Ülo Suursaar

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ülo Suursaar 2014 Lõuna-Koreas Sihwa loodeteelektrijaamas

Ülo Suursaar (sündinud 18. juulil 1962 Pärnus) on eesti geograaf ja okeanoloog. [1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ülo Suursaar 2018 Tallinna Maratonil

Ülo Suursaar lõpetas 1980. aastal Pärnu 2. Keskkooli matemaatika-füüsika klassi. Kooliajal huvitus geograafiast ja merendusest. Võitis vabariikliku geograafiaolümpiaadi 1977 ja 1979. Lõpetas 1985 cum laude Tartu Riikliku Ülikooli geograafiaosakonna ja 1991 Eesti Teaduste Akadeemia Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudis aspirantuuri. 1993 kaitses Tartu Ülikoolis doktorikraadi geograafias (PhD) väitekirjaga "Soome lahe avaosa ja Eesti rannikumere vee kvaliteedi analüüs".[1]

Töötanud 1985–88 Rakendusgeofüüsika Instituudi Läänemere osakonna insenerina, 1988–90 Teaduste Akadeemia Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakonna nooremteadurina, 1990–92 Ökoloogia ja Mereuuuringute Instituudi nooremteadurina, aastast 1992 Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teaduri ja aastast 1994 vanemteadurina.[2] Täiendas end 1993 Soomes, 1996 Taanis ja Islandil. TÜ Eesti mereinstituudi nõukogu liige ja teadussekretär (2001–2018), TÜ LOTE nõukogu liige (2008–2010).[3]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Ülo Suursaare peamised uurimisvaldkonnad on olnud Läänemere ökoloogiline seisund; hoovused, veetaseme kõikumised ja lainetus; süvaveekerge; rannikute geomorfoloogia; tormiklimatoloogia ning tuleviku kliimamuutuste avaldumine Läänemerel. Modelleerinud 2005. aasta jaanuaritormi Gudrun mõjusid. [4][5]

Osalenud NSVL TA Siberi Osakonna limnoloogiaekspeditsioonil Baikali järvel (1983), Eesti TA uurimislaevade Aju-Dag ja Livonia ning Soome uurimislaeva Aranda ekspeditsioonidel Lääne- ja Põhjamerel (1984–95), korraldanud välitöid Eesti rannikumeres ning rannikutel. [2] Alates 2008 aastast Eesti sihtfinantseeritava teadusteema, teadusfondi grantide ja Eesti Teadusagentuuri projektide juht. Avaldanud üle 100 artikli eelretsenseeritavates teadusajakirjades. [3]

Olulisemad publikatsioonid[3][muuda | muuda lähteteksti]

  • Mäll, M., Nakamura, R., Suursaar, Ü., Shibayama, T. 2020. Pseudo-climate modelling study on projected changes in extreme extratropical cyclones, storm waves and surges under CMIP5 multi-model ensemble: Baltic Sea perspective. Natural Hazards, 102, 67-99. [5]
  • Suursaar, Ü., Kall, T., Steffen, H., Tõnisson, H. 2019. Cyclicity in ridge patterns on the prograding coasts of Estonia. Boreas, 48, 913–928.
  • Suursaar, Ü., Kall, T. 2018. Decomposition of relative sea level variations at tide gauges using results from four Estonian precise levelings and uplift models. IEEE JSTARS, 11, 1966–1974.
  • Lips, U., Laanemets, J., Lips, I., Liblik, T., Suhhova, I., Suursaar, Ü. 2017. Wind-driven residual circulation and related oxygen and nutrient dynamics in the Gulf of Finland (Baltic Sea) in winter. Estuarine Coastal and Shelf Science, 195, 4–15.
  • Suursaar, Ü., Jaagus, J., Tõnisson, H. 2015. How to quantify long-term changes in coastal sea storminess? Estuarine Coastal and Shelf Science, 156, 31–41.
  • Suursaar, Ü. 2013. Locally calibrated wave hindcasts in the Estonian coastal sea in 1966–2011. Estonian Journal of Earth Sciences, 62, 42–56.
  • Suursaar, Ü., Aps, R. 2007. Spatio-temporal variations in hydro-physical and -chemical parameters during a major upwelling event off the southern coast of the Gulf of Finland in summer 2006. Oceanologia, 49, 209–228.
  • Suursaar, Ü., Kullas, T., Otsmann, M., Saaremäe, I., Kuik, J., Merilain, M. 2006. Cyclone Gudrun in January 2005 and modelling its hydrodynamic consequences in the Estonian coastal waters. Boreal Environment Research, 11, 143–159. [4]
  • Suursaar, Ü., Kullas, T. 2006. Influence of wind climate changes on the mean sea level and current regime in the coastal waters of west Estonia, Baltic Sea. Oceanologia, 48, 361–383.
  • Suursaar, Ü., Kullas, T., Otsmann, M. 2002. A model study of the sea level variations in the Gulf of Riga and the Väinameri Sea. Continental Shelf Research, 22, 2001−2019.

Muu tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Avaldanud umbes 20 populaarteaduslikku artiklit ajakirjades Horisont ja Eesti Loodus ning looduse ja teaduse aastaraamatus Lehed ja Tähed (2003, 2004, 2006). Arvukalt reisikirju ajalehtedes ja ajakirjades reisidest Nepali, Tiibetisse, Indiasse, Pakistani ja mujale. Teinud mägimatku Kaukaasiasse, Pamiiri (1991), Himaalajasse (1996), Karakorami (1998) jm. Tõusnud Elbrusele (1983, 2000, 2005), Kala Pattharile (1996), Ortlerile (2004), Mont Blancile (2006), Finsteraarhornile (2006) jm. Aastatel 2007–2019 läbinud 61 täispikka jooksumaratoni (parim aeg 3:29:28 Pekingis 2014). [6]

Aimeartikleid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Suursaar, Ü. 1997. Everesti lugu. Horisont, 3, 3–11.
  • Suursaar, Ü. 1997. Varanasi – valguse ja surma linn. Horisont, 5, 36–40.
  • Suursaar, Ü. 1999. Terai, maa Himaalaja jalamil. Eesti Loodus, 11/12, 515–517.
  • Suursaar, Ü. 2003. Seal kus lõpeb Atlas. Horisont, 5, 36-41.
  • Suursaar, Ü. 2004. Maelström – kohutav hoovus, mis neelab laevu ja valaskalu. Horisont, 4, 36–41.
  • Suursaar, Ü. 2004. Merest mäeni. Lehed ja tähed 2004. MTÜ Loodusajakiri, 36–47.
  • Suursaar, Ü. 2006. Merevee tase: globaalne ja lokaalne. Lehed ja tähed 2006. MTÜ Loodusajakiri, 62–71.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti teaduse biograafiline leksikon. 4. köide, Sar-Y. (lk. 467–468). "http://www.digar.ee/id/nlib-digar:258668".
  2. 2,0 2,1 Eesti Entsüklopeedia 14 kd., lk. 495. "http://entsyklopeedia.ee/artikkel/suursaar_ülo".
  3. 3,0 3,1 3,2 Ülo Suursaar Eesti Teadusinfosüsteemis. "https://www.etis.ee/CV/Ülo_Suursaar/est".
  4. 4,0 4,1 Artikkel 2005 jaanuaritormist Gudrun. "http://www.borenv.net/BER/archive/pdfs/ber11/ber11-143.pdf".
  5. 5,0 5,1 Artikkel tulevikutormidest. "https://link.springer.com/article/10.1007/s11069-020-03911-2".
  6. Marathon100 andmebaas. "https://marathon100.com/tulemused/jooksuhullud".
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.