Nikolai Kolomeitsev

Allikas: Vikipeedia

Nikolai Kolomeitsev (vene Николай Николаевич Коломейцев, mõnedes allikates ka Коломийцев[1] või Коломейцов[2]) (16. juuli 1867 Peterburi (?) – 1944 Pariis) oli vene meremees ja polaaruurija.

Aastatel 19001902 oli ta kuunari "Zarja" kapten ja Eduard von Tolli ekspeditsiooni liige.

1902. aastast oli ta jäälõhkuja "Jermak" komandör.

Osales Vene-Jaapani sõjas. Tsushima lahingus oli ta miinilaeva "Buinõi" komandör ja päästis viitseadmiral Zinovi Rožestvenski koos staabiga eskaadrisoomuslaevas "Knjaz Suvorov" Jaapani ristlejate tule alt. Selle eest sai ta IV järgu Püha Georgi ordeni.

Pärast sõda oli ta "Andrei Pervozvannõi" lahingulaeva vanemohvitser, hiljem 1. järgu kapten. Kolomeitsev oli lahingulaeva "Slava" komandör.

1910 abiellus ta Niina Nabokovaga. 1913. aastal sai kontradmiraliks.

Esimese maailmasõja alguses sai ta Läänemeres ristlejate brigaadi juhatajaks.

Aleksandr Koltšak kutsus teda ehitama jäälõhkujat "Taimõr".

1917. aastal, kaks nädalat enne Oktoobrirevolutsiooni sai ta viitseadmiraliks. 1917. aasta lõpus Kolomeitsev arreteeriti ja pandi Petropavlovski kindlusesse.

1918. aasta lõpus põgenes ta Soome üle Soome lahe jää, selles aitas teda polaarkogemus. Ta sai valgekaartlaste laevastiku jäälõhkujate rühma juhiks Mustas meres.[2]

Hiljem põgenes Nikolai Kolomeitsev Prantsusmaale ja suri 1944 Pariisis.[3]

Kolomeitsevi nimi kaardil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Kolomeitsevi auks said nime Kolomeitsevi saared ja Kolomeitsevi laht Kara meres, Kolomeitsevi mägi ja Kolomeitsevi jõgi ning 1972. aastal ehitatud laev.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]