Vladimir Krjutškov

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Nõukogude Liidu poliitikust; teiste samanimeliste isikute kohta vaata artiklit Vladimir Krjutškov (täpsustus)

Vladimir Aleksandrovitš Krjutškov (Владимир Александрович Крючков; 29. veebruar 1924 Tsaritsõn23. november 2007 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal töötas Vladimir Krjutškov 1941–1943 märkijana kaitsetööstuse ettevõttes Stalingradis. Aastatel 1943–1944 oli ta ÜLKNÜ KK komsorg ehitusväeosas Gorkis.

Vladimir Krjutškov astus ÜK(b)P-sse Gorkis 1944. aastal. Aastatel 19441945 oli ta ÜLKNÜ Stalingradi Barrikadnõi rajoonikomitee esimene sekretär. Aastal 1946 määrati ta ÜLKNÜ Stalingradi Linnakomitee II sekretäriks.

Aastal 1946 töötas ta rahva-uurijana Stalingradi Traktorozavodski rajoonis. Aastatel 1947–1950 oli ta Stalingradi oblasti prokuratuuri uurimisosakonna prokurör, 1950–1951 Stalingradi Kirovi rajooni prokurör.

Teenistus Ungaris ja Ungari ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1949. aastal lõpetas ta juristi kvalifikatsiooniga Üleliidulise Juriidilise Kaugõppeinstituudi (Всесоюзный заочный юридический институт) ning 1954 NSVL Välisministeeriumi Kõrgema Diplomaatiakooli, kuhu ta oli astunud 1951. aastal. Ta määrati 4. Euroopa osakonna kolmanda sekretäri ametikohale.

Aastatel 19551959 töötas ta saatkonnas Ungaris saatkonna kolmanda sekretärina. Krjutškov teenis Ungaris Ungari ülestõusu ajal, tema ülemus (saadik) oli seal Juri Andropov.

Teenistus NLKP KK-s[muuda | redigeeri lähteteksti]

1959. aastal viidi Vladimir Krjutškov Ungari Rahvavabariigi NSV Liidu saatkonnast üle NLKP Keskkomiteesse, kus ta töötas Välismaiste kommunistlike ja sotsialistlike riikide töölisparteide osakonna Ungari ja Rumeenia sektoris referendina; 1963. aastal määrati ta selle osakonna juhatajaks ning 1965–1967 töötas ta NLKP sekretäri (Juri Andropovi) abina.

Teenistus NSV Liidu RJK-s[muuda | redigeeri lähteteksti]

1967. aastal asus Vladimir Krjutškov tööle NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komiteesse. Tema isiklik number oli Е-104577. Kuni 1971. aastani oli ta KGB esimehe abi ning sekretariaadi juhataja.

Aastatel 1971–1974 oli ta KGB Esimese Peavalitsuse ülema esimene asetäitja. Aastal 1978 jõudis ta välja Esimese Peavalitsuse ülema (välisluure ülema) ametikohani, kuhu ta jäi 1988. aastani. Sellel ametikohal ilmutas ta end hea organisaatorina. Tema juhtimise all muutus välisluure kõikehõlmavaks organisatsiooniks, kuid selle suur kasv tõi kaasa reakoosseisu kvaliteedi languse. Enamasti värvati seda partei liinis.

Afganistani sõja ajal rajas ta Afganistanis KGB esinduse.

Aastal 1988 sai Vladimir Krjutškov armeekindrali auastme ja nimetati KGB esimeheks. Sellele ametikohale jäi ta 1991. aasta augustini. Aastatel 19891990 oli ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige. Ta oli NSVL Ülemnõukogu 11. koosseisu saadik.

Vladimir Krjutškov toetas avalikkuse ees Gorbatšovi reforme. Ta intensiivistas KGB sõjalist ja majandusspionaaži, esinedes samal ajal avaldustega KGB ümberstruktureerimisest eesmärgiga koondada tähelepanu kuritegevusele.

Augustiputš[muuda | redigeeri lähteteksti]

Augustiputši ajal 1991 osales ta Riiklikus Erakorralise Seisukorra komitees, mis püüdis Gorbatšovi kõrvaldada ja võimu üle võtta; teda peetakse putši tegelikuks juhiks. 5.17. augustil viis ta läbi kohtumisi Komitee tulevaste liikmete vahel. 17.18. augusti ööl kirjutasid Komitee liikmed alla dokumendile Gorbatšovi haigestumise ning riigis erakorralise seisukorra kehtestamise kohta. 17.19. augustil hoiti lahinguvalmiduses KGB ning välisluure õppepolgu eriüksusi luureosakonna "С" käsutuses. 20. augustil pidid "Alfa" eriüksused ründama "Valget maja", kuid vastavat käsku ei antud. Oma osalemist putšis põhjendas Krjutškov katsega ära hoida NSV Liidu lagunemist.

Pärast putši läbikukkumist ta vangistati "Matrosskaja tišinasse" ning asendati oma ametikohal Vadim Bakatiniga. Aastal 1994 vabanes ta Riigiduuma amnestiaga.

Ta oli FSB juhi Vladimir Putini nõunik.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Krjutškov oli teatrisõber.

Ta valdas kiirlugemist. Oskas saksa ja ungari keelt.

Tal oli 300 000 kaardist koosnev kartoteek katkendite ja tsitaatidega raamatutest, artiklitest ja informatsioonilistest teadaannetest, mis talle meeldisid.

Krjutškovil oli pedandi ja täpsusearmastaja maine.

Ta tegi iga päev 40-minutilist hommikuvõimlemist oma süsteemi järgi.

Afganistani sõja ajal tulistati lennukit, millega Krjutškov Jalālābādi lendas. Sellest ajast vaevasid teda seljahädad.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]