Soomusmänd

Allikas: Vikipeedia
Soomusmänd
Heldreichii Orjen.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Soomusmänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus heldreichii
H. Christ (1863)
Sünonüümid
  • Pinus heldreichii subsp. leucodermis (Antoine) E. Murray (1983)
  • Pinus heldreichii var. leucodermis (Antoine) Markgr. ex Fitschen (1930)
  • Pinus laricio var. heldreichii (H. Christ) Mast. (1902)
  • Pinus laricio var. leucodermis (Antoine) Christ (1867)
  • Pinus laricio var. pindica (Formánek) Mast. (1902)
  • Pinus leucodermis Antoine (1864)
  • Pinus nigra var. leucodermis (Antoine) Rehd. (1916)
  • Pinus pindica Formánek (1890)[2]

Soomusmänd (Pinus heldreichii) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Kaasajal käsitletakse soomusmändi ja valgekoorelist mändi (Pinus leucodermis) ühe liigina, kuna geneetilised uuringud on näidanud erinevate populatsioonide lähedast sugulust.[3]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noored käbid ja okkad

Soomusmänd on pikaealine okaspuu, tema eluiga võib küündida peaaegu 1000 aastani. Väidetavalt kasvab 1300-aastane soomusmänd Bulgaarias, kuid sellise vanuse saamist pole kuidagi tõestatud.[4]

Puu kasvab tavaliselt kuni 20, maksimaalselt kuni 35 m kõrguseks.[4]

Võra on koonusjas või ümar, tihti põõsakujuline. Tüve on läbimõõt kuni 2 m. Korp on väga paks, tuhkhalli tooniga, plaatjas, soomust meenutava välimusega.[4]

Pungad on pruunid, vaiguta, kuni 15 mm läbimõõduga. Noored võrsed on hallikasrohelised, esimese aasta lõpus muutuvad pruuniks. Okkad on kahekaupa kimbus, 6–11 cm pikkused, jäigad, rohelised, terava tipuga, püsivad võrsetel 2–6 aastat.[4]

Isasõisikud on erekollased. Käbid on 7–9 cm pikkused, 2–4 kaupa kimbus, õhukeste kattesoomustega, punakad. Seemned on 7 mm pikkused, 25 mm pikkuse tiivakesega. Õitseb mais-juunis, seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta septembris-oktoobris.[4]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomusmänni levila asub Balkani poolsaarel ja Apenniini poolsaare lõunaosas, kus ta kasvab 900–2500 m kõrgusel üle merepinna. Ta esineb enamasti segametsades koos järgmiste puuliikidega: mägimänd (Pinus mugo), harilik mänd (Pinus sylvestris), rumeelia mänd (Pinus peuce), must mänd (Pinus nigra), euroopa nulg, (Abies alba) ja harilik pöök (Fagus sylvatica). Soomusmänni metsad kasvavad tavaliselt muldadel, mille lähtekivimiteks on peamiselt lubjakivi ja dolomiit, harvem ultraaluselise kivimid.[4] Mullad on enamasti hästi vett läbilaskvad ning neutraalse või aluselise reaktsiooniga, sageli väheviljakad. Aastas esineb sademeid keskmiselt 900...2400 mm. Suvine kuivaperiood kestab 1–2 kuud. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 8...14 °C. Juuli keskmised õhu maksimumtemperatuurid on 14...26 °C, jaanuari-veebruari keskmised miinimumtemperatuurid on –6...–1 °C.[5]

Soomusmännid on haigustele üsna vastupidavad, suurimat ohtu kujutavad soomusmänni metsadele metsapõlengud ja intensiivne karjakasvatamine. Kõige suuremas ohus on väikesed hajutatud populatsioonid Itaalia lõunaosas.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomusmänd omab suurt väärtust eelkõige ilupuuna ja maastike haljastamisel. Puitu raiutakse harva majandusliku kasu saamise eesmärgil. Kasutust on ta leidnud ka mägede suurematel kõrgustel metsade rekultiveerimisel, kuna ta talub tugevaid tuuli, külmakraade kuni –23...–29 °C[6] ja on vastupidav haigustele.[3] Puud taluvad üsna hästi heitgaasidega (SO2, HF, NO2) saastunud õhku[5]. Pikaealise puuna pakub soomusmänd huvi ka dendrokronoloogidele[7]. Kultiveeritud puudele võivad seenhaigustest olulist kahju tekitada juurepess, mida põhjustab seen Heterobasidion annosum ning kahjurputukatest eelkõige kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi kuuluvad putukad.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus ponderosa." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: Pinus heldreichii.. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 19.06.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 G.G. Vendramin, S. Fineschi and B. Fady. EUFORGEN technical guidelines for genetic conservation and use for Bosnian Pine (Pinus heldreichii syn. Pinus leucodermis).. www.ecolab.bas.bg, 2003. Rome, Italy: International Plant Genetic Resources Institute. (PDF) Kasutatud 27.06.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Pinus heldreichii. www.conifers.org, Kasutatud 27.06.2010. (inglise)
  5. 5,0 5,1 5,2 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
  6. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. Conifer Cold Hardiness, Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  7. Momchil Panayotov, Peter Bebi, Valerie Trouet, Steffan Yurukov. Climate signal in tree-ring chronologies of Pinus peuce and Pinus heldreichii from the Pirin Mountains in Bulgaria. dendrologybg.com, 2009. (PDF) Kasutatud 27.06.2010. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]