Roberto Devereux

"Roberto Devereux" (originaalis Roberto Devereux, ossia Il conte di Essex – 'Roberto Devereux ehk Essexi krahv') on Gaetano Donizetti ooper (tragedia lirica) kolmes vaatuses Salvadore Cammarano libretole, mis suures osas järgis Felice Romani libretot Saverio Mercadante ooperile "Il conte d'Essex" (1833), mis omakorda põhines Jacques-François Ancelot' tragöödial "Elisabeth d'Angleterre" (1829) ja Jacques Lecène'i romaanil "Elisabeth et du comte d'Essex" (1787).

Esmaettekanne toimus 28. oktoobril 1837 Napoli Teatro San Carlos.

Rollide esmaesitajad

• Giovanni Basadonna (Roberto)
• Giuseppina Ronzi de Begnis (Elisabetta)
• Almerida Manzocchi Granchi (Sara)
• Paolo Barroilhet (Nottingham)
• Timoleone Barratini (lord Cecil)
• Anafesto Rossi (Sir Gualtiero Raleigh)
• Giuseppe Benedetti (Nottinghami teener)

Ajalugu

1837. aasta kevadel sõlmis Donizetti lepingu Teatro San Carloga, kes vajas uut ooperit sügishooaja avamiseks. "Roberto Devereux" oli Donizetti 53. ooper ja neljas, mille süžee oli pärit 16. sajandi Inglismaa Tudorite valitsemisajast. Kolm eelmist olid "Elisabetta al castello di Kenilworth" (1829), "Anna Bolena" (1830) ja "Maria Stuarda" (1834). Nende ooperite peaosalisi Anna Bolenat, Maria Stuardat ja Elisabettat nimetatakse seetõttu sageli "kolmeks Donizetti kuningannaks". Süžee polnud originaalne, vaid kattus suures osas Felice Romani libretoga "Il Conte d'Essex", mille too oli kirjutanud helilooja Saverio Mercadante ooperile. Seetõttu süüdistas Romani lesk Cammaranot plagiaadis, ehkki tollal oli laialt levinud kombeks, et konkureerivad teatrid näppasid üksteiselt teemasid.

Ooperi komponeerimine langes Donizetti jaoks äärmiselt rasketesse tingimustes. Napolis möllas kooleraepideemia. Donizetti abikaasa Virginia sünnitas 13. juunil 1837 nende kolmanda lapse, kes suri vahetult pärast sündi. 28-aastane Virginia ise suri 30. juulil epideemia ohvrina. Donizetti oli eelmisel aastal pidanud matma mõlemad vanemad ja teise lapse. Ta oli vaimselt laastatud, mistõttu ooperi komponeerimine venis. Mingil moel sai ta oopuse valmis 1837. aasta augusti lõpuks. Prooviperioodi algus venis omakorda tavapäraste tsensuuriprobleemide tõttu ja proovid said alata alles 9. oktoobril. Proovide käigus silus Donizetti muusikalugusid veelgi, viimistledes vokaalselt eriti nõudlikuks need, mida hakkas esitama tema lemmiksopran Giuseppina Ronzi de Begnis.

Ooperit saatis tohutu menu. Ainuüksi Napolis püsis see mängukavas kaheksa hooaega. Maestro tegi otsekohe Pariisi Théâtre Italieni esietenduseks detsembris 1838 arvukalt täiendusi ja parandusi, lisades uue aaria tenorile ja ka täismõõdulise avamängu, mis on populaarse meloodia "God save the Queen" teemadel. Pariisis võeti ooper vastu reservatsioonidega, mida Donizetti ise põhjendas sellega, et suur osa publikust ei mõistnud teksti, ega selle täpset muusikalist ja kompositsioonilist teostust.

Järgmise 30 aasta jooksul oli teos väga populaarne. Ainuüksi 1838. aastal nägi "Roberto Devereux'd" publik Triestes, Firenzes, Veneetsias, Milanos, Brüsselis, Nizzas, Barcelonas, Berliinis, Lissabonis, Odessas, Kopenhaagenis ja Valencias. Hiljem Londonis (1841), Roomas (1849), Palermos (1857), Pavias (1857, 1882), Napolis (1865) Viinis (1844), Ateenas (1842), Peterburis (1845), Konstantinoopolis (1845), Mehhikos (1842), New Yorgis (1849), Buenos Aireses (1854) ja Bahias (1859).

Ooper vajus unustusse pärast 1882. aasta Pavia etendusi ja ilmus teatrite mängukavva alles 1964. aastal, mil see esitati Napoli Teatro San Carlos. 1965. aastal järgnes kontsertettekanne New Yorgis. Seejärel on teos olnud regulaarselt esitamisel kontsertetendusena või teatrilavad nii Euroopas kui ka Ameerikas. Tuntumad esitamiskohad on olnud London (2002), Washington (2004), München (2005), Dallas (2009), Rooma (2010), Montréal (2010), Quebec (2010), Marseille (2011), Cardiff (2013), Firenze (2014), New York (2014), Madrid (2015), Genova (2016) ja Zürich (2023).

Elisabetta roll kujutab heade näitlejaomadustega koloratuursopranile suurepärast võimalust demonstreerida oma võimeid. 20. sajandi väljapaistvaimad Elisabettad on olnud Leyla Gencer, Raina Kabaivanska, Beverly Sills, Montserrat Caballé, Mariella Devia ja Edita Gruberová.

Helisalvestised pärinevad aastatest 1964, 1968, 1969, 1970, 1975, 1994, 1998, 2002, 2005, 2005, 2015, 2016.

Tegelased

• Elisabetta (sopran) – Inglismaa kuninganna
• Roberto Devereux (tenor) – Essexi krahv
• Nottingham (bariton) – hertsog
• Sara (metsosopran) – Nottinghami hertsoginna
• Cecil (tenor) – lord
• Sir Gualtiero Raleigh (bass)

Süžee

Tegevus toimub 1601 Londoni Westminsteris ning käsitleb kuninganna Elizabeth I (Elisabetta) ja Essexi krahvi Roberto Devereux’ armastuslugu. Robertot ähvardab arreteerimine tema tegevuse pärast Iirimaal, Elisabetta armastab teda ja annab talle sõrmuse, mis garanteerib ettenäitamisel krahvile vabaduse ja igas olukorras kuninganna abi. Kuninganna ei tea, et Roberto on sügavalt ja salaja armunud oma sõbra Nottinghami hertsogi abikaasa Sarasse. Roberto läheb Saraga hüvasti jätma ja annab talle kuninganna sõrmuse ning saab vastu monogrammiga salli. Kuninganna ministrid kogunevad, et otsustada Roberto saatus. Nad on otsinud läbi tema maja ja leidnud salli. Selle viivad nad kuningannale. Nottingham satub abikaasa truudusetust nähes armukadedusest raevu. Roberto mõistetakse riigi reetmises süüdi. Pahane kuninganna laseb ta saata Toweri kindlusse. Roberto kirjutab Sarale, et too viiks sõrmuse kuningannale. Nottingham saab selle kirja kätte ja hoiab Sarat kodus valve all, mis teeb sõrmuse üleandmise Elisabettale võimatuks. Vaatamata Roberto suhetele Saraga tahab Elisabetta teda päästa, kuid ilma sõrmust saamata pole see võimalik. Ta imestab, miks Roberto pole seda seni talle lähetanud. Seda ära ootamata kuulutab ta välja Roberto hukkamise. Sara pääseb põgenema ja tormab sõrmusega kuninganna juurde. Nottingham jälitab teda ning teatab kuningannale, et on pidanud Sarat kinni, kuna soovib, et Roberto saaks karistatud. Kuid on juba liiga hilja, Roberto hukatakse. Meeleheitel kuninganna laseb mõlemad arreteerida ning annab korralduse Sara hukkamiseks.

Muusikalood

• Sara romanss "All’afflitto è dolce il pianto"
• Elisabetta kavatiin "L’amor su omi fe’ beata"
• Elisabetta aaria "Vivi, ingrato, a lei d’accanto"
• Elisabetta ja Roberto duett kooriga "Un tenero core mi rese felice"
• Elisabetta aaria kooriga "Ah!ritorna qual ti spero"
• Nottinghami kavatiin kooriga "Forse in quel cor sensibile"
• Elisabetta, Roberto ja Nottinghami tertsett "Va, la morte"
• Roberto ja Sara duett "Il vero intesi?...Ah! parmi"
• Elisabetta aaria kooriga "E Sara in questi orribili momenti"
• Koor "L’ore trascorrono, surse l'aurora "
• Nottinghami ja Elisabetta duett "Su lui non piombi il fulmine"
• Elisabetta, Nottinghami ja Roberto tertsett "Ecco l’indegno!"
• Nottinghami ja Sara duett "No'l sai che un nume vindice"
• Roberto aaria kooriga "Ed ancor la tremenda porta"
• Roberto aaria "Come uno spirto angelico"
• Elisabetta lõpuaaria kooriga "Vivi, ingrato, a lei d'accanto - Quel sangue versato"

Allikad

• Charles Osborne, The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, Portland, Oregon, 1994
• Tiit Made, Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2014
• Opera Rara. Gaetano Donizetti Roberto Devereux CD, London, 2002