma väed jõudsid isegi Ktesiphonini, kuid sealt lahkudes sai Carus väidetavalt välgutabamuse, millesse ta ka suri.[36]

Carusele järgnes tema poeg, Numerianus, kes taganes koos Rooma vägedega Süüriasse. Teel sinna suri ta aga väidetavalt silmapõletikku.[37][38] On ka kahtlustatud, et tema surmaga oli seotud pretoriaanide ülem, Aper. Aperi lasi tappa sõdurite poolt keisriks kuulutatud Diocletianus.[36]

Diocletianus (keiser 284–305)

Lääneprovintsides valitses samal ajal Caruse teine poeg, Carinus. 285. aastal astus tema vastu välja usurpaator Julianus Sabinus, kes aga peatselt lüüa sai. Carinus marssis oma suurema armeega Diocletianuse vastu, aga kuna ta oli oma ohvitseride seas ebapopulaarne, tapsid nad ta Marguse lahingu ajal ära.[36]

Diocletianuse valitsusaeg ja kriisi lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Diocletianus ja Tetrarhia

Keiser Diocletianus lõi peale võimule tulekut tetrarhia süsteemi, mille järgi valitsesid keisririiki samal ajal neli keisrit: kaks vanemkeisrit ja kaks nooremkeisrit. See ning tema teised muudatused stabiliseerisid keisririigi ning tõid selle kriisiperioodist välja.[39][3][40]

Kriisi mõju majandusele ja eluolule[muuda | muuda lähteteksti]

Antoninanuse hõbedasisalduse langus. Vasakult paremale: Gordianus III, Deciuse, Gallienuse ja Tetricus II mündid. Protsentidega on antud mündi hõbedasisaldus.

Müntide kvaliteedi langus[muuda | muuda lähteteksti]

3. sajandi kriis nägi Rooma rahasüsteemi allakäiku ning müntide kvaliteedi langust. 240.–260. aastate vahel langes antoninianuse (hõbemünt pronksist tuumaga) hõbedasisaldus ligi 35%. Hõbedasisalduse vähendamist põhjustas riigi ja armee kulukas ülalpidamine, mille tõttu tuli välja anda aina väiksema materiaalse väärtusega münte.[41][42] Antoninianuse hõbedasisaldus langes kõige madalamale tasemele keisrite Gallienuse ja Claudius II ajal, mil mündil oli vaid kerge hõbedakate.[43]

Müntide kvaliteet tõusis keiser Aurelianuse ajal 5%-ni. Tema müntidele kanti märk "XXI," mis näitas, et 20 sellist münti sisaldavad samapalju hõbedat kui vana denaar.[44][45] Keiser Diocletianus pani kehtima uue kuldmündi, solidus, mida hakati suuremas koguses välja andma alles Constantinus I ajal.[46] Keisririigi lääneprovintsides otsustasid tavaelanikud tihti oma vanemad ning väärtuslikumad mündid raskemateks aegadeks maha matta (sellele nähtusele on pakutud ka teisi põhjuseid[47]).[48]

Kaubanduse ning linnade allakäik[muuda | muuda lähteteksti]

3. sajandi kriisi ebastabiilsus põhjustas keisririigis tekkinud kaubandussidemete katkemise, kuna paljud kaupmehed ei julgenud enam teistesse linnadesse reisida. Lisaks raskendas kauplemist ka aina väärtusetumaks muutuv rahasüsteem. Nende muutuste tõttu on selles ajaperioodis nähtud ka hilisema Keskaja detsentraliseeritud majanduse eelkäijat.[49]

Kriisi ajal ja selle järel muutusid linnad väiksemaks ning üksteisest eraldatuks. Siiski leidusid mõned linnad (Ravenna, Nikomeedia, Mediolanum) ning regioonid, mis samal ajaperioodil hoopis õitseaega nägid.[50] Seega ei põhjustanud 3. sajandi kriis kunagi üleriigilist majanduslikku kaost.[51]

Kriisi mõju tavainimeste elule[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud suuremad maaomanikud, kellel polnud enam võimalust toodangut mujalt sisse tuua või seda teistesse provintsidesse müüa, hakkasid seda ise vaid enda kogukonna jaoks tootma. Linnaelanikud kolisid tihti toiduotsingute ja loodetava kaitse tõttu maale.[52] Paljud vaesemad elanikud pidid end loovutama suurtele maaomanikele, kes neid siis enda hoole alla võtaks. Seetõttu tekkis maal klass nimega colonus, kes olid aga väheste õigustega ning maaga seotud. Suured maaomanikud iseseisvusid keisririigi keskvalitsusest, kuid tavaelanikud ja talupojad kaotasid oma endise poliitilise ja majandusliku staatuse.[53]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lk 408 (Maškin, 1962)
  2. Brown, P.R.L. (1971). The World of Late Antiquity. Lk 22.
  3. 3,0 3,1 3,2 "The Crisis of the Third Century". Vaadatud 08.08.2023.
  4. 4,0 4,1 4,2 Lk 161-168 (Scarre, 2012)
  5. "Gordian I". Vaadatud 08.08.2023.
  6. "Pupienus Maximus". Vaadatud 08.08.2023.
  7. "The Death of Gordian III: Another Tradition". Vaadatud 08.08.2023.
  8. "The Usurper Jotapian". Vaadatud 08.08.2023.
  9. "Exceptional Pacatian Antoninianus". Vaadatud 08.08.2023.
  10. "Sponsian-Emperor or Fantasy?". Vaadatud 08.08.2023.
  11. "Silbannacus: An Unknown Emperor". Vaadatud 08.08.2023.
  12. 12,0 12,1 "Decius". Vaadatud 09.08.2023.
  13. Potter, David Stone (2004). The Roman Empire at Bay : AD 180–395. Lk 241.
  14. "The tragic boy emperor, Philip II". Vaadatud 08.08.2023.
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 Lk 169-171 (Scarre, 2012)
  16. "Gallus". Vaadatud 09.08.2023.
  17. "Plague of Cyprian, 250-270 CE". Vaadatud 09.08.2023.
  18. Sellars, Ian (2013). The Monetary System of the Romans: A description of the Roman coinage from Early Times to the Reform of Anastasius. Lk 291.
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 Lk 173-182 (Scarre, 2013)
  20. 20,0 20,1 "Valerian". Vaadatud 14.08.2023.
  21. "Gallienus". Vaadatud 14.08.2023.
  22. The Cambridge Ancient History. Kd 12. 1939. Lk-d 165–231.
  23. Potter, David S. (2004). The Roman Empire at Bay AD 180–395. Lk 266.
  24. "Claudius II Gothicus". Vaadatud 14.08.2023.
  25. 25,0 25,1 25,2 25,3 25,4 Lk 183-187 (Scarre, 2012)
  26. Syvänne, Ilkka (2020). Aurelian and Probus: The Soldier Emperors Who Saved Rome. Lk 65.
  27. "Life of Claudius". Peatükk 12. Vaadatud 14.08.2023.
  28. "Quintillus (270 A.D)". Vaadatud 14.08.2023.
  29. "Aurelian". Vaadatud 15.08.2023.
  30. 30,0 30,1 Lk 411-413 (Maškin, 1962)
  31. "Three Notes on the Reign of Marcus Claudius Tacitus". Vaadatud 17.08.2023.
  32. "Tacitus (275-276 A.D.)". Vaadatud 17.08.2023.
  33. 33,0 33,1 33,2 Lk 190-195 (Scarre, 2012)
  34. "Probus". Vaadatud 17.08.2023.
  35. Lk 288 (Gibbon, 1932. aasta trükk)
  36. 36,0 36,1 36,2 Lk 192-195 (Scarre, 2012)
  37. Barnes, Timothy (1981). Constantine and Eusebius. Lk 4.
  38. "Diocletian and the Deaths of Carus, Numerian and Carinus". Lk 127. Vaadatud 24.08.2023.
  39. "Lecture 2, The Crisis of the Third Century and the Diocletianic Reforms". Vaadatud 28.08.2023.
  40. Lk 420-421 (Maškin, 1962)
  41. "Roman Currency Debasement: A Brief History". Vaadatud 29.08.2023.
  42. "CRISIS OF THE THIRD CENTURY". Vaadatud 29.08.2023.
  43. "Follow the Money. The Coinage of Later Imperial Rome: A Reflection of Economic Stress and Decline". Vaadatud 29.08.2023.
  44. "THE REFORM OF AURELIAN". Vaadatud 29.08.2023.
  45. Watson, Alaric (1999). Aurelian and the Third Century. Lk 130.
  46. "THE MONETARY SYSTEMS OF THE ROMAN EMPIRE FROM DIOCLETIAN TO THEODOSIUS I". Vaadatud 29.08.2023.
  47. "Crisis or continuity? The deposition of metalwork in the Roman world: what do coin hoards tell us about Roman Britain in the 3rd century AD?". Vaadatud 30.08.2023.
  48. "Stoke Lyne coin hoards and the Roman Crisis of the Third Century" (PDF). Vaadatud 30.08.2023.
  49. Moss, H.St.L.B. (1935). The Birth of the Middle Ages.
  50. Lk 7, 30 (Moss, 1935)
  51. Hekster, Olivier (2022). Rome and its Empire, AD 193–284. Lk 31.
  52. Lk 29-30 (Moss, 1935)
  53. Lk 26-29 (Moss, 1935)

Korduvalt kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]