Suur-meenäitur
| Suur-meenäitur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Rähnilised Piciformes |
| Sugukond |
Meenäiturlased Indicatoridae |
| Perekond |
Meenäitur Indicator |
| Liik |
Suur-meenäitur |
| Binaarne nimetus | |
|
Indicator indicator (Sparrman, 1777) | |
Suur-meenäitur (Indicator indicator) on meenäiturlaste sugukonda meenäituri perekonda kuuluv linnuliik.
Lind on nimetuse saanud selle järgi, et ta näitab inimestele ja ka teistele imetajatele teed mesilaste asustatud puude juurde. Et mesilased asustavad puutüve õõnsusi, vajab lind neile ligipääsemiseks teiste abi. Levinuim abiline inimese kõrval on meemäger, kellega koostöös võivad linnud muu hulgas mesilatele suurt kahju tekitada.
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-meenäitur elab peaaegu kõikjal Mustas Aafrikas, välja arvatud Namiibias, Botswanas ja osas Lõuna-Aafrika Vabariigist. Ta on kõige laiema levilaga meenäitur.[2]
Ta elab eelkõige savannis, kus on puid; kuid ka põõsastikes ja metsaservades. Elupaigad asuvad merepinna kõrgusest kuni 3000 meetri kõrguseni, kuid enamik neist on vähem kui 2000 m kõrgusel.[2]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-meenäitur on meenäiturlaste sugukonna suurim lind. Linnu pikkus on umbes 20 cm. Isaslinnud kaaluvad keskmiselt 48,9 grammi ja emaslinnud 46,8 grammi.[2]
Linnu seljaosa on tume ja kõhualune valge. Saba külgedel on valged vöödid. Isaslinnul on must kurgualune, kahvatuhall kõrvaala ja roosa nokk; mõned tema tiiva kattesulgedest tiivanuki lähedal on kuldsed. Emaslinnu kurgualune on hele ja nokk mustjas. Noorlindudel on seljaosa oliivikarva ning puguala ja kurgualune kollakas.[2]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-meenäitur sööb peamiselt mesilaste hauet, vastseid ja vaha. Ta on üks väheseid linde, kes suudab vaha seedida.[2]
Ta püüab ka putukaid, eriti termiite, harvem toitub puuviljadest ja väiksemate lindude munadest.[2]
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Meenäiturid on pesaparasiidid. Pesitsemishooaeg on septembris-oktoobris. Emaslind muneb 4–8 muna ühekaupa teiste liikide esindajate pesadesse. Tihti torkab ta pesas varem olnud munad läbi. Haudeperiood on 18 päeva. Vastkoorunud meenäituritel on noka küljes teravad nagad, mis aitavad neil pesakonnakaaslasi või teisi mune hävitada. Hiljem need nagad taandarenevad.[2]
Levinumad peremeeslinnud on salu-helmesrähn, krae-udelind (Lybius torquatus), tutt-udelind (Trachyphonus vaillantii), välja-safiirlind (Halcyon albiventris), triip-safiirlind (Halcyon chelicuti), valgelaup-mesilasenäpp (Merops bullockoides), pisi-mesilasenäpp (Merops pusillus), harksaba-mesilasenäpp (Merops hirundineus), puna-mesilasenäpp (Merops nubicoides), koobalt-kuldnokk (Lamprotornis nitens), baobabi-kuldnokk (Lamprotornis mevesii), valgepära-kuldnokk (Lamprotornis bicolor).[2]
Linnud saavad lennuvõimeliseks 30–40 päevaga. Tihti toidavad vanemad neid veel lisaks 7–10 päeva.[2]
Pojad saavad suguküpseks ühe aastaga.[2]
Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-meenäitur on päevase eluviisiga.
Lind tegutseb tavaliselt üksi, kuid avatud mesilaspesa juurde võib koguneda ka rohkem linde.[2]
Eluiga[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-meenäiturid elavad teadaolevalt kuni 12-aastaseks.[2]