Õisu mõis

Õisu mõisa peahoone

Õisu mõis (saksa keeles Euseküll) oli rüütlimõis Paistu kihelkonnas Viljandimaal.

Nüüdisajal asub kunagine mõis Mulgi vallas Viljandi maakonnas.

Ajalugu

Õisu mõis (1800). Johann Christoph Brotze kogust

Õisu mõisa tubakavabrik (1800)

Õisu mõis rajati tõenäoliselt 16. sajandil. 1744. aastal annetas Venemaa keisrinna (1741–1762) Jelizaveta Petrovna Karksi ordulinnuse põhjapoolsemad alad (praegune Õisu, Morna ja Kurvitsa mõis (hilisem Heimtali mõis)) admiral Peter von Siversi (1674–1740) lesele Sophia Elisabethile. Siversite omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 18. sajandil lasi Friedrich Wilhelm von Sivers (1716–1781) viia mõisasüdame praegusse asupaika. Mõisa uus härrastemaja valmis aastatel 1760–1767, suur kõvertall ja viljaait 1762. aastal, teenijatemaja 1777. aastal. Samal ajal rajati ka mõisa laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad (Õisu mõisa sepikoda), tubakavabrik, tislerikoda ning õlle- ja viinaköök.

1790. aastal sai mõisa omanikuks Friedrich Wilhelmi poeg August Friedrich von Sivers (1766–1823), kelle ajal rajati Õissu nii uus tubakavabrik kui ka treikoda ja vasksepakoda. Esialgu töötles tubakavabrik peamiselt Ameerikast toodud tubakat, ent peagi oli Õisus ka oma tubakaistandus. 1809. aastal külastas mõisat Aleksander I, kelle külaskäigu mälestuseks püstitati hiljem parki kaks marmorskulptuuri (mis on praegu mõisa peahoones). Skulptuurid kujutasid Justitiat, õigluse ja õigusemõistmise jumalannat, ning Prudentiat, tarkuse ja ettevaatlikkuse võrdkuju. Kujude autoriks on peetud Itaalia Carrara meistrit Giovanni Antonio Cybeid.

1829. aastast oli Õisu mõisa omanik Friedrich von Sivers, seejärel August Peter Alexander von Sivers, 1870. aastast August von Sivers ning viimane omanik 1911. aastast kuni 1919. aasta maareformini Edward August von Sivers (1879–1942), kes Vabadussõjas võitles Balti pataljonis.

Mõisakompleks

Peahoone tagakülg

Peahoone eesmine külg

Mõisakompleksi õu on poolkaarjas ning selle ümber paiknevad härrastemaja, tall-tõllakuur, ait-viinakelder ja valitsejamaja. Peale nende kuulub ansamblisse veel ligikaudu 30 hoonet.

Õisu mõisa peahoone rajati 1760. aastail.

1922. aastal asutas Põllumajanduslik Keskühistu "Estonia" endise mõisa peahoonesse Õisu Piimaasjanduse Kooli, mis tegutses varem riigikoolina Kuremaal. Kool oli kaheklassiline, õppetegevus kestis kaks talve, 15. oktoobrist kuni mai alguseni. Suvekuudeks saadeti õpilased parematesse piimatalitustesse lisapraktikale. Esialgul oli kool mõeldud kuni 30 õpilase jaoks, kuid peagi selgus, et piimatalituste juhatajaid vajatakse rohkem, kui kool suudab ette valmistada. Sellepärast asuti 1925. aastal kooli suurendama, nii et see võis võtta vastu kuni 60 õpilast. Iga-aastased jooksvad majanduskulud olid keskmiselt 700–800 marka, mille kandis keskühisus „Estonia"; samas suurusjärgus olid õppejõudude palgad ning need maksis riik. 86% lõpetajatest said iseseisvad piimatalituste juhatajad kohtadel; 5% said instruktoriteks. Kolmeaastase eduka praktilise töö järel pärast kooli lõpetamist andis kutsekomisjon loa töötada meierina. Piimanduskooli juures tegutsesid veel üheaastase õppeajaga eriklassid võimeistritele, koorejaamajuhatajatele, juustumeistritele ja karjatalitajatele. Õisu piimanduskooli juures töötas õppemeierei, kuhu tõid peale koolimõisa oma piima ümbertöötlemiseks veel ligemale 100 ümbruskonna talu. Piimakogus ulatus 1926. aastal ligi 800 kilogrammini. Kooli juhataja oli agronoom Julius Grünberg, õpetajad agronoom H. Saar, agronoom A. Treiberg ja K. Pastak. Õppemeierei juhataja oli J. Kiinholts. Koolimõisa majapidamise ülesandeks oli loomakasvatus ehk edendamine, majapidamise peaharudeks olid karja-, sea- ja linnukasvatus. Õisus peeti kaht tõugu veisekarja: angli tõugu ja maakarja. Seakasvatuses peeti suuri valgeid inglise sigu, kelle tõumaterjal oli pärit Inglismaalt; nende otsesed järeltulijad olid omaduste poolest kõrgeväärtuslikud. Puhastverd inglise tõul oli tähtis osa peekonisigade kasvatamisel. Ka sulgloomade kasvatuse eesmärk oli teha asjahuvilistele kättesaadavaks head tõumaterjali. Õisus peeti plimutrokke, valgeid leghorne ja põldpüüvärvi itaalia kanu, samuti tuluusi hanesid, pekingi parte ja pronkskalkuneid. Linnud olid imporditud peaasjalikult Rootsist ja Inglismaalt.

Hiljem nimetati kool Õisu Piimanduskooliks. 1930. aastal rajati sinna õppeotstarbel Eesti moodsaima sisustusega meierei. 1936. aastal likvideeriti senine kooli ülalpidaja Põllumajanduslik Keskühistu "Estonia" ning asutati kooli majandamiseks sihtasutus Õisu Piimandusinstituut. Keskühistu likvideerimisel otsustas valitsus Õisu piimanduskooli ja õppemeieri sisseseaded, meiereihooned, Õisu majapidamise ehitised ja varad omandada ning Õisu mõisa majapidamine anti üle Riigimõisade valitsuse korraldusse. Õisu Piimanduskooli ülesandeks oli esimesel aastakümnel peamiselt meierite ettevalmistamine võitööstuse jaoks. Hiljem asuti ette valmistama eriklassides koorejaamade juhatajaid ja meiereid juustutööstuse jaoks. Aastatel 1937–1944 tegutses Õisus moodsaima tehnikaga piimandusalane uurimis- ja teadustöö keskus Õisu Piimandusinstituut. 1940. aastal reorganiseeriti sihtasutus Õisu Piimandusinstituut eripõhikirja alusel töötavaks riiklikuks ettevõtteks Eesti NSV Õisu Piimandusinstituut, kelle ülesandeks oli ENSV piimamajanduse arendamine, teaduslike uurimiste ja katsete korraldamine, nende tulemuste rakendamine ja kvalifitseeritud kaadrite ettevalmistamine piimamajanduse alal. 1940. aastal moodustati Õisu koolide asemele riigi poolt ülal peetav 2-aastase õppeajaga Õisu piimanduskool ja 2-aastase õppeajaga juustumeistrite eriklass, 1-aastase õppeajaga koorejaama juhatajate eriklass ja 1-aastase õppeajaga Õisu karjatalitajate kool. Aastatel 1922–1957 õpetati koolis ainult piimandust (ajuti koos veisekasvatusega). Piimandusinstituudile kuulusid piimanduskool, katsejaam ja Õisu mõis.

1944. aastal muudeti Õisu Piimanduskool kolmeaastase õppeajaga tehnikumiks, 1945. aastal nimetati kool Õisu Zootehnikumiks, 1948. aastal Õisu Loomakasvatustehnikumiks ja 1950. aastal Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks. Õisu Tehnoloogilise Piimandustehnikumi järel tegutsesid Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum (1964–1990), Õisu Tehnikum (1990–1994) ja Õisu Põllumajandustehnikum (1994–1997). 1957. aastal hakati koolitama ka lihatööstuse tehnolooge. 1967. aastal alustati õppetööd konservimise, 1968. aastal kääritamissaaduste ning 1969. aastal pagaritoodete tehnoloogia erialal. 1986. aastal liideti Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum ja Õisu sovhoos Õisu sovhoostehnikumiks. 1990. aastal eraldati tehnikum sovhoosist ja see hakkas kandma Õisu Tehnikumi nime. Aastatel 1994–1997 kandis kool Õisu Põllumajandustehnikumi nime.

2006. aastal lõpetas toiduainetööstuse kool Õisus tegevuse ja liitus Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooliga. Seejärel jäi hoone tühjaks.

Mõisa juures on mitme terrassiga barokne mõisapark ja Vidva oja orus laiuv Inglise stiilis maastikupark.

7. detsembril 2007 toimunud oksjonil müüdi Õisu mõisakompleksi viis kinnistut ühele ostjale, sealhulgas peahoone 15 miljoni krooni eest.

Õisu mõisa sepikoda

Mõisa sepikoda ehitati 1893. aastal vana sepikoja kohale. Praeguses sepikojas on säilitatud 20. sajandi alguse interjöör. Seal eksponeeritakse ka sepatööriistu ja tarbeesemeid.

Mõisa kalmistu

Kalmistu jääb Õisu mõisa südamest linnulennult umbes 1,8 kilomeetrit kagu poole.

Pildid

• 
  Peahoone pargipoolne külg
• 
  Vesiveski
• 
  Valitsejamaja

Vaata ka

• Nahksepa Tiidu Märdi ülestõus
• Eesti mõisate loend

Kirjandus

• Õisu mõis riigile. Uus Eesti, 2. juuni 1936, nr 147, lk 2.
• Julius Tarmisto nimetati Õisu piimandusinstituudi direktoriks. Uus Eesti, 24. november 1936, nr 319, lk 1.

Välislingid

• Eesti mõisaportaal