Suur-meenäitur

Allikas: Vikipeedia
Suur-meenäitur
Indicator indicator Museum de Genève.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Rähnilised Piciformes
Sugukond: Meenäiturlased Indicatoridae
Perekond: Meenäitur Indicator
Liik: Suur-meenäitur
Ladinakeelne nimetus
Indicator indicator
(Sparrman, 1777)

Suur-meenäitur (Indicator indicator) on meenäiturlaste sugukonda meenäituri perekonda kuuluv linnuliik.

Lind on nime saanud selle järgi, et ta näitab inimestele ja ka teistele imetajatele teed mesilaste asustatud puude juurde. Et mesilased asustavad puutüve õõnsusi, vajab lind neile ligi pääsemiseks teiste abi. Levinuim abiline inimese kõrval on meemäger, kellega koostöös võivad linnud muu hulgas mesilatele suurt kahju tekitada.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-meenäitur elab peaaegu kõikjal Mustas Aafrikas, välja arvatud Namiibias, Botswanas ja osas Lõuna-Aafrika Vabariigist. Ta on kõige laiema levilaga meenäitur.[1]

Ta elab eelkõige savannis, kus on puid; kuid ka põõsastikes ja metsaservades. Elupaigad asuvad merepinna kõrgusest kuni 3000 meetri kõrguseni, kuid enamik neist on vähem kui 2000 m kõrgusel.[1]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-meenäitur on meenäiturlaste sugukonna suurim lind. Linnu pikkus on umbes 20 cm. Isaslinnud kaaluvad keskmiselt 48,9 grammi ja emaslinnud 46,8 grammi.[1]

Linnu seljaosa on tume ja kõhualune valge. Saba külgedel on valged vöödid. Isaslinnul on must kurgualune, kahvatuhall kõrvaala ja roosa nokk; mõned tema tiiva kattesulgedest tiivanuki lähedal on kuldsed. Emaslinnu kurgualune on hele ja nokk mustjas. Noorlindudel on seljaosa oliivikarva ning puguala ja kurgualune kollakas.[1]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-meenäitur sööb peamiselt mesilaste hauet, vastseid ja vaha. Ta on üks väheseid linde, kes suudab vaha seedida.[1]

Ta püüab ka putukaid, eriti termiite, harvem toitub puuviljadest ja väiksemate lindude munadest.[1]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meenäiturid on pesaparasiidid. Pesitsemishooaeg on septembris-oktoobris. Emaslind muneb 4–8 muna ühekaupa teiste liikide esindajate pesadesse. Tihti torkab ta pesas varem olnud munad läbi. Haudeperiood on 18 päeva. Vastkoorunud meenäituritel on noka küljes teravad nagad, mis aitavad neil pesakonnakaaslasi või teisi mune hävitada. Hiljem need nagad taandarenevad.[1]

Levinumad peremeeslinnud on salu-helmesrähn, Lybius torquatus, Trachyphonus vaillantii, välja-safiirlind, triip-safiirlind, valgelaup-mesilasenäpp, pisi-mesilasenäpp, harksaba-mesilasenäpp, puna-mesilasenäpp, Lamprotornis nitens, Lamprotornis mevesii, Spreo bicolor.[1]

Linnud saavad lennuvõimeliseks 30–40 päevaga. Tihti toidavad vanemad neid veel lisaks 7–10 päeva.[1]

Pojad saavad suguküpseks ühe aastaga.[1]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-meenäitur on päevase eluviisiga.

Lind tegutseb tavaliselt üksi, kuid avatud mesilaspesa juurde võib koguneda ka rohkem linde.[1]

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-meenäiturid elavad teadaolevalt kuni 12-aastaseks.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]