Cesvaine piiskopilinnus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Cesvaine piiskopilinnusest; mõisa kohta vaata artiklit Cesvaine mõis ja lossi kohta Cesvaine loss.

Sesviina linnusekohale ehitatud jahiloss 2013. aasta septembris. Vaade lõunast maantee poolt. Mõisahoone ees asub väike väljak, mille all asuvad pealinnuse vundamendid.
Vaade lõunast väravaehitise säilinud müürilõigule. Väravaava asus paremal, näha ka aken tulirelvade jaoks. September 2013

Cesvaine piiskopilinnus ehk Sesviina piiskopilinnus[1] (läti Cesvaine, saksa Seßwegen, vene Tšesvin) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud teetõkke ja majanduslinnus, mis paikneb Lätis, Vidzemes, Sesviina piirkonnas (Cesvaines novads)[2], Cesvaine luteri kirikust 500 m kagus Sula (Sūla, Sesse – Bach) jõe käärus ja selle paremkaldal[3].

Muinasajal kuulus piirkond Tālava maakonna lõunaossa, Autine linnusepiirkonna põhjapiiri lähedale. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu kreisi Cesvaine kihelkonnas[4] (Kirchspiel Sesswegen).

Praegu asetseb linnuse kohal Sesviina mõis-jahiloss. Selle mõisa peamaja aadress on Cesvaines novads, Cesvaine, Pils iela 1, LV-4871.

Paikkond asub kõrgustikul umbes 160 m üle merepinna, väga künklikus ümbruskonnas.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1380 – Cesweghen
  • 1426 – Czeswegen
  • 1429 – Zeszwegen
  • 1432 – Seswegen
  • XV sajandi II pool – Sesswegen, Seszwegen, Secswegen, Sceswene, Sessove, Ceswegen, Ceszwegen, Czesswegen, Cessoe, Chessove, Zcessowe.
  • XVI sajand – Zeswegen, Zeeswegen, Zceswegen.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse plaan XVII sajandist. Rootsi Sõjaarhiiv.

Linnus algusaegadest Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]

1209 mainitakse vene letopissis esmakordselt Sesviina (urbs Zcessowe) nime, kui viimane läks Riia piiskopi valdusse. Varem oli see kuulunud Jersika vürstiriigi võimkonna alla, kuid peapiiskopi vasalliks saades anti valdus Jersika vürstile Vsevolodile (Vissevald) läänina tagasi[6].

XIII sajandil on teateid Sesviina linnusest, kuid siis oli tegemist Sula jõe vasakul kaldal asuva lätlaste puidust muinaslinnusega.[5]

1224 annetas Riia piiskop Albert linnusest saadavad tulud oma rüütlile Konrad von Üxküllile.[7]

1390 on mõnedel andmetel ehitatud algne linnus peapiiskopi Sinteni (Wallenrode) ajal koos ümbruskonna jaoks mõeldud kirikuga. 1417 on ühes vanas ürikus mainitud Sesviina kirikuhärrat.[8]

1399 rajati baltisaksa ajaloolaste andmetel Sesviina piiskopilinnus peapiiskop Johann von Sinteni poolt.[9], [10]

1410 on kroonikas kirjeldatud linnuse külje all olnud asulast.

1426 on kirjalikes allikates mainitud linnusepiirkonda.[6]

1432 on ühes dokumendis – Riia Kämmerai Rechnungis kirjeldatud suure ümbruskonnaga Sesviina kihelkonda.[8]

1456, am Tage Viti andis peapiiskop Silvester Sesviinas välja üriku, milles tunnustas rüütleid ja vendi Fromhold ja Bartolomäus von Tiesenhauseneid Berzaunest (Bersohn) ja Hans Hermanni poega kiriku rajamise eest Berzaunesse ja andis sellele kihelkonnakiriku staatuse. Sellega eraldati Sesviinast Berzaune kihelkond.[11]

1461 on mainitud esmakordselt Silvesteri ajal ürikus piiskopilinnust ennast ja kihelkonda.

1478 ja 1481 löödi tagasi Aluliina (Aluksne) poolt lähtunud venelaste rünnakud.[6]

1479 hõivas linnuse Liivi Ordu meister Bernhard von der Borchi juhtimisel ja see jäi paljudeks aastateks ordu valdusse.

1486 sai peapiiskop Hildebrandt Sesviina oma valdusse tagasi.

Sesviina Liivi sõjast Põhjasõjani[muuda | muuda lähteteksti]

18. veebruaril 1559 peeti 13 000-mehelise vene väe (Tatari khaani juhtimisel) ja paarisajamehelise peapiiskopkonna kaitsesalga vahel (eesotsas toomhärra Frerick Folckerszum) Sesviina ja Kulna vahel lahing, milles viimased puruks löödi. Tapeti 110 peapiiskopkonna vasalli ja sõjasulast. Sealt liikusid venelased edasi Sesviina peale, röövisid, põletasid ja tapsid ümbruskonnas, kuid linnust vallutada ei suutnud. Christiani nimeline preester oli seal kiiruga jõudnud ümberkaudse rahva abil kaitset organiseerida. Venelased läksid edasi Vana-Pebalgi suunas.[12] Sama aasta lõpus läks Sesviina Poola-Leedu võimu alla.

1560. aasta jaanuari algul ründasid venelased oma uuest tugipunktist Tartust Vana-Liivimaa keskosa – Trikatat, Sesviinat ja Smiltenit. Nõuti Sesviina linnuse alistumist, toodi puud värava juurde ja taheti need lahti põletada. Pärast seda, kui linnusest avati tuli ja lasti 6 venelast surnuks, loobuti rünnakust ja rahulduti ümbruskonna rüüstamisega.[13]

1572 läänistas Poola kuningas Zygmunt II August Sesviina linnusele kuuluvad mõisad – Sesswegeni, Gravendahli, Aiskuje ja Busskowsky koos Sesviina linnakesega vabahärra Johann Taube von Fierile. Sama Taube oli 15631571 Vene tsaaririigi teenistuses ja kuulus ka opritšninasse. 1571, pärast venelaste ebaedu Tallinna piiramisel põgenes poolakate juurde.

1577 juunis tuli tsaar Ivan Groznõi 50 000-mehelise vene väega uuesti Pihkvast endise Riia Peapiiskopkonna kaudu Liivimaale ja vallutas kerge vaevaga maa idaosas hulga linnuseid. Krustpilsist (Kreuzburg) tulles hõivati 18. augustil Laudona (Laudohn) ja jõuti Sesviina alla. Sesviina ei alistunud ja pani kaua vastu. Venelaste kaotused olid suured, kuid 21. augustil linnus langes[14]. Venelased korraldasid veresauna – suur osa aadlikest aeti teibasse ja 1500 linnuses olnud kaitsjat tapeti kohe.[15]. Kättesaadud Taube sugulased poodi üles. Sesviina nimetati ümber Tšistviniks (Чиствин). Linnus ise tõenäoliselt osaliselt purustati. Sesviinast suundusid venelased Berzaune ja Kalsnava peale.

1582 said poolakad venelaste lüüasaamise tõttu Liivimaal linnuse tagasi ja Taube sai oma valdustesse naasta. Asulas oli 80 maja ja linnusele kuulus u 100 talumajapidamist.[6]

1599 valitses seal vabahärra Taube poeg Wilhelm Friedrich. Tema poeg, Rootsi rittmeister George Johann Taube nimetas end samuti Sesviina ja Fyri vabahärraks. Rootslaste võimu kinnitumisel Liivimaal võeti maavaldus aga jälle riigile tagasi.

1625 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Sesviina valdused oma kammerjunkrule krahv Niels Brahele. Reduktsiooniga läksid mõisad jälle kroonule.

1626 vallutasid ja põletasid poolakad osaliselt purustatud linnuse veelkord maha.[16]

1633 Rootsi revisjonikomisjon tunnistas linnuse kindlustused küllaltki vastupidavateks.[6]

1656, oletatavasti Vene-Rootsi sõja käigus purustati linnus põhjalikult ja see jäi lõplikult varemetesse.[6]

1661. aastast on Storno (õieti šveitsi kunstnik Johann Rudolf Schturn) pilt "Meyerbergsi reisikirjeldusest" vaatega loodest (?) Sesviinale, kus on näha kõrge pealinnus ja madalam eeslinnus. Eriti pealinnuse müürid on kõrgemalt tuntavalt kannatada saanud.[17] Värvilised pildid maaliti Saksa keisri Leopold I saatkonna reisi ajal Moskvasse.

Kindlus Põhjasõjast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

Säilinud linnusevaremed.

1700 kaebas pastor Neydall, et tuleb viibida pidevas hirmuõhkkonnas oma elu pärast, talupojad aga põgenevat venelaste juurde ja ei taha osaleda lossi kindlustustöödel. Põhjasõja ajal pühiti Sesviina jällegi maapinnalt minema.

Cesvaine vapp

1782 kirjeldas August Wilhelm Hupel oma "Topograafilistes teadetes", et linnus võib olla oma nime saanud Sesviina (Zehsweine) ojast ja et linnusest on säilinud ulatuslikul maa-alal märkimisväärsed varemed. 1778 leiti kohalike jutu järgi müüris lahtitulnud kivide tagant inimese jäänused. Need oli seina sisse müüritud, juures oli ka särgi(hame) pannal. Vanade traditsioonide kohaselt müüriti linnuse rajamisel selle seina ilmselt kaitseingliks neitsi.[18] Pannal on kujutatud ka praegusel Sesviina vapil.

18941896 ehitati vana mõisahoone asemele uus suursugune jahiloss. Ehitusmaterjaliks lammutati vanad linnusevaremed laiali. Ehitus läks maksma 3 miljonit kuldrubla. Kuni lossi valmimiseni elas parun Adolf Gerhard B. E. von Wulff Atsele lossis.

20012003 viidi Ieva Ose juhendamisel läbi väikesed arheoloogilised kaevamistööd säilinud linnusemüüride juures.

2002. aasta talvel toimus lossis tulekahju, mille tagajärjel hävisid teine korrus ja katused.[19]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade põhjasuunast eeslinnuse väravaehitise varemele ja poolümara torni asukohale. Vasakul jookseb eeslinnuse kastelli läänepoolse kaitsemüüri vundament. Paremal on vallikraav. September 2013.

Sesviina ei olnud küll piiskopi residentslinnus, ent asudes peapiiskopkonna idaalade keskel oli tal piirkonnas keskusena ikkagi tähtis roll. Seda näitab ka linnuse tugev kindlusena väljaehitamine, mille juures järgiti üsna täpselt ordu ehitustraditsioone. Tema keskne asukoht tihedalt asustatud aladel tingis tema kaitsetugevuse ja mõõtmed; viimane võis aga ka ilma vastava ruumilise sisejaotuseta (kloostrikorralduse jäljendamiseta) juhtida konvendihoone vormide jäljendamiseni, mida tõestasid ka ordualade foogtilinnused.[20] Veekaitset pakkus läänes ja põhjas linnusega piirnev Sula jõe järsk ja sügav (20 m) ning u 50 m lai org[6]. Ida poolt kaitses linnust samuti järsukaldaline oja ja selle ülespaisutatud kalatiigid, mis olid armastatud kaitseelementideks nii ordu- kui ka piiskopilinnuste juures. Lõuna poolt oli kaitseks ette läbi tõmmatud vallikraav.

Sesviina kujutas XVII sajandi plaani põhjal endast kindluskompleksi – lõuna pool rangelt suletud nelinurkne konvendihoone laadne pealinnus, mis põhja pool piirnes avara ja niisama reeglipärase kastellilaadse eeslinnusega. Pealinnuse värav avanes põhja poole eeslinnusesse ja tee viis edasi läbi kastelli edelanurgas asunud peavärava ning siis jõeoru ja pealinnuse läänemüüri vahelt ja üle vallikraavi lõuna pool linnust jooksva Kulna (Gulbene) – Berzaune maanteeni.[5] Kastelli müüride paksus kolmekordsete väravatega poolümara torni juures on 1,5 meetrit.

Algselt pääses pealinnusesse ainult eeslinnuse poolsest küljest, teine plaanil märgitud avaus on sekundaarne, ja raiuti läbi seina alles linnusealalt läbijooksva maantee rajamistööde käigus. Ruumijaotuse suhtes ei saa plaanilt kahjuks mingit selgust. Erandina on vaid märgitud torn peasissekäigu kohale, mis paistab olevat otsekui piiskopliku ehituskunsti tunnus. See torn on paariline Haapsalu linnuse läänekülje keskel asetsevale tornile ja näitab põhimõttelist erinevust ordu väljakujunenud ehitustraditsioonidest. Mitmekordselt suletava väravaga varustatud nelinurkne eeslinnus on ehitatud enam-vähem samaaegselt pealinnusega, pärast seda aga on tulirelvade ajastul nurkades madalate ripptornikestega täiendatud, nagu ühe Storno joonistuse põhjal järeldada võib.[21]

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegse linnuse müüridest on säilinud praeguse jahilossi läänetiiva lääneküljel madalad 1–2-meetrised müürirusud, kus kunagi asus eeslinnuse peavärava torn; ja paarikümne meetri pikkuselt on näha eeslinnuse kastelli läänepoolse kaitsemüüri vundamendijoont. Ülejäänud linnuse alal asetseb praegune mõisahoone ja selle esine plats mõisa lõunaküljel. Enamik konvendihoonelaadsest pealinnusest jääb väljaku alla. Ida poolt piirab linnuseküngast 2 tiiki ja edelaservas on näha allesolevat lõiku lõunapoolsest käsitsikaevatud vallikraavist.

Praegust jahilossi on pärast tulekahju remonditud: hoone külgtiivad ja torn on juba kenasti katusekividega kaetud, keskmine peahooneosa oli aga septembris 2013 veel katuseta.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Sesviina kaart
  4. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
  5. 5,0 5,1 5,2 Travelzone
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Rimša castle
  7. Löwis of Menar "Burgenlexikon"
  8. 8,0 8,1 lk. 534, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
  9. lk. 230, Hagemeisters Geschichte
  10. Helmsi kroonika
  11. lk. 62, Neue Miscellaneen, A. W. Hupel
  12. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 77, ISBN 5-460-00216-8
  13. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 113, ISBN 5-460-00216-8
  14. Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk. 124
  15. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 285, ISBN 978-9985-876-83-1
  16. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung, Bornhaupt, lk. 60
  17. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 206
  18. lk. 197, Topographische Nachrichten, Hupel
  19. Estreisid
  20. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 204
  21. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 205 – 206