Rahvuskirjandus
|
See artikkel on esitatud kustutamiseks.
Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel. |
Rahvuskirjandus on kirjandusteosed, mille on loonud mingi riigi rahvuse esindajad.[1]
Iga riigi rahvuskirjandusel on sellele riigile iseloomulikud tunnused, milleks võivad olla näiteks ajalugu, kultuur, väärtused, traditsioonid, keel. Need tunnused võivad mõjutada selle riigi rahvuslikku kirjandust. [1] Rahvuskirjandus koosneb suuremate ajalooliste, piirkondade või kultuuriruumide osadest. Rahvuskirjandus on arenev nähtus. See ei saa olla muutumatu, sest riigipiirid võivad laieneda või kitseneda ja rahvused rändavad sisse ning välja. Muutuda võivad ka tegurid, mis ajendavad territooriumite kujunemist ja säilimist. Rahvuskirjandust vaadeldakse kirjandust mõjutavate suundumustena nagu näiteks meetodid, stiilid, suunad ja žanrid. [2] Rahvuskirjandust võib pidada kirjandusteoste kogumikuks, mis omavahel ja selle riigi kirjandusliku keskkonnaga suhestuvad. [3]Kirjanduses on võimalik teksti vaadelda kui suhtlust autori ja lugeja vahel. Nende tekstide sõnum võib mõjutada rahvuskirjanduse arengut ja selle kiirust. [1]
Rahvuskirjandus võib olla nii luule-, proosa- kui ka draamateos. Kolm tähtsamat rahvuskirjanduse aspekti on sündmustik, meeleolu ja tegelaskujud. „Rahvuskirjandus võib olla rahvuslik eeskavalt ja rahvuslik olemuselt. Eeskavaline rahvuskirjandus on iseloomulik noortele rahvastele. Rahvuslikkirjandus peegeldab rahva eneseleidmist ja ühtekuuluvustunde avastamist. Rahvuskirjandus on seotud üksikute ajajärkutega rahva elus ja kajastab oma rahva tunde- ja mõttemaailma.“ [4]
Rahvuskirjanduse eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]
Üks rahvuskirjandusliku teksti otstarve on mõjutada lugeja meeleolu, tundeid või seisukohti. Teine eesmärk on autori tundlik eneseväljendus ehk kirjanik väljendab teose kaudu oma mõtteid ja kogemusi, mis aitavad lugejal mõista teksti sisu. Kolmas otstarve on tekstile pööratud esteetika, mis tähendab autori kasutatud kujundlikku keelt, metafoore, sümbolismi ja lause- ning sõnaehitust. [1]
Rahvuskirjanduse püsimine[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvuskirjanduse püsimisele aitab kaasa lugemine. Üks meetmetest, kuidas saada inimesi lugema, on raamatumessid. Teise meetmena tuleks pöörata rohkem tähelepanu kirjanike ja nende teoste tunnustamisele ning viitamisele. Rahvuskirjandust aitab säilitada, kui avaliku elu tegelased loevad ja tutvustavad kirjandusteoseid. [5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvuskirjanduse käsitlus oli laialdaselt kasutusel 19.sajandil. Sel ajal tähendas see viisi konkreetse riigi rahva andekuse kehastamiseks ja esitlemiseks kirjandusteoste kaudu. Keskenduti mingi riigi autorite teostele või võrreldi neid rahvusvahelisest vaatenurgast. Kirjandust kasutati rahvusliku identideedi ja kultuurilise eripära määratlemiseks ja väljendamiseks 19. sajandil. Lisaks sõja ja poliitiliste sündmuste kajastamisele kasutati ka rahvuskirjandust vahendina selleks, et tugevdada rahva identideeti ja võimu, mis omakorda viis rahvuskirjanduse märkimisväärse levikuni Euroopas. Rahvuskirjandust hakati pidama kirjandusliigiks, mis sai järjest mõjuvõimu. August ja Friedrich Schlegeli ning Johann Gotftried Herderi ideedega muutusid rahvuskirjandusega seotud arutelud sügavamõttelisemaks kui varem. [3]
Rahvuskirjanduse areng[muuda | muuda lähteteksti]
Üks levinum rahvuskirjanduse arengusuundumus on e-raamatu formaat, milleks on SMS- jutustused ja kodust e-raamatute avaldamine. Teiseks suundumuseks võib pidada minimalismist eemaldumist ehk laiemalt kirjutamist. [5]
Eesti rahvuskirjanduse kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti rahvuskirjandus kujunes välja rahvusliku liikumise kõrgajal – ärkamisajal 19. sajandi teises pooles. Rahvuskirjandus sai alguse koos ühtse kirjakeele ja rahvaluule kogumisega. Lydia Koidula pani aluse eestikeelsetele rahvuskirjanduslikele näidenditele. 1933–1935 tegutses Eestis Eesti Rahvuskirjanike Liit või Eesti Rahvuskirjanike Ühing. [6]
Leedu rahvuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Leedu rahvuskirjanduses on hakatud rohkem esile tõstma ajaloolist kirjandust. Väga levinud rahvuskirjanduse vorm on esseed. Need ei põhine faktidel, aga on osaliselt autobiograafilise sisuga. Leedu tõlkija ja kirjanduskriitiku Laimantas Jonušysi sõnul on viimastel aastatel lugejate huvi Leedu rahvuskirjanduse vastu suurenenud. [5]
Läti rahvuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Läti rahvuskirjanduses on populaarne lisaks ajaloolisele ja ulmekirjandusele intellektuaalne luule. Lisaks on menukas lastekirjandus, millega populariseeritakse lugemist. Üks tuntud läti rahvuslik lastekirjanik on Inese Zandere. Levinud on ka hobi korras kirjutatud raamatud. Lätis on mitmed rahvuskirjanikud naised, näiteks Nora Ikstena, Kristine Ulberga ja Gundega Repše. [5]
Soomerootslaste rahvuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Soomes oli rahvuskirjanduse idee varem kasutusel kui Eestis. [4] Paljud soomerootslased kirjutavad traditsioonilisi romaane ja inimesed loevad enamasti ilukirjandust. Mõned tuntumad kirjanikud on Monika Fagerholm, Kjell Westö, Robert Åsbacka ja Kaj Korkea-Aho. [5]
Islandi rahvuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Islandi rahvuskirjanduses on tuntud ja hinnatud kriminaalromaanid ning autobiograafilised teosed. [5]
Rootsi rahvuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi rahvuskirjanduses on levinud fantaasiateosed ja pikad noortekirjanduse sarjad. Menukad on ka lasteraamatud. Vähem levinumaks peetakse fakti-raamatuid ja koomikseid. [5]
Norra rahvuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Norra rahvuskirjanduses on populaarsed autobiograafilised teosed. [5]
Ameerika rahvuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Algselt peeti Ameerika rahvuskirjandust Briti rahvuskirjandusest hargnenud osaks. Peale 18.sajandil toimunud iseseisvussõda tekkis ameeriklastel idee luua oma rahvuskirjandus. Ameerika rahvuskirjandus hakkas välja kujunema 19. sajandi keskel, selle ajendid olid poliitilisest olukorrast tingitud pinged, demokraatia tekkimine ja orjanduse vastased protestid. Teise maailmasõja järgselt levis kaasaegne rahvuskirjandus. Siiani arutletakse Ameerika rahvuskirjanduse olemuse üle. [7]
Rahvuskirjanduse tähtsamad daatumid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
1857 – ilmus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg“
1860– Jakob Hurda algatatud rahvaluule kogumine
1866– Lydia Koidula esimene luulekogu „Vainulilled“
1872– Lydia Koidula näidend "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”
1902– Eduard Vilde „Mahtra sõda“
1912– Oskar Luts „Kevade“
1926–1933 Anton Hansen-Tammsaare „Tõde ja õigus“
1933– Eesti Rahvuskirjanduse Liidu asutamine [6]
1933-1935– Eesti Rahvuskirjanduse Liidu tegutsemisaeg [6]
1934– Friido Toomus „Ceasar. Mees, kes painutas oma tahte alla rahvaid“ [6]
Olulisi rahvaskirjandusega seotud isikuid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Kristjan Jaak Peterson (1801-1822) – kirjutas 21 eestikeelset luuletust
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) – laulutekstide valmiku kirjutaja; mitmed ilukirjanduslikud tekstid; eesti esimene kutseline ajakirjanik; rahvusliikumise keskne isik
Lydia Koidula (1843-1866) – luuletaja, proosa- ja näidendikirjanik
Rudolf Kaster (Kaselo) – kõige „püsivam“ rahvuskirjanik aastal 1937 [6]
Juhan Liiv (1864-1913) – luuletaja; eesti kaasaegse luule algataja
Friedrich Robert Faehlmann (1798- 1850) – kirjanik; eesti rahvusmütoloogia rajaja
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803- 1882) – eesti rahvusliku kirjanduse looja; kirjanik ja luuletaja
Jakob Hurt (1839-1906/1907) – eesti rahvaluuleteadlane; algatas aastal 1860 rahvaluule kogumist
Eduard Vilde (1865-1933) – proosa- ja draamakirjanik; eesti kriitilise realismi algataja
Friedebert Tuglas (1866-1971) – kirjanik; kirjandusteadlane
Anna Haava (1864-1957) – kirjanik ja luuletaja
Marie Under (1883-1980)- luuletaja; kuulus kirjandusrühmitustesse Siuru ja Tarapita
Oskar Luts (1887- 1953) – proosakirjanik
Juhan Smuul (1922-1971) – kirjanik ja luuletaja
August Kitzberg (1855- 1927) – eesti draamakirjanduse üks rajajaid; näitekirjanik
August Gailit (1891-1960) – kirjanik
Anton Hansen-Tammsaare (1878-1940) – kirjanik
Debora Vaarandi (1916-2007) – luuletaja
Johannes Semper (1892-1970) – luuletaja; kriitik ja tõlkija
Raul Kuusberg (1916-2003) – kirjanik
Tähtsamad rahvuskirjanduse teosed Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg“ (1857)
Eduard Vilde „Mahtra sõda“ (1902)
Friido Toomus „Ceasar. Mees, kes painutas oma tahte alla rahvaid“ (1934).
Oskar Luts „Kevade“ (1912)
Anton Hansen-Tammsaare „Tõde ja õigus (1926-1933)
Lydia Koidula "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” (1872)
Rahvuskirjandusega seotud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]
„Kõnelusi rahvuskirjandusest I“
„Kõnelusi rahvuskirjandusest II“
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Schipper, Mineke (1987). ""National literatures and Literary History"". Research in African Literatures. 18 (3): 280-292 – cit. via JSTOR.
- ↑ Vipper, Yuri B. (1985). "National Literary History in History of World Literature: Theoretical Principles of Treatment". New Literary History. 16 (3): 545-558 – cit. via JSTOR.
- ↑ 3,0 3,1 Millim, Anne-Marie (2018). "Literary Histories, National Literatures and Early Conceptions of World Literature in the Athenaeum, 1833–1838". The Yearbook of English Studies. 48: 216-236 – cit. via JSTOR.
- ↑ 4,0 4,1 Tuglas, Friedebert (1934). "Rahvuslik kirjandus". Eesti kirjandus. 5: 210-213 – cit. via Digar.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Oppi, Triin (18. aprill 2013). "Rahvuskirjanduse sisse- ja väljavaated". Sirp – cit. via Sirp.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Põldmäe, Rudolf (detsember 1969). "„Rahvuskirjanikest" ja nende liidust". Looming. 12: 1886-1895 – cit. via Digar.
- ↑ Nikolyukin, A. N; Leighton, Lauren G. (1973). "Past and Present Discussions of American National Literature". New Literary History. 4 (3): 575-590 – cit. via JSTOR.