Säilitusaine

Allikas: Vikipeedia

Säilitusaine ehk konservant on looduslik või sünteetiline aine, mis takistab toodete riknemist. Säilitusained on laialdaselt kasutusel toiduainete-, kosmeetika- ja ravimitööstuses. Toiduainetööstuses on säilitusained toodetel märgitud tähistusega E200–E299. Enamik kasutatavatest säilitusainetest on sorbaadid, bensoaadid ja nitraadid. Looduslikud säilitusained on näiteks bensoehape, sorbiinhape, salitsüülhape ning sidrunhape. Kosmeetikas tuntuimad kasutusel olevad sünteetilised säilitusained on parabeenid.

Sorbaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sorbaadid säilitusained, mida kasutatakse toiduainetes, farmaatsiatoodetes, loomasöödas ning ka kosmeetikatoodetes. Peamised sorbaadid on sorbiinhape, kaaliumsorbaat ja kaltsiumsorbaat. Sorbaadid on head stabilisaatorid, suurendavad happelisust ning lahustuvad vees halvasti. Sorbaadid aeglustavad või tõkestavad mikroorganismide levikut toodetes. Lisaks on neil võime säilitada ka maitset, värvi, konsistentsi ja toiteväärtust.[1]

Sorbiinhape[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sorbiinhape eraldati pihlakamahlast esimest korda 1859. aastal ning selle nimetus tuleneb pihlaka ladinakeelsest nimetusest Sorbus. Looduslikult leidub sorbiinhapet rohkesti ka murakates.[2] Sorbiinhape on rasvhape, mis laguneb ja imendub organismi. Sorbhape ei mõjuta konserveeritavate toodete lõhna ega maitseomadusi. Sorbiinhape on kasutusel toiduainetes ning pakendimaterjalides. Sorbiinhapet on keeruline valmistada ning selleks on vaja keteeni ja krotoonaldehüüdi.[1]

Kaaliumsorbaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaaliumsorbaat on säilitusaine, mida kasutatakse suure veesisaldusega toodetes. Kaaliumsorbaadil on omadus suurendada vees lahustuvust.[1]

Kaltsiumsorbaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaltsiumsorbaati toodetakse Prantsusmaal ja Itaalias. Kaltsiumsorbaati kasutatakse juustu pakkepaberi katmiseks.[1]

Bensoaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bensoaate e bensoehappe soolasid kasutatakse säilitusainetena peamiselt toiduainetööstuses. Bensoaadid on efektiivsed mikroobide vastu. Bensoehapet leidub looduslikult puuviljades, jõhvikates ja ploomides. Toiduainetetööstuses kasutatakse peamiselt sünteetilist bensoehapet. Bensoehape võib tekitada allergiat ning tema aurud võivad kahjustada hingamisteid. Bensoehape muundub organismis hipuurhappeks.[2]

Nitraadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nitraadid takistavad bakterite (näiteks Clostridium botulinum) elutegevust, seetõttu kasutatakse neid lihatoodetes. Samuti annavad nitraadid lihatoodetele roosa värvuse. Nitritite ja nitraatide kasutamine toidus võib viia kantserogeensete ühendite – nitrosoamiinide tekkele. Nitrosoamiinide teket toidus on võimalik vähendada askorbiinhappe lisamisega.[3]

Parabeenid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parabeen

Parabeenid on laialdaselt kasutusel olevad sünteetilised säilitusained. Tuntuimad parabeenid on metüül-, propüül- ning butüülparabeenid. Tavaliselt kasutatakse toodetes mitmeid parabeene koos teiste säilitusainetega, et takistada mikroorganismide laia levikut. Selline kasutusviis annab võimaluse kasutada parabeene vähem, tagades toote parema säilivuse. Parabeene kasutatakse eelkõige kosmeetikas, näiteks meigitoodetes, niisutajates ja juuksehooldusvahendites. Samuti võib neid leiduda toidus ja ravimites. Jaekaubanduses müüdavatel meigitoodetel peab olema info koostisosade kohta. See on oluline informatsioon tarbijale, kui soovitakse kindlaks teha, kas toode sisaldab koostisosi, mida soovitakse vältida.[4]

Parabeene on säilitusainetena kasutatud alates 1920. aastatest. Parabeenid on väga odavad ja efektiivsed ning neil on hea antibakteriaalne ja seenevastane toime. Kõige efektiivsemad on parabeenid vee baasil valmistatud toodetes ning happelises keskkonnas. Parabeenide toimet vähendavad tselluloosi derivaadid, proteiinid ja letsitiin.[5]

Parabeenide mõju tervisele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parabeenid põhjustavad allergiat ning kogunevad organismi. Parabeenid mõjutavad inimese hormoonsüsteemi ning soodustavad vähki. Parabeenid on koostisainete nimekirjas nimetusega, mille lõpus on “parabeen”. [6]Parabeenid võivad avaldada ka östrogeennset mõju ning tekitada tundlikkust.[7]

Fenoksüetanool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fenoksüetanool on õlitaoline alkoholi tüüpi säilitusaine. Fenoksüetanoolil on spetsiifiline lõhn ning viskoossed omadused. Fenoksüetanool toimib hästi bakterite, seente ja hallituse vastu. Maksimaalne lubatud kogus tootes on 1%. [5]Fenoksüetanoolil võib pikaajalise kokkupuute korral olla ärritav, neurotoksiline või allergeenne mõju.[7]

Bensüülalkohol[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bensüülalkohol on aromaatne vedelik, mis toimib säilitusaine ja lahustina. Bensüülalkoholi leidub paljudes taimedes, toiduainetes ning ka eeterlikes õlides. Bensüülalkohol on antibakteriaalne ning seda võib tootes olla maksimaalselt 1%. Bensüülalkoholil on ärritav toime ning see võib põhjustada ka allergiat.[5]

Formaldehüüdide vabastajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Formaldehüüdi vabastaja on vesilahustuv aine, mida leidub paljudes kosmeetikatoodetes. Formaldehüüdide vabastajaid kasutatakse koos parabeenidega ning toode võib seda sisaldada maksimaalselt 0,5%. Formaldehüüdide vabastajad võivad nahka ärritada ning põhjustada ekseeme.[5]

Formaldehüüd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Formaldehüüd on gaas, mis koosneb vesinikust,hapnikust ja süsinikust. Formaldehüüdil on spetsiifiline lõhn ning ta on efektiivne hallituste ja bakterite vastu. Formaldehüüdi toodavad inimesed, taimed ja loomad ning seda esineb ka hingatavas õhus. Formaldehüüdi on keelatud kasutada aerosooliballoonis. Formaldehüüd on nahka ärritava toimega.[5]

DMDM hüdantoiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

DMDM hüdantoiin on mikroobivastane säilitusaine. DMDM hüdantoiin on valge kristalne tahke aine, mis vabastab formaldehüüdi ning võib sellega tekitada allergiat. DMDM hüdantoiin ärritab ka nahka, silmi ja kopse.[5]

Metüülkloroisothiazolinoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metüülkloroisothiazolinoon on antibakteriaalne ja seentevastane säilitusaine, mis võeti kasutusele 1970. aastal. Aine on kasutusel peamiselt kosmeetikatoodetes. Metüülkloroisothiazolinoon tekitab allergilisi reaktsioone ning on nahka ärritava toimega. Seda leidub peamiselt šampoonides ja seepides.[5]

Jodopropünüül butüülkarbamaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jodopropünüül butüülkarbamaat on kasutusel peamiselt deodorantides ja higistamisvastastes toodetes. Jodopropünüül butüülkarbamaati on keelatud kasutada suuhügieeni- ja huulehooldustoodetes, samuti toodetes, mida kasutatakse suurel osal kehapinnast ning väikestel lastel.[5]

Salitsüülhape[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salitsüülhape on looduses leiduv karboksüülhape, mis on nimetuse saanud ladinakeelsest nimest Salix. Salitsüülhape on värvusetu ning ei lahustu vees hästi. Salitsüülhapet kasutatakse peamiselt kosmeetikatoodetes. Salitsüülhape pärsib bakterite levikut ja selle maksimaalne kontsentratsioon tootes võib olla 0,5%. Salitsüülhappel on ka kõõmavastane efekt ning see muudab juuksed lihtsalt kammitavaks.[5]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 [1], Euroopa Liidu Teataja L 182 , 13/07/2005 Lk 0020 - 0025.
  2. 2,0 2,1 [2], Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar. Looduslikud säilitusained.
  3. [3], Tarbijakaitse, Tunne lisaaineid.
  4. [4], Parabeenid www.fda.gov.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 [5], Kosmeetiline keemia.
  6. [6], Looduspere. Ohtlikud ained kosmeetikas.
  7. 7,0 7,1 [7], Mõtle, mida tarbid.