Tüpograafia

Allikas: Vikipeedia

Tüpograafia ehk trükikunst on trükiste valmistamise oskus, täpsemini sõnastatult trükimärkide kujundamise ja paigutamise kunst ja tehnika. Tüpograafia tegeleb nii trükise kirjaliigi (ehk šrifti), kirjasuuruse, reavahe ja -pikkuse kui ka üldisemate küljenduslike valikutega.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüpograafia nimetus tuleneb kreekakeelsetest sõnadest 'typos' – lööma ja 'graphia' – kirjutama. Tüpograafia ajaloolisteks juurteks võib pidada antiikmaailmas (juba 1500 aastat eKr) kasutusel olnud vorme ja templeid, mille abil valmistati raha või vormistati tähtsaid dokumente. Tänapäevase tüpograafia sündi seotakse aga Hiinas 11. sajandil kasutusele võetud algeliste trükimasinatega. 13. sajandil võeti Hiinas kasutusele ka metallist trükitüübid. Euroopas "avastati" trükimasinakunst 15. sajandi keskel.

Teksti tüpograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniline trükikunst näeb ette, et tekst oleks ühtaegu hõlpsasti loetav, ühtlaselt vormistatud ent ka visuaalselt tagasihoidlik tervik, mis toimiks vaikselt, lugeja tähelepanuta.

Tüpograafia üks kesksemaid aspekte on fondi (ehk kirja, ehk kirjagarnituuri) valik. Nii proosa- või luuleraamatutel, ajakirjandusel, reklaamtekstidel, religioossetel väljaannetel kui ka ametlikel dokumentidel on ajalooliselt välja kujunenud iseloomujooned ning seega ka vastavad (tüpograafilised) nõudmised. Ajakirjanduses eelistatakse näiteks kompaktseid, lehekülje laopinda säästvaid fonte, mis toetavad ajakirjandusžanri selgust ja infotäiust.

Trükiteksti iseloomu aitavad määratleda ka teksti värv ning toon, laopinna ning veerise suhe.

Loetavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trükitekste hinnatakse tihti nende loetavuse järgi - kui kergesti on tähed, kiri ja tekst loetavad ning mõistetavad. Loetavuse kohta on tehtud erinevaid uuringuid, mis on käsitlenud nii trükimärkide disaini, suurust kui ka omavahelist suhestumist, kuidas need mõjutavad näiteks lugemiskiirust või -efektiivsust, silmade väsimist või tähelepanuhajumist.

Loetavuse puhul on näiteks täheldatud:

  • Väiketähtedega tekst on paremini loetav kui suurtähtedega tekst, kuna väiketähtedes trükimärkide struktuurid on iseloomulikumad ning hõlpsamini eristatavad.
  • Püstkiri (romaani trükimärk) on paremini loetav kui kursiivkiri.
  • Kontrastsus võib samuti parandada loetavust (näiteks must kiri kollasel taustal).

Eestikeelseid tüpograafiatermineid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eristus – teksti tähtsamate osade (nimed, terminid, definitsioonid jne) trükitehniline esiletõst, kasutades selleks sõrendust, teist kirja (kursiiv, poolpaks), suurtähti vm. Ing. k emphasis.
  • Font ehk kirjagarnituur ehk kiri – kindla kirjatüübi, kirjalaadi ja suurusega kirjamärkide komplekt, näiteks 8-punktine Arial kursiivis. Ing. k font.
  • Glüüf – märgi visuaalne kuju. Ing.k glyph.
  • Laopind – küljendatud lehekülje trükiosa; lehekülg koosneb laopinnast ja veeristest. Ing. k type area.
  • Kirjakraad, kirja kõrgus – trükitüübi tähepildi kõrgus, arvestatakse tüpograafilistes punktides või kvadraatides. Ing.k body size, type size.
  • Kirjaliik ehk šrift – ühesuguse kirjapildiga trükikiri, näiteks kursiiv, antiikva, fraktuur. Ing.k typeface.
  • Pikend – trükitähe põhiosast üles- või allapoole ulatuv osa, näiteks d, g, k, p jt puhul. Ing.k ascender.
  • Raamatukujundus – raamatute kunstilise ja tehnilise kujundamise võtete kogum. Ing. k book design.
  • Trükimärk – trükkimisel kasutatav märk (täht, number, kirjavahemärk, sümbol vm). Ing. k chracter, type.
  • Trükitüüp – trükkimisel kasutatav metall-, puit- või plastmasspulgake, mille otsal on tähe vm märgi reljeefne kujutis. Ing. k type.
  • Trükkal ehk raamatutrükkal - elukutseline trükkija; ajalooliselt ka trükikoja omanik; trükinduse spetsialist. Ing.k printer, typographer.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hollis, Richard 2007. Graafiline disain: Ülevaatlik ajalugu. EKA.
  • Ambrose, Gavin; Harris Paul. The Fundamentals of Typography. Academia series.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]