Yrjö Leino

Allikas: Vikipeedia

Yrjö Leino (28. jaanuar 1897 Helsingi28. juuni 1961 Helsingi) oli Soome kommunistlik poliitik, Soome siseminister aastatel 19451948.

Yrjö Leino lõpetas Helsingi Normaallütseumi. Pärast seda lõpetas ta aastal 1921 Kurkijoe põllumajanduskooli. Seejärel töötas ta aastani 1924 õpetajana Liperi valla põllumajanduskoolis. Pärast seda ostis ta Kirkkonummi valda talu, kuid temast talupidajat ei saanud ja 1930ndate alguses müüs ta talu maha.

1930ndate alguses siirdus ta poliitikasse, olles äärmusvasakpoolne. Aastatel 19351938 oli ta Moskva kasuks spioneerimise eest vanglas[1]. Vanglas oli ta veel pärast Talvesõda aastatel 19401941.

Pärast 1945. aasta Eduskunna valimisi sai ta Eduskunna saadikuks Kuopio läänis. 17. novembrist 1944 kuni17. aprillini 1945 oli ta Juho Kusti Paasikivi teises valitsuses sotsiaalministriks. Paasikivi kolmandas valitsuses (17. aprillist 19459. märtsini 1946) oli ta siseministriks. Siseministriks oli ta ka järgmises, Mauno Pekkala valitsuses (26. märtsist 194629. juulini 1948), kuid Leino vabastati ametist 22. mail 1948 seoses süveneva alkoholismiga.

Kuna Nõukogude Liit pidas Jätkusõjas osalenud eestlasi (soomepoisse) Nõukogude Liidu kodanikeks, siis Yrjö Leino eestvõtmisel aastal 1947 arreteeriti ja anti aastal 1948 Nõukogude Liidule välja hulk soomepoisse, teiste seas Sven Ise, Paul Alvre, Paul Saar.

27. detsembril 1947 sõitsid Yrjö Leino ja tema tookordne elukaaslane Hertta Kuusinen Aerofloti lennuga Moskva lähistele sanatooriumisse. Tagasi Soome saabusid nad 11. jaanuaril 1948 vene erilennukiga. Mõni päev pärast uut aastat Andrei Ždanovi juurde. Kohal olid ka Georgi Malenkov, tõlk ja Soome Kommunistliku Partei tollane peasekretär Ville Pessi. Pärast tõsiseid etteheiteid Soome Kommunistliku Partei viimaseaegse edutu tegevuse kohta, milles ka Yrjö Leinot süüdistati, olevat Ždanov öelnud: "Nõukogude Liidu valitsus on arutanud teie küsimust ja otsustanud, et teie peate lahkuma siseministri kohalt" ja lisanud, et seejärel tulete Nõukogude Liitu[2]. Nõukogude Liitu ta siiski ei läinud, kuid kohalt pidi ta lahkuma seoses usalduse kaotuse ja süvenenud alkoholismiga.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Yrjö Leino oli kolm korda abielus. Esimene naine oli Alli Simola. Teine naine oli Ulla Smedberg, kellega tal oli ka poeg Olle Leino (sündinud aastal 1932, elab Rootsis), kes on tegutsenud kirjanikuna. Ta kirjutas raamatud: Kes oli Yrjö Leino (Kuka oli Yrjö Leino / Vem tackar Yrjö Leino), Helsingi 1973 ning "Veel üks kiri: Hertta Kuusise dramaatiline elu ja armastus Yrjö Leinoga" (Vielä yksi kirje: Hertta Kuusisen dramaattinen elämä ja rakkaus Yrjö Leinoon. Porvoo, 1990). Tema kolmas naine oli Hertta Kuusinen, Otto Wille Kuusineni tütar.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]