Õisu mõisa kalmistu
Foto: Robert Treufeldt, 15. august 2015
Foto: Robert Treufeldt, 15. august 2015
Õisu mõisa kalmistu on kalmistu Paistu kihelkonnas Viljandimaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Kalvre külas Mulgi vallas Viljandi maakonnas.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmistu rajasid Õisu mõisa tollased omanikud Siversid millalgi 1781. aasta paiku, sest 3. jaanuaril 1781 (vkj) suri Friedrich Wilhelm von Sivers ja ta maeti juba uuele kalmistule. Viimane mõisa-aegne matus toimus 1911. aastal, kalmistule on sel ajavahemikul teadaolevalt maetud 49 lahkunut.[1] Kuna ka 1930. aastal toimus üks matus, siis on kalmistule kokku maetud 50 lahkunut.
Matuste arvu poolest on see on üks suuremaid Eesti mõisakalmistuid.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmistu jääb kunagisest mõisa südamest linnulennult umbes 1,8 km kaugusele kagu poole, sinna viib tammedega ääristatud allee ning selle pindala on umbes 0,82 ha. Kalmistu on harvaesinevalt kaheksanurkse põhiplaaniga ning see on ümbritsevast maapinnast kõrgem. Kõrgendit ääristab graniitrahnudest kuivmüür.
Tänapäeval on kalmistu jäetud maha ja rüüstatud. Seda korrastati ning sealt võeti 2010. aastal maha puid, kuid 2015. aastaks oli see taas kasvanud täis puid ja võsa.
Kalmistule maetuid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1781 – Friedrich Wilhelm von Sivers (26. mai 1716 (vkj) – 3. jaanuar 1781 (vkj))
- 1869 – tema poeg Friedrich von Sivers (1792–1869)
- 1869 – Anna Dorothea Elise von Sivers (1798–1869)
- 1869 – Friedrichi tütar Julie Helene von Schrenck (sündinud von Sivers; 1819–1869)
- 1876 – tema abikaasa Alexander von Schrenck (1816–1876)
- 1876 – August Peter Alexander von Sievers (1825–1876)
- 1878 – Armin von Sivers (1842–1878)
- 1911, 26. märts (13. märts (vkj) – Alfred Ferdinand Friedrich von Sivers (1854–1911)
- 1930, 12. juuni – tema abikaasa Ida Sophie Helene von Sivers (1857–1930; sündinud von Oettingen)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ketlin Sirge. Eesti mõisakalmistud". // Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse õppetoolis. Tartu 2013. Lk 44 ja 77
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Taavi Pae. Eesti kalmistute kujunemine ja paiknemise seaduspärasused. // Magistritöö Tartu Ülikooli Geograafia Instituudis. Tartu 2002
- Heldur Sander, Tiiu Helimets. "Õisu mõis ja park". Eesti Loodus, 4/ 2008
- Margus Haav. "Omanikud päästavad rüüstatud kalmistut". Sakala, 4. juuni 2009
- Ketlin Sirge. Eesti mõisakalmistud". // Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse õppetoolis. Tartu 2013
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]