Ļaudona piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Ļaudona mõis.

Ļaudona piiskopilinnus (eesti Laudoni, saksa Laudon, Laudohn, läti nimekuju 1926. aastani Liograde, Lijogrāde[1], vene Левдань) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud piiskopilinnus[2], mis paikneb Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, Madona piirkonnas (Madonas novads)[3], Laudoni vallas (Ļaudonas pagasts), Ļaudona asulas, Svētupe (Laudohne) jõe vasakkaldal, selle jõe kääru poolt moodustatud poolsaarel, u 400 meetrit Svētupe suubumisest lõuna pool voolavasse Aiviekste (Ewst) jõkke[4].

Muinasajal kuulus piirkond Jersika vürstiriigi või maakonna koosseisu, selle põhjaossa, Tālava maakonna lõunapiiri lähedale. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu (Cesis) maakonna Ļaudona kihelkonnas[5] (Kirchspiel Laudohn).

Ļaudona valla vapp.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse nime saamise kohta on arvatud, et see pärineb 12. sajandil Inglismaalt Brandenburgi marki rännanud šoti Lowdouni suguvõsast, kes siis juba 1196. aasta paiku esimeste ristisõdijatega koos Vana-Liivimaale saabusid ja kellele hiljem linnus välja oli läänistatud ning kes edaspidi linnuse külje all ka maad ja mõisat omasid.[6]

Laudohn, Lawdon, Loudon, Lowdoen

  • 1539 - Laade[7]
  • 1577 - Levdun, Lendun, Levdunn[8]
  • 1578 – Landuyn[9]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus XIII sajandist Liivi sõja lõpuni[muuda | muuda lähteteksti]

12.–13. sajandil asus praegusest Laudonast 5 km lõunas Sāviena linnamägi, mis oli Jersika vürstkonda kuuluva ümbritseva Gerdene piirkonna keskus.[10]

1271. aasta annab linnuse rajamisajaks Arndt (1753), 1275 kroonik Helms, ajaloolane Leonid Arbusow jällegi 1375. aasta. Dokumentaalset kinnitust neile daatumeile ei ole, kuid Riia peapiiskopkonna kagupiiri tugevdamiseks oli juba 13. sajandi lõpul sellesse piirkonda mingit sõjalist tugipunkti kasvõi kindlustatud maamõisa näol tarvis. Ka teised baltisaksa ajaloolased peavad 1271 või 1272[11] aastat usutavaks ja ehitajaks peapiiskop Johann von Lünenit[12]. Lätlaste versiooni järgi käskis peapiiskop Svētupe suudmesse linnuse ehitada 1274.[10]

1375. aastal, kui toimus leedukate suur sõjakäik piirkonda, kroonikas linnust ei mainita.[13] Settõttu on ka oletatud, et linnust siis veel ei eksisteerinudki.[14]

1432. aastal on linnust esmakordselt ürikuliselt mainitud. Peapiiskop külastas linnust harva, kuid mingil ajal on see olnud ka residentslinnus. 1432. aasta 28. oktoobril (am Tage Simonis Judä) läänistas peapiiskop Henning Scharpenberg Laudona linnusepiirkonnas vasall Otto Laudonile 4 aakrit maad, millest hiljem kujunes Toce (Totzen´i) mõis. Keskajal kuulusid Laudona linnusele ka Lubāna (Lubahn´i) ja Odsen´i mõisad, samuti endine Abel´i mõis[15]. Laudon on algselt šoti päritolu aadlisuguvõsa (Loudoun), Tootzeni mõisas sündis ka hilisem kuulus Austria kindral, vabahärra Ernst Gideon von Laudon.

Vabahärra Gideon Ernst von Laudohn u. 1780 aasta paiku. Viini Sõjaajaloo Muuseum.

1503. aastast on teada ürik, milles peapiiskop Michael Hildebrand kingis Laudona kirikumõisale maid.[16]

1457. aastal on Laudonat nimetatud linnusenimekirjas, kui lossi, millele kuulub eraldi kirik ja ümbritsev kihelkond või lossilään.[10]

1562. aastal pärast Liivimaa Konföderatsiooni lagunemist läks Laudona Poola valdusse.

1568 andis Poola Üleväina Liivimaa administraator Jan Hieronimowicz Chodkiewicz Laudona ametkonna ja linnuse eluaegseks kasutamiseks Christoph Jatzkow von Bankawile.

1575. aasta 21. oktoobril kinkis Chodkiewitz Laudona ametkonna oma nõunikule, Berzaune Heinrich von Tiesenhausenile päriseks, kuid tingimusega, et Bankaw võib oma elupäevade lõpuni sinna elama jääda. Poola kuningas Zygmunt III Waza seda heldet annetust hiljem täielikult ei kinnitanud.

1577. aasta 18. augustil hõivasid Moskva tsaaririigi väed Liivimaa sõja ajal Krustpilsi (Kreuzburg) alt tulles vastupanuta Laudona linnuse ja lahkudes edasi Sesviina (Cesvaine) poole[17], õhkisid selle. Pärast lossi purustamist küüditati kõrvalasuva Toce mõisa omanik Lauwdohn Venemaale, kust ta küll hiljem tagasi pääses.[18]

1577. (vene kroonikas 7085.) aasta kohta kirjutab vene kroonika: Laudonini (Levdun) oli Ivan Groznõil (juba vallutatud aladel) 7 sõjaväelaagrit-peakorterit. Neist viimasest (ilmselt Krustpilsi juures) saatis ta (17. augusti paiku) Laudoni linnuse sakslaste juurde Pjotr Zlobinovitš Naštšokiniga ultimaatumi, et viimased linnuse talle vastupanuta loovutaksid, mille eest siis neile elu kingitakse ja nad minna lastakse. Ja Naštšokin, saabunud linnuse juurde, saadab viimasesse ühe Väina lätlase Petri kirjaga. Samal päeval saadab Naštsokin tsaari juurde kulleri Jermolka Skobeltsini koos sakslase Kristoforiga linnusest ja teatega, et ta on linnusesse sisse saanud ja Laudoni on vene tsaari vägedele alistunud. Samal ajal tulid Laudoni sakslased tsaari ette ja said temalt loa lahkuda (võimalik, et jõge mööda) Väina äärde ja sealt Kuramaale. Tsaar ise lahkus 18. augusti paiku koos põhivägedega Cesvaine (Tsässviina, Tšestvin) piiskopilinnuse poole ja käskis Laudoni linnuse purustada (Ilmselt, et tähtsat jõeületuskohta ja varustusteed võimaliku üllatusrünnaku puhul mitte ohtu seada).[19]

Linnusekoht Liivi sõja lõpust tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

1596. aasta 1. mail andis Poola kuningas Zygmunt III Johann von Tiesenhausenile, tema naisele Elisabeth Platerile ja nende pojale Heinrichile Laudona mõisa eluaegse pärimisõiguseta kasutusõiguse. Mõis ehitati ilmselt XVI sajandi lõpus linnusevaremete vahele, kasutades õhkimisest püstijäänud müüre kivimurruna mõisa majandushoonete püstitamiseks.

16. sajandiks polnud linnusest enam midagi alles jäänud, hilisemate sajandite linnustenimekirjades teda enam ei mainita.[20]

1613. aastal oli Berzaune ja Laudona härra poola kindral Johann Carl Chodkiewitz.

1625. aastal läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Laudona ja Berzaune mõisad kindral Johan Banérile, kelle poja lesele Maria Skyttele kinnitati need 1679. aastal uuesti, kuid hiljem mõisate reduktsiooniga võeti Rootsi kroonile tagasi.

1641. aastal on Bērzaune (Berson´i), Deewen´i, Sellgowsky, Mārciena (Mahrzen´i), Lubahn´i ja Laudon´i mõisad moodustanud ühise valduse pindalaga kokku 114 aakrit.[21]

1703. aastal rüüstasid Põhjasõjas Moskva tsaaririigi väed Laudona mõisa.

1738. aastal annetas Venemaa keisrinna Anna Ivanovna Laudona, Lubahn´i ja Odsen´i mõisad Justiitskolleegiumi asepresidendi Carl Ludwig parun Mengdeni omandusse.

1786. aastal on Anton Friedrich Büsching oma geograafiaraamatus maininud Laudonat purustatud linnusena. Siit nähtub, et tollal olid linnusevaremed veel alles.[22]

1905. aasta revolutsioonis põles mõis maha.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tõenäoliselt on otstarbe järgi tegemist olnud eelkõige majanduslinnusega. Laudona kuulus koos Koknese, Lielvarde, Üksküla, Krustpilsi, Sesviina (Cesvaine), Kulna (Gulbene), Viļaka ja Lubāna linnustega Koknese foogti haldusvõimu piirkonda.[23]

Laudona näol oli tegemist ka olulise ja tollal peaaegu ainukese ülekäigukohaga Aiviekste (saksa Ewst) jõe alamjooksul. Ilmselt oli ülekäigukoha valvamine ja kaitsmine ka üks linnuse põhiülesannetest.

Jõelookes oleva poolsaare, kus arvatavasti linnus asus, pindala on ca 160×120 meetrit, u 2 m kõrguse linnusekünka pindala on ligikaudu 90×70 meetrit. Linnuse välisilme kohta andmeid pole. Armin Tuulse on linnust maininud vabatüübilise laagerkastelli grupis, ilmselt ka sealse piirkonna teiste linnuste ehitusstiili silmas pidades.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

On määratud kindlaks oletatav linnuseküngas, kuid maapinnal rajatisest nähtavaid jälgi säilinud pole. 1782. aasta andmetel asusid vana linnuse müüridel 1905. aasta revolutsiooni sündmustes mahapõlenud mõisa härrastemaja ja majandushooned.[24]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 51, ISBN 978-9985-876-83-1
  3. Läti kaart
  4. Laudoni kaart
  5. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
  6. Baltische und russische Culturstudien, Julius Wilhelm Albert von Eckardt, lk 186
  7. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/ea/Carta_Marina.jpeg Olaus Magnuse maakaart "Carta Marina", 1539 a.
  8. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Russ/XV/1460-1480/RK_1475_1605/text19.htm РАЗРЯДНАЯ КНИГА 1475—1605 гг.
  9. Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow, lk 124
  10. 10,0 10,1 10,2 http://www.laudona.lv/index.php?p=2664&lang=728
  11. Beiträge zur Kirchengeschichte, Karl E. Napiersky, lk 61
  12. Hagemeisters Geschichte, lk 220
  13. Wartberge 107
  14. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 254
  15. Hagemeisters Geschichte, lk. 221, 222
  16. Beiträge zur Kirchengeschichte, Karl E. Napiersky, lk. 61
  17. Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk. 124
  18. Baltische und russische Culturstudien, Julius Wilhelm Albert von Eckardt, lk. 186
  19. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Russ/XV/1460-1480/RK_1475_1605/text19.htm РАЗРЯДНАЯ КНИГА 1475—1605 гг.
  20. Ляудонский архиепископский замок (Laudon)
  21. Hagemeisters Geschichte, lk. 220
  22. Große Erdbeschreibung, Büsching, lk. 174
  23. Monumenta Livoniae Antiquae, Karl Eduard Napiersky, lk 5
  24. Topographische Nachrichten, August W. Hupel, lk. 191