Mesilasvaha

Allikas: Vikipeedia
Beeswax.jpg

Mesilasvaha on noorte töömesilaste vahanäärmete eritis. Vaha on materjal, millest mesilased ehitavad meekärgi.

Vahanäärmed paiknevad töömesilaste tagakeha kolmandal, neljandal, viiendal ja kuuendal kõhulookel. Igal lookel on kaks läbipaistvat vahapeeglikest. Vahapeeglite all paiknevad vaha eritavad rakud, mis mesilase kasvades muutuvad põietaolisteks ning täituvad vedela vahaga. Vaha tungib läbi kitiini peeglikese pinnale ja hangub väikeseks plaadikeseks[1].

Mesilased hakkavad vaha eritama 3–5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18–20 päeva vanuselt. Mesilasemadel ja leskedel vahanäärmeid ei ole.

Toatemperatuuril on vaha tahke ja kõva, meeldiva iseloomuliku lõhnaga. Sõltuvalt lisandite (mesi, taruvaik, suir) sisaldusest on vaha värvus valkjas kuni tumepruun. Vees vaha ei lahustu. Vaha sulamistemperatuur on 60...65°C. Mesilasvaha tihedus on umbes 960 kg/m3.

Vaha sisaldab umbes 80% süsinikku, 13% vesinikku ja 7% hapnikku. Ühe 1 kg vaha eritamiseks kulub peres 3,5 kg mett.

Mesilasvaha kui toidulisaaine tähis on E901.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaha kasutatakse peamiselt kunstkärgede ehk kärjepõhjade valmistamiseks; aga ka kupualgmete tegemiseks ja söödanõude paikamiseks.

Mesilasvahast valmistatakse muu hulgas ka küünlaid, kosmeetikavahendeid, pookimisvaha, kingaviksi ning mitmesuguseid viimistlusvahasid.

Traditsiooniliselt on mesilasvaha kasutatud haavade raviks ja anumate paikamiseks. Meditsiinis kasutatakse vaha muu hulgas salvide ja raviküünalde koostises.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kilter, E, Mesilaste pidamine, Valgus, 1997