Voldemar Rieberg
| Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
| Voldemar Rieberg | |
| Nimi | Voldemar Rieberg |
| Sündinud | 12. mai 1886 Haapsalu Eestimaa kubermang |
| Surnud | 21. september 1952 Baden-Baden Saksamaa LV |
| Teenistused | Venemaa keisririik Eesti Vabariik Saksa Riik |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhitud üksused | Inseneripataljon Inseneriväe Inspektuur |
| Sõjad/lahingud | Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Teine maailmasõda |
| Autasud | Vabadusrist I/3 |
Voldemar Viktor Rieberg VR I/3 (12. mai 1886 Haapsalu Haapsalu kreis Eestimaa kubermang Venemaa keisririik – 21. september 1952 Baden-Baden Saksamaa LV) oli Eesti ja Saksamaa sõjaväelane (kindralmajor).
Sisukord |
Elulugu [muuda]
Viktor Rieberg sündis 1886. aastal Haapsalus baltisaksa perekonnas ja õppis Haapsalu linnakoolis.
Venemaa keiserlikus armees [muuda]
1907. aasta 1. augustil astus ta vabatahtlikuna Venemaa keisririigi Venemaa keiserlikku armeesse. Teenistust alustas 141. Možaiski polgus, kust saadeti 1908. aastal edasi Tifilisi sõjakooli, praktikal oli 2. Kaukaasia sapööripataljonis. Lõpetas Tifilisi sõjakooli 6. augustil 1911. aastal kiitusega (keskmine hinne 12 palli, ehk maksimaalne võimalik) ning sai nooremleitnandi auastme.
Pärast sõjakooli lõpetamist määrati teenima 8. sapööripataljoni telegraafiroodu nooremohvitserina ja hiljem rooduülemana.
Esimeses Maailmasõjas osales Viktor Rieberg lahinguis saksa ja austerlaste vägede vastu 8. augustist 1914 kuni märtsini 1918. aastal oli V. Rieberg sapööriroodu ülemaks, kellena teenis välja kapteni aukraadi.
Eesti sõjaväes [muuda]
Eesti Vabadussõja alguses astus V. Rieberg 21. novembril 1918 Eesti rahvaväkke, kus ta määrati Inseneripataljoni ülemaks, kellena ta teenis kogu Vabadussõja.
Teenete eest Vabadussõjas annetati Riebergile Vabadusristi I/3 ja normaaltalu suuruses maad, 12. veebruaril 1920. aastal ülendatati ta kaptenist alampolkovnikuks vanusega 28. oktoobrist 1919. aastal (käsus on kasutusel nimekuju "Woldemar Ritberg")
1920. aasta 31. augustil määrati V. Rieberg Eesti sõjaväe Inseneriväe inspektoriks.
1923. aastal õppis V. Rieberg Inglismaal Chathami sõjaväeinseneride kooli juures korraldatud kursustel, aastatel 1923-1924 osales ta Eesti väeosaülemate informatsioonikursustel.
28. novembril 1924 ülendati V. Rieberg koloneliks ning 24. veebruaril 1937 kindralmajoriks, ta oli kuni oktoobrini 1939 insenerivägede inspektoriks.
15. novembril 1939. aastal lahkus Rieberg teenistusest ning lahkus koos teiste baltisakslastega asus elama Saksamaale.
Tema lahkumise puhul tegelikust sõjaväeteenistusest kirjutas Vabariigi President Konstantin Päts oma käskkirjas:
„Kindral-major V. Rieberg on teeninud meie sõjaväes pidevalt Vabadussõja algusest kuni käesoleva ajani, alul inseneripataljoni ülemana ja alates 10. juulist 1920 inseneriväe inspektorina. Kogu oma teenistuse kestes on kindral-major V. Rieberg teinud ennastsalgavalt tööd oma ametialal. Avaldan kindral-major Rieberg'ile tema lahkumise puhul tegelikust sõjaväeteenistusest tänu püsiva töö eest meie sõjaväes.“
Teises maailmasõjas [muuda]
1941. aasta maikuus kutsuti ta 55-aastasena Wehrmachti teenistusse, kus talle anti samuti saksa kindralmajori auaste. Alates 25. juulist 1941 teenis ta Prantsusmaa ja Saksamaa vahelisel Siegfriedi kaitseliin Ülem-Rheini kindlustuste staabis.
Alates 10. oktoobrist 1942 kuni 1. oktoobrini 1943. aastal teenis V. Rieberg Väegruppi "Mitte" inseneriväe ülema staabis.
1944. aasta veebruari algul saadeti ta koos väegrupi Nord ülema kindral Walter Modeli staabiga Narva ja tema ülesandeks oli Peipsi äärse kaitsejoone rajamine, kindlustamine ja mehitamise üle järelvalve.
Pärast Saksa vägede taganemist Eestist, määrati kindralmajor V. Rieberg 1944. aasta septembris saksa 172. jalaväediviisi ülemaks Läänerindel. See diviis oli formeeritud just augustis, kuid sai järgnenud lahinguis põhjalikult lüüa ning saadeti 1944. aasta lõpul laiali.
1. veebruaril 1945. aastal vabastati V. Rieberg teenistusest.
Rieberg elas ka peale sõda Saksamaal ning suri 21. septembril 1952 Baden-Badenis Lõuna-Saksamaal.