Kristjan Jaak Peterson

Kristjan Jaak Peterson

Kristjan Jaak Peterson, ka Christian Jacob Petersohn (14. märts (2. märts vkj) 1801 Riia – 4. august (23. juuli vkj) 1822 Riia) oli eesti kirjanik.

Elukäik ja looming

Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 1819–1820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas.

Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis. Ta avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" artikleid eesti keele kohta, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Kristfrid Gananderi "Mythologica Fennica"; täiendas tõlget "Finnische Mythologie", "Beiträge ..." XIV, 1822, omaette väljaanne tiitellehe andmeil (1821) arvatava eesti ainestikuga, mis mõjutas Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujutlust eesti muinasusust.

Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on teada ligi veerandsada luuletust (sh 3 saksakeelset). Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse (Theokritose) ja eelromantikute (Friedrich Gottlieb Klopstocki) mõju. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi.

Petersoni käsikirja leidis 1901 Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; tema kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits. Petersoni luule ja mõttepäevik avaldati alles 1922. Talle rajati Tartus Toomemäel 1983 mälestussammas, mille autorid olid Jaak Soans ja Allan Murdmaa.

Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.

Kristjan Jaak Petersoni luuletusi

"Kuu"

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kaste ei vala?

Kui siin lumises põhjas

ilusa haisuga mürdike

viluses kaljuorus

ei või õitseda kaunisti:

kas siis meie maa keel,

mis kui tasane ojake,

oma ilu tundmata,

heinamaa läbi, sinise

taeva kullases tules

rahuga on jookslemas,

ega [1] toreda häälega,

oma rammu ei tundes,

taeva müristamisega

kui meri on hüüdmas;

kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,

selge, sinise taeva

tähed, maa pealt

kõrge isamaa poole

rõõmuga vaadates laulda;

siis ma laulan sind,

öösekuningas kuu,

kes sa pilvede sülesta

nii kui pungasta lilleke

lõbusa valge palega

üles tõused taeva all,

kus tulised tähed

maha on langemas

sinu eest musta,

pimeda udu sisse. --

Nõnda, inimeste vaim,
oled sa udus ujumas,
kui su mõte on otsimas
jumalat tähtede alta!

[1] ehk ka;

Originaal

Kas laulo ‘allikas
Külmas pohja tules
Minno rahva melesse
Omma kaste ei valla?

[1:7:2a]

Kui siin lummises pohjas

Illosa ‘aisoga mürtike

Villoses kaljoorros

Ei voi öitseda kauniste:

[1:7:2b]

Kas siis meie maa keel,

Mis kui tassa oiake

Omma illo ei tundes

‘Einama läbbi, sinnise

Taeva kullases tulles

Rahhoga on jookslemas;

Egga torreda ‘eälega,

Omma rammo ei tundes

Taeva mürristamissega

Kui merri on ‘üüdmas:

[1:7:3]

Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani toustes ülles
Iggavust ommale otsida?

[1:7:4a]

Siis ma vottan teid

Selge, sinnise taeva

Tähhed, maa peält

Körge issamaa pole

Römoga vadates, laulda:

Siis ma laulan sind

Öse kunningas, kuu!

[1:7:4b]

Kes sa pilvede süllesta,

Ni kui pungasta lillike,

Löbbusa valge pallega

Üllestoused taeva al,

Kus tullised tähhed

Mahha on langemas

Sinno eest musta

Pimmeda uio sisse.

Nenda innimeste vaim!

[1:7:5] Olled sa uios uiomas
Kui so mötte on otsimas
Jummalat tähhede alta!

"Laul"

Kui ma Tartust läksin Riia poole,
oma vanemaid vaatama
tehtud on see laul
Tuule kõrtsis.

Jumalaga nüüd, meie maa!
Ei ma nüüd kõnni
sinu kasemetsadessa,
kus lilled on õitsemas
ja laulemas linnud
ilusti puude varjuella.

Sagedasti ist'sin

tasa oja kaldal

mõteldes teie peale,

mu hallid vanemad!

Sinu hallid peake
tuleb ikka mu meelesse,
kui päev on õitsemas üles,
kui päeva silm on minemas
suure looja sülesse, --
armas isakene!

Emake, vend ja õde,

teie juurde nüüd tulen!

Jumalaga, meie maa,

ilusam päev mulle paistab

hella vanemate majas.

"Laulja"

Nii kui vahuse jõe
mürisevad lained,
mis kalju pealta
langevad oru sisse;
nii kui taeva pikne
musta pilvede alla
hirmsasti kärgatab:
nõnda on jooksmas laulu
ilus tuline oja.

Nii kui valguse allikas
seisab austud laulja
oma vendade keske'ella.
Kärgatab pikne --
ja metsad on vait:
laulja on tõstamas
oma hääle, valamas
suusta laulukaste.
Ja tema ümber,
vait kui merekaljud,
rahvad on kuulemaies.

Vaata ka

• Tuule kõrts

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides:

Kristjan Jaak Peterson

• Karl Aben. Kristjan Jaak Petersoni ilmavaade., Eesti Kirjandus nr. 6, 1924
• Kristjan Jaak Petersoni kirjutatu EKI veebis
• Kristjan Jaak Peterson Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA

Kirjandus

• Epp Annus. Kiigelaual müütilise ja moderni vahel: rahvusest, mütoloogiast ja Kristjan Jaak Petersoni kuuest. Looming, 2001, nr. 3, lk. 397–408.