Kuunar

Allikas: Vikipeedia
Rootsi lipu all seilav kuunar "Atene"

Kuunar on 2–7-mastiline pikipurjestusega purjelaevatüüp, mille fokkmast (esimene mast) pole tagumistest pikem.

Sõna pärineb šoti keelest to skoon, mis tähendab "lutsu" visatud kivi, lapiku kivi lendamist üle vee. 1911 ilmunud Encyclopædia Britannica järgi ehitas esimese kuunari 1713 Andrew Robinson Massachusettsis asuvas Gloucesteris. Legendi järgi olevat üks pealtvaatajatest laeva esmareisi nähes hüüatanud: «Oh how she schoons,» mida kuuldes Robinson olevat vastanud: «A schooner let her be.» Kuid teised allikad nimetavad selle sõna päritolu teadmata olevaks (Merriam-Webster[1]) või ebakindlaks (dictionary.com[2]).

Kuunarit, mille kõigis mastides on kahvelpurjestus, nimetatakse kahvelkuunariks ehk kaljaseks.[3]

Kuunareid kasutati kaubaveoks mitmesugustel veekogudel: niihästi ookeanisõiduks, rannikusõiduks kui ka suurtel siseveekogudel. Nad olid levinud Põhja-Ameerikas ning nende õitseajal 19. sajandi teisel poolel seilas Suures järvistus üle 2000 kuunari.

Põhja-Ameerika ranniku lähedal ja suurtel jõgedel sõitmiseks kasutati lihtreid, millel oli kuunari purjestus lameda põhja ja tömbi vööriga laevakerel.

Purjede paigutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahe mastiga kuunar

Kuigi kuunaril võib olla palju maste, on neid tüüpilisel kuunaril kaks, kusjuures fokkmast on pisut lühem kui grootmast. Taglase tasakaalustamiseks võib olla väike pukspriit.

Kuunari purjestuse plaanimisel on põhiline probleem see, kuidas kõige tõhusamalt täita kahe masti vahelist ruumi. Traditsioonilised kuunarid on kahvelpurjedega, sest trapetsikujulised fokkpurjed täidavad hästi mastidevahelist ruumi, neil on suur kasulik pindala ja nende rakenduspunkt asub madalal.

Bermuudapurjestusega kuunaril on tüüpiliselt neli kolmnurkset purje: tagantpoolt ettepoole grootpuri, groottaaksel, fokktaaksel ehk foka ja kliiver või genua. Taakselpurjedega kuunari eelis on see, et purjed on kergesti käitatavad ja rehvitavad ka väikese meeskonnaga, sest mõlemad taakslid võivad ise pautida. Groottaaksel ei kata grootpurje ja sellepärast ei varja sellele puhuvat tuult, aga on kasulik loovimisel või külgtuules sõitmisel. Kuigi taakslil on väiksem pindala kui sellele vastaval kahvelpurjel, on võimalik heisata "kaluripuri", et suurendada veojõudu kerges tuules. Kaluripuri ei ole õigupoolest taaksel, vaid kahe masti vahele heisatav nelinurkne pikipuri, mille alumine serv on kinnitamata.

Mõnel bermuudakuunaril on groottaaksli asemel kolmnurkne poomiga fokkmasti külge kinnitatav puri. Kuigi seegi võib ise pautida, on ta pindalalt groottaakslist väiksem ja seda on keeruline koos kaluripurjega kasutada. Peale selle võib ta esteetiliselt olla vähem meeldiv kui klassikaline taakslitega kuunar.

Mitme mastiga taakselkuunaritel on tavaliselt taakslist kõrgemal veel üks kolmnurkne puri. Sel juhul nimetatakse neist alumist tengtaaksliks ja ülemist praamtaaksliks. Ainult fokktaakslist kõrgemal pole teist taakslit; seda rolli täidavad kliivrid.

Kahvelpurjedega kuunaritel on üldiselt iga kahvelpurje kohal veel kolmnurkne pikipuri, mida nimetatakse topp-purjeks. Mõnikord puudub topp-puri fokkmasti otsast. Kui kuunaril puudub üks või mitu topp-purje, võivad meremehed seda nimetada paljaspäiseks kuunariks. Fokkmasti topp-puri võib olla ka nelinurkne.

Võrdlus teiste laevatüüpidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Topp-purjedega kuunar "Linden"

Ühemastilised laevad on tavaliselt kas luubid või kutrid, ükskõik kas bermuuda- või kahvelpurjega. Väikestel laevadel, mille üldpikkus on alla 15 m, puudub vajadus teise masti järele, sest see muudab laeva kallimaks ja selle juhtimise keerukamaks.[viide?]

Kui laeva suuruse tõttu on sellele vaja teist masti, siis on see laev purjestuse plaani põhjal tavaliselt kuunar, ketš või jaul[4] (? jaala???)[viide?] . Kõik need laevad on pikipurjedega, kuigi topp-purjedega kuunaril võib olla fokkmastis nelinurkne topp-puri ja harva mitugi. Kuunar erineb ketšist ja jaalast mastide asetuse ja seega grootpurje asukoha poolest. Jaalal ja ketšil on kõige suurem ehk grootmast eespool ja seetõttu asub ka grootpuri eesmise masti küljes. Tagumist masti nimetatakse besaanmastiks. Kahemastilisel kuunaril on grootmast tagumine ja selle ees asub fokkmast. Ühemastilise laevaga võreldes on kahemastilisel laeval purjedele mõjuvate jõudude rakenduspunkt madalamal.

Euroopas on ketš (ja vähemal määral jaala) levinumad kui kuunarid. Sellegipoolest on kuunar väidetavalt tõhusam. Kuunari purjepind võib olla suurem, tema grootpuri võib olla suurem ja mastide vahel olev taaksel võib samuti suurem olla. Kuunaril täiendavad purjed üksteist paremini, parandades õhuvoolu ja juhitavust. Näiteks ketšil ja jaalal on besaanpuri mõnikord vähetähtis, väga väike ja jääb sageli grootpurje varju.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. sajandi kuunar

Esimesed 1– või 2-mastilised kahvelpurjestusega kuunarisarnase laevakerega purjekad ilmusid Hollandis 16. ja 17. sajandil ning purjestuse järgi võib neid liigitada kahvelkuunariteks, aga neid ei kutusutud veel selle sõnaga.

19. sajandil lisati kahvelpurjestusele raapurjeid, harilikult 2–3-mastilistele kuunaritele fokkmasti. Vastavalt sellele, millised raapurjed olid lisatud, nimetati kuunarit kas marss-seilkuunariks või praamseilkuunariks.

Kõige levinumad on kahemastilised kuunarid, mida kasutati niisugustel veealadel, kus olid olulised kiirus ja manööverdamisvõime, näiteks orjakaubanduses, mereröövis ja mereblokaadi murdmiseks, salakaubaveol. Neid kasutati ka lihtsalt kalalaevadena, kuid lootsilaevadena mitte eriti.

1850. aastatel valmis Massachusettsis 15 laevatehases enam kui 50 kuunarit igal aastal ja Essex oli saanud Põhja-Ameerika kuunarite ehitamise keskuseks. Kokku valmis Essexis üle 4000 kuunari, enamasti Gloucesteri kalatööstuse jaoks kalalaevadeks. Teine kuunarite ehitamise keskus oli Maine'is asuv Bath, kus 17811892 valmis 1352 kuunarit ja enamiku jooksul 19. sajandist tegutses Bathis üle tosina laevatehase.

Marss-seilkuunar "Mare Frisium"

Suurim puust ehitatud kuunar oli "Wyoming" (1909).

20. sajandil ilmusid suuremad ja teraskeredega kuunarid. Esimene 4-mastiline kuunar "William W. Wight" ehitati 1880, esimene 5-mastiline kuunar "Governor Imes" 1888, esimene 6-mastiline kuunar "George W. Wells" 1900 ja ainuke 7-mastiline kuunar "Thomas W. Lawson" 1902.

"Thomas W. Lawson" oli 120 m pikk, tema kõrgeim mast ulatus 47 m kõrgusele tekist ja sel oli 25 purje kogupindalaga 4000 m². Sealjuures oli laeva meeskonnas kõigest 16 meest.

Kuunarit iseloomustab suurem kandevõime, merekindlus, võimalus purjetada tihkelt tuulde ja hoida väiksemat meeskonda võrreldes raapurjestusega purjekatega. Seetõttu levisid kuunarid laialt ja neid ehitati mitmesuguste tüüpidena. Suuremad kuunarid on suhteliselt raskesti juhitavad.

Mõnedki kuunarid on tuntuks saanud võidusõidulaevadena. Näiteks "America" oli hiljem tema järgi nime saanud America karika esimene võitja (1851), "Atlantic" võitis 1905 Keisri karika, mille Saksa keiser Wilhelm II oli välja pannud kiireimale üle Atlandi ookeani sõitvale laevale. Mõlemad nimetatud laevad olid 46 m pikad.

Nüüdisajal on 1–3-mastilised mootorpurjekatest kuunarid kasutusel rannasõidus kaubalaevadena, kalalaevadena ja purjespordis, kusjuures kahvelpurjestus on enamasti asendunud bermuudapurjestusega. Sellise kuunari liigiks on bermuudakuunar.

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]