Valge pael

Allikas: Vikipeedia
Valge pael
Das weiße Band – Eine deutsche Kindergeschichte
Le ruban blanc Cannes 2009.jpg
Režii Michael Haneke
Produtsent Stefan Arndt
Veit Heiduschka
Michael Katz
Margaret Menegoz
Andrea Occhipinti
Stsenaarium Michael Haneke
Jutustaja Ernst Jacobi
Peaosades Christian Friedel
Ulrich Tukur
Josef Bierbichler
Susanne Lothar
Roxane Duran
Operaator Christian Berger
Montaaž Monika Willi
Filmistuudio Filmladen
Les Films du Losange
Lucky Road
X Verleih AG
Artificial Eye
Esilinastus 21. mai 2009 Cannes'i filmifestivalil
Kestus 144 minutit
Riik Austria, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia
Keel saksa
Eelarve 12 miljonit €
IMDb profiil
Filmiveebi sissekanne

"Valge pael" (ka "Valge lint", originaalpealkiri "Das weiße Band – Eine deutsche Kindergeschichte", eesti keeles "Valge pael: üks saksa lastelugu") on 2009. aasta mustvalge saksa draamafilm. Selle lavastas austerlane Michael Haneke.

Film räägib sündmustest I maailmasõja eelsel Põhja-Saksamaal. Pealkirjast hoolimata ei ole see lastefilm, vaid üsna sünge ja isegi masendav film. Filmis kujutatud lapsed olid täiskasvanueas siis, kui fašistid tulid Saksamaal võimule, ning Haneke püüab selles filmis näidata, missugustes tingimustes need lapsed kasvasid, kust tulid need sakslased, kes hakkasid füüsiliselt hävitama teisest rahvusest ja teist usku inimesi.

Enamikusse täiskasvanurollidesse valis Haneke näitlejad, kellega ta oli varem töötanud ja kelle sobivust rollidesse ta seetõttu varasemast teadis. Erandiks oli pastori roll. See oli kirjutatud Ulrich Mühe jaoks, kes oli Haneke filmides sageli mänginud tähtsaid rolle, kuid Mühe suri 2007. Lõpuks läks pastori osa Burghart Klaußnerile, keda Haneke varasemast isiklikult ei tundnud. Eelistati pikaajalise lavakogemusega näitlejaid.

Filmimine toimus 9. juunist 4. septembrini 2008. Võtted toimusid Saksamaal: Leipzigis, Lüübekis, sellest 20 km kaugusel Mecklenburg-Vorpommernis olevas Dassowi väikelinnas ning Brandenburgis Dreetzi ja Plattenburgi vallas.

Film vändati mustvalgena. Ühest küljest püüti saavutada, et film meenutaks 20. sajandi alguse fotosid, teisalt sooviti niimoodi tekitada võõristust. Operaator Christian Berger oli varemgi korduvalt Hanekega koos töötanud. Enne võtete alustamist uuris Berger Ingmar Bergmani mustvalgeid filme, mille operaator oli Sven Nykvist. Haneke soovis, et võttekohad oleksid väga hämarad, ja sellepärast kasutati sisestseenides peaaegu ainult ajastule omaseid valgusallikaid, näiteks õlilampe ja küünlaid. Mõne kõige pimedama stseeni filmimisel pidi võttegrupp lisama kunstlikku valgust, mis tekitas täiendavaid varje. Need eemaldati pärast filmivõtteid digitaalselt, mis tähendab, et nende stseenide kaadreid retušeeriti ulatuslikult. Viinis asunud töörühm ühtlasi teravdas objekte ja näojooni, kaadritest eemaldati ajastule sobimatud detailid. Näiteks tantsustseenis, kus kaamera teeb täispöörde, lisati katusele kaader kaadri haaval katusekivid, et asendada sellel majal tegelikkuses olnud eterniitkatus.

Film jõudis kinodesse 17. septembril 2009 Saksamaal, 24. septembril Austrias, 21. oktoobril Prantsusmaal ja 30. oktoobril 2009 Itaalias.

Film sai 2009. aasta Cannes'i filmifestivalil kõrgeima auhinna Kuldse Palmioksa. Samuti võitis film 2010 "Kuldgloobuse" parima võõrkeelse filmi kategoorias ja kolm Euroopa filmiauhinda: parima filmi, režissööri ja stsenaristi oma.

Film nimetati "Oscari" kandidaadiks kahes kategoorias: parim võõrkeelne film ja parim operaator. Ta ei võitnud neist kumbagi. Võõrkeelse filmi auhinna kandidaat võinuks ta vastavalt reeglitele olla nii Austria kui Saksamaa filmina, aga ettevõte Sony Pictures Classics, kes filmi USA-s levitas, nõudis filmi esitamist Saksamaa filmina, sest kahel viimasel aastal oli "Oscari" kandidaadiks juba esitatud Austria film ja kolme korda järjest ei pidanud Sony tõenäoliseks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]