Kristian Jaak Peterson

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kristjan Jaak Peterson)
Kristjan Jaak Peterson (Franz Burchard Dörbecki akvatinta, 19. saj.)

Kristian Jaak Peterson[1] (on levinud ka nimekuju Kristjan Jaak Peterson või lihtsalt Kristjan Jaak; õieti Christian Jacob Petersohn (14. märts (2. märts vkj) 1801 Riia4. august (23. juuli vkj) 1822 Riia) oli eesti kirjanik.

Elukäik ja looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 18191820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas.

Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis. Ta avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" artikleid eesti keele kohta, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Kristfrid Gananderi "Mythologica Fennica"; täiendas tõlget "Finnische Mythologie", "Beiträge ..." XIV, 1822, omaette väljaanne tiitellehe andmeil (1821) arvatava eesti ainestikuga, mis mõjutas Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujutlust eesti muinasusust.

Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on säilinud 21 eestikeelset ja 3 saksakeelset luuletust. Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse (Theokritose) ja eelromantikute (Friedrich Gottlieb Klopstocki) mõju. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi.

Petersoni käsikirja leidis 1901 Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; tema kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits. Petersoni luule ja mõttepäevik avaldati alles 1922.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1983. aastal rajati Kristjan Jaak Petersonile Tartus Toomemäel mälestussammas, mille autorid on Jaak Soans ja Allan Murdmaa.

Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.

2014. aastal otsustati nimetada Tartus Kommertsgümnaasiumi, Descartes'i lütseumi ja Kivilinna gümnaasiumi liitmisel loodud uus gümnaasium Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumiks.

Kristjan Jaak Petersoni luuletusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Kuu"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kaste ei vala?

Kui siin lumises põhjas
ilusa lõhnaga mirdike
viluses kaljuorus
ei või õitseda kaunisti:
kas siis meie maa keel,
mis kui tasane ojake,
oma ilu tundmata,
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega [1] toreda häälega,
oma rammu tundmata,
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas;

kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas kuu,
kes sa pilvede sülesta
nii kui pungasta lilleke
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda udu sisse. --

Nõnda, inimeste vaim,
oled sa udus ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!

[1] ehk ka;

Originaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kas laulo ‘allikas
Külmas pohja tules
Minno rahva melesse
Omma kaste ei valla?

[1:7:2a]

Kui siin lummises pohjas
Illosa ‘aisoga mürtike
Villoses kaljoorros
Ei voi öitseda kauniste:

[1:7:2b]

Kas siis meie maa keel,
Mis kui tassa oiake
Omma illo ei tundes
‘Einama läbbi, sinnise
Taeva kullases tulles
Rahhoga on jookslemas;
Egga torreda ‘eälega,
Omma rammo ei tundes
Taeva mürristamissega
Kui merri on ‘üüdmas:

[1:7:3]

Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani toustes ülles
Iggavust ommale otsida?

[1:7:4a]

Siis ma vottan teid
Selge, sinnise taeva
Tähhed, maa peält
Körge issamaa pole
Römoga vadates, laulda:
Siis ma laulan sind
Öse kunningas, kuu!

[1:7:4b]

Kes sa pilvede süllesta,
Ni kui pungasta lillike,
Löbbusa valge pallega
Üllestoused taeva al,
Kus tullised tähhed
Mahha on langemas
Sinno eest musta
Pimmeda uio sisse.
Nenda innimeste vaim!

[1:7:5] Olled sa uios uiomas
Kui so mötte on otsimas
Jummalat tähhede alta!

"Laul"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui ma Tartust läksin Riia poole,
oma vanemaid vaatama
tehtud on see laul
Tuule kõrtsis.

Jumalaga nüüd, meie maa!
Ei ma nüüd kõnni
sinu kasemetsadessa,
kus lilled on õitsemas
ja laulemas linnud
ilusti puude varjuella.

Sagedasti ist'sin
tasa oja kaldal
mõteldes teie peale,
mu hallid vanemad!

Sinu hallid peake
tuleb ikka mu meelesse,
kui päev on õitsemas üles,
kui päeva silm on minemas
suure looja sülesse, --
armas isakene!

Emake, vend ja õde,
teie juurde nüüd tulen!
Jumalaga, meie maa,
ilusam päev mulle paistab
hella vanemate majas.

"Laulja"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii kui vahuse jõe
mürisevad lained,
mis kalju pealta
langevad oru sisse;
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla
hirmsasti kärgatab:
nõnda on jooksmas laulu
ilus tuline oja.

Nii kui valguse allikas
seisab austud laulja
oma vendade keske'ella.
Kärgatab pikne --
ja metsad on vait:
laulja on tõstamas
oma hääle, valamas
suusta laulukaste.
Ja tema ümber,
vait kui merekaljud,
rahvad on kuulemaies.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. See on Petersoni päevikus kasutatud nimekuju, mida on viimasel ajal teaduskirjanduses eelistama hakatud.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Epp Annus. Kiigelaual müütilise ja moderni vahel: rahvusest, mütoloogiast ja Kristjan Jaak Petersoni kuuest. Looming, 2001, nr. 3, lk. 397–408.