J. R. R. Tolkien

Allikas: Vikipeedia
J. R. R. Tolkien aastal 1916

J. R. R. Tolkien, kodanikunimega John Ronald Reuel Tolkien (3. jaanuar 18922. september 1973) oli inglise kirjanik, filoloog, "Sõrmuste isanda" ja selle eelloo ("Kääbik, ehk sinna ja tagasi") autor, kes on põhjustanud laialdasema subkultuuri tekke kui enamik teisi populaarseid fantasy-kirjanikke.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

See Oxfordi Ülikoolis keskinglise keele lääne-midlandi dialektile spetsialiseerunud mees elas suhteliselt tavapärast ja tähelepandamatut väikekodanlikku elu – pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas Oxfordi äärelinnas, hoolitses aia eest ning suri vaikselt ja rahulikult 81 aasta vanusena. See elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda vaid väga kitsal erialal, mis tavainimestele väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama millegi sellisega, mis muutis ta legendiks juba tema eluajal. Ja nagu maailmas tihti juhtub olema, oli selle millegi loomise aluseks just tema hobi – huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.

Tolkieni eriliseks huviobjektiks olid muistse Põhja–Euroopa ja vanad Anglosaksi pärimused. Päevast päeva vanade legendide keskel elamine viis ta ilmselt sellisesse seisundisse, kus ta küllap suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja aegade hämarusest ja kindlasti oli osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja töötades küpses temas juba tudengipäevil pead tõstnud iha: luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Sellele soovile võlgneme me tänu selliste kultusteoste nagu “Kääbik” ja “Sõrmuste isand” olemasolu eest. Mütoloogiat ennast kirjeldab raamat "Silmarillion".

J.R.R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda folkloorset materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien “sulatas” pärimusliku materjali ümber ja valas uude vormi. Ta andis kangelastele näod ja nimed, tegutsemiseks ruumi. Veelgi enam – ta piiritles ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal vaid dekoratiivne väärtus. Tolkien toob aastaarvud mängu ja muudab selle läbi oma kangelaste ajaloo “reaalsemaks”, kui seda suudavad tavapäraselt muinasjuttudes kasutatud terminid nagu “ammu”, “ennemuiste” või “vanasti”. Valmis salapärane, pisimate detailideni põhjalikult läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.

Tolkieni fenomeni üks esilekerkivamaid põhjuseid ongi asjaolu, et ta muutis piiri fantaasiamaailma ja reaalsuse vahel õhemaks, kui seda enne ja pärast teda on suudetud. Ja see ongi üks tema üüratu populaarsuse põhjuseid – muinasjutumaailmast on saanud midagi käegakatsutavat. Midagi, mis eksisteeriks justkui siinsamas kõrval – pruugib vaid harjunud keskkonnast veidi eemalduda, minna loodusesse ja oledki Keskmaal.

Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejamenukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautoriks kõigile sama rada käivaile hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov tekst peabki andma kõigile tulevastele kindla põhja – mängureeglid, kujundid, suhted, struktuurid, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.

Tolkieni loodu ja sellega haakuv nii sõnas, pildis kui ka helis on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. See muster tundub kummaliselt tuttav ja omane. Sest need mustrid on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivse mälu toitepinnasest.

1. Sirgumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

J.R.R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnakeses. Mõlemad tema vanemad pärinesid Birminghamist. Isa Arthur Tolkien pärines kuulsast klaveritootjate perekonnast, mis kahjuks oli laostunud. See oli peamiseks põhjuseks, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal. Linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Siinne kliima ei sobinud kõigile, nende hulka kuulus ka Ronaldi ema Mabel, kes igatses tagasi “vanale heale Inglismaale”.

Aastal 1895 tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema vend Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt. Mabel kolis lastega Birminghami lähedale Sarehole’i külla. Seda aega oma elust on Ronald nimetanud õnneajaks, kuid see jäi kahjuks väga üürikeseks. Sealne vaikne maaolustik, rõõmsad inimesed, kaunid rohelised niidud ja aasad olid tõenäoliselt kääbikute ja Maakonna prototüübid. Mabel hakkas peagi oma poegi õpetama. Ronald oli andekas laps: juba 4-aastaselt oskas ta lugeda ning varsti õppis ta ka korralikult kirjutama. Ronaldi lemmiktundideks olid keeled. Ema tutvustas teda juba varastel Sarehole`i päevadel ladina keele algtõdedega. Sõnade kõla ja kuju huvitas poissi samavõrd kui nende tähendus ning ema pani tähele, et pojal on keelte peale eriline anne.

Õpingutest vabal ajal luges Ronald palju. Tema lemmiklektüüri moodustasid Andrew Langi “Haldjaraamatud”, eriti “Punane haldjaraamat”, milles oli ka lugu Sigurdist, kes tappis lohe Fafniri – kummaline ja võimas lugu, mis leidis aset nimetus Põhjalas. Siit saab alguse Tolkieni eluaegne huvi muistse Põhja–Euroopa muistendite vastu. Ronald armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli tugev tunnetuslik side loodusega – taime kuju ja selle puudutus pihus huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis nende otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis puudega.

Aasta 1900 on Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga otsustasid astuda katoliku usku. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Sellest olukorrast tulenev pinge koos rahalise kitsikusega mõjus halvendavalt Mabeli tervisele. Samal aastal astus Ronald King Edward's Schooli'i. Perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal. 1904. aasta aprillikuus diagnoositi Mabelil tollal ravimatu suhkruhaigus. Ta suri sama aasta 14. novembril 34 aasta vanuselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Ronald ja Hilary olid jäänud orbudeks.

Peale ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester Isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsin Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Viimase käest said poisid küll toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Tema suutmatus vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada päädis Mabelist jäänud kõigi isiklike paberite ja kirjade põletamisega. 1908. aasta algul kolisid poisid Mrs. Faulkneri juurde.

Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes oli oma ema kaotanud 14-aastaselt. Neiu oli silmatorkavalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Poisid sõbrunesid peatselt Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Isa Francis, saanud noorte “vallatustest” haisu ninna, keelas neil kohtuda enne, kui Ronald saab 21-aastaseks, s.t. vabaneb hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel 3 pikka aastat. Sellise keelu otseseks tagajärjeks oli süütu sõpruse muutumine traagiliseks armastuseks.

Samal ajal tugevnes ka Tolkieni keelehuvi. Ta hakkas uurima ladina, kreeka, prantsuse ja saksa keelte juuri ning nende kõigi ühisjooni: ühesõnaga, ta hakkas tegelema filoloogiaga. See huvi süvenes veelgi, kui ta tegi tutvust anglosaksi keelega. Ning lähtudes armastusest sõnade vastu, hakkas ta välja mõtlema omaenda keeli. Juba kreeka keele õpinguid alustades oli ta end lõbustanud, mõeldes välja kreeka keelega sarnanevaid sõnu. Tema hooldaja hispaaniakeelsete raamatute põhjal lõi ta väljamõeldud keele, millele pani nimeks naffari.

Seejärel aga juhtus Tolkieni kätte Joseph Wrighti “Gooti keele aabits”. Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis tõmbasid Tolkieni nagu magnetiga. Temale omaselt ei leppinud ta üksnes gooti keele äraõppimisega, vaid asus leiutama uusi “gootikeelseid” sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal; ühes tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümboleid.

Loomu poolest oli Ronald rõõmsameelne ja isegi talitsematult elujanuline. Ta armastas väitlusi ja kehalist tegevust. Tal oli hea huumorimeel ja suurepärane oskus sõbruneda. Peale ema surma lisandus tema iseloomu ka süngem pool – pessimism. Teatavas meeleolus lõi temas välja kurbus ema kaotuse pärast ja teda valdas korvamatu kaotuse tunne. Kuid tõele au andes peab nentima, et sellised masendushood ei olnud just eriti sagedased.

Tolkieni seltsivast meelest annab tunnistust ka koolis tema ümber koondunud ebaametlik grupeering nimega Teeklubi, millesse kuulujaid ühendasid põhjalikud teadmised keeltest ja kirjandusest. Teeklubi kutsuti ka lühendiga TKBS.

2. Ülikool[muuda | redigeeri lähteteksti]

1911. aastal sai Ronaldist Oxfordi, Exeteri Kolledži õppur. Ta kohanes kiiresti uue miljööga ja süüvis ülepeakaela üliõpilasellu. Ta mängis ragbit, osales kolledži esseeklubis ja dialektikaseltsis. Samuti võttis ta osa Stapeldoni väitlusseltsi tegevusest – ja pealekauba asutas ta ka oma seltsi. Selle nimeks sai Apolaustikud ja seal esineti ettekannetega, diskusioonidega ja debattidega ning korraldati ka suuri ekstravagantseid õhtusööke. Tolkien oli kõige õnnelikum oma semude seltskonnas, kus hinnati head juttu ja ohtrat tubakat. Tolkien oli liiga seltsiv, et ühestki lõbusast sündmusest kõrvale jääda. Seetõttu kannatas ka õppetöö.

Kuid üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi. Valikaine – võrdlev filoloogia – viis ta kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kes andis Tolkienile edasi oma meeletu vaimustuse filoloogia vastu. Wrighti õhutusel süüvis Ronald kõmri keele saladustesse.

Tudengipõlves avastas Tolkien enda jaoks ka soome keele. Ta leidis Exeteri kolledži raamatukogust soome keele grammatika õpiku, mille abil ta hakkas ründama “Kalevala” originaalkeelt. Ta on öelnud:” Mul oli tunne, et olen leidnud veinikeldri, mis on täissenitundmatute maitsetega suurepäraseid veine.” Ta õppis soome keele ära vaid sedavõrd, et sai läbi töötada osa originaalsest “Kalevalast”, kuid selle mõju tema keeleloomele oli märkimisväärne. Ta hakkas looma tugevalt soome keelest mõjutatud keelt, mis hiljem ilmub tema raamatutes kui quenya, kõrghaldjate keel. Arvatavasti samal ajal tekkis Tolkienil esimest korda mõte luua Inglismaa jaoks oma mütoloogia.

1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Kell kaksteist tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.

1913. aasta suvesemestril vahetas Tolkien antiikkirjanduse kateedri inglise kirjanduse vastu. Ta spetsialiseerus lingvistilistele uurimustele ja sai endale tuutoriks Kenneth Sisami, noore uusmeremaalase. Nüüd veetis Tolkien kirjutuslaua taga palju rohkem aega kui antiikkirjandust õppides. Iseäranis huvitas teda kesk-inglise keele lääne-midlandi dialekti uurimine, kuna see oli seotud tema lapsepõlve ja päritoluga. Ta luges läbi ka mitmed vanainglisekeelsed teosed, mis olid talle seni tundmatud. Nende hulgas oli ka Cynewulfi “Crist”, anglosaksi religioossete värsside kogumik. Eriti tugevalt mõjusid talle kaks rida:

Eala Earendel engla beorthast,

Ofer middangeard monnum sended.

“Ole tervitatud Earendel, säravaim ingel/ kohal keskmaa, inimestele saadetud.” “Tundsin kummalist ärevust,” kirjutas Tolkien kaua aega hiljem. “Miski oleks nagu minu sees liigutanud, pooleldi unest ärganud. Nende sõnade taga oli peidus midagi väga kauget, kummalist, kaunist ja kättesaamatut, mis jäi vanainglise keele piiridest väljapoole”.

Tolkieni eriaineks oli vanaskandinaavia keel, mis oli Islandile viidud norralaste poolt 9. sajandil. Ta süüvis norra saagadesse ja avastas enda jaoks Islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise “Vanema Edda”. Selle originaalkäsikiri pärineb 13. sajandist, kuid paljud värsid on veel palju vanemad, pärinedes isegi Islandi asustamise eelsest ajast. “Vanema Edda” mütoloogilistest värssidest on kõige tähelepanuväärsem “Völuspa”, mis räägib Maailma ajaloost alates selle loomisest ning kuulutab ette selle hävingut. See on germaani mütoloogilistest lauludest kõige märkimisväärsem ning pärineb norra paganlusperioodi lõpust, kui kristlus hakkas vanu jumalaid asendama. Kuid paganlikust kosmosekirjeldusest õhkub veel elava müüdi hõngu, hardust ja salapära. Tolkieni kujutlusvõimele oli see suurepäraseks kütteks.

1914. aasta 8. jaanuaril võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse. Kohe pärast seda kihlati ta ametlikult Ronaldiga. 1914. aasta hilissuvel peatus Ronald oma tädi Jane ja venna Hilary juures talus. Just seal maa viljastavas õhustikus kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri oli “Ehatäht Earendeli teekond”. See luuletus pani aluse Tolkieni omaloodud mütoloogiale.

3. Kadunud lood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal ajal, kui Ronald kirjutas „Earendeli teekonna“ oli Inglismaa juba Saksamaale sõja kuulutanud. Vaatamata üldise patriotismilaine survele otsustas Tolkien sõjaväkke astumisega viivitada ja soovis enne seda vähemasti kraadi ära kaitsta. 1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Ronald Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe peale seda kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Loomulikult polnud esimesed tulemused suuremat väärt, kuid algus oli tehtud ja käsi oli antud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi oma algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema tagapõhjaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas: „Ma ei tea. Püüan välja uurida.“ Tõepoolest – ta ei pidanud end loo autoriks, vaid legendi avastajaks. Ja selline hoiak jääb teda saatma elu lõpuni.

Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need loomulikult võidukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu ootab teda akadeemiline ametikoht. Seni aga pidi ta asuma sõjaväeteenistusse Lancashire`i füsileerügemendi teise astme leitnandina.

Enne Prantsusmaale saatmist jõudis ta Edithiga abielluda. Tseremoonia toimetati 22. märtsil 1916.

14. juulil 1916 sammus Tolkien oma kompanii koosseisus lahingusse. Ta ei teadnud veel, et 1. juulil oli hukkunud Rob Gilson – üks TKBS-i liikmetest. 27. oktoobril haigestus Tolkien nn. „kaevikupalavikku“ ja 8. novembril pandi ta Inglismaale sõitvale laevale. Rohkem ta sõjategevusest osa ei võtnud.

Sõjas hukkus ka teine TKBS-i liige – G. B. Smith, kes oma viimases kirjas Tolkienile ütles järgmist: "Saagu nii, et sa suudad välja ütelda kõik asjad, mida ma olen püüdnud öelda, ka siis kui mind enam neid ütlemas pole.“ Need sõnad kutsusid Ronald Tolkieni alustama suurt tööd, mille peale ta oli juba mõnda aega mõelnud, võimsat ja hämmastavat ettevõtmist, millele kirjandusajaloos leidub vähe paralleele. Ta hakkas looma tervet uut mütoloogiat.

Idee juured peitusid tema keeleloomeharrastuses. Ta oli avastanud, et kui ta soovib oma loomingus saavutada komplekssust, peab ta keeltele looma ka „ajaloo“, mille põhjal nood saaksid areneda. Samuti ajendas teda soov luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Ta oli sellele vihjanud juba tudengipäevil, kirjutades „Kalevala“ kohta: „Sooviksin, et meil oleks sellest rohkem alles – midagi samalaadset, mis oli kord osaks inglastest“.

Ja Tolkien tegi eeposega algust. Ta kirjutas odava klade kaanele jämeda sinise pliiatsiga: “Kadunud lugude raamat“. Ning klades hakkas kuju võtma see, mida tänapäeval tuntakse „Silmarillioni“ nime all.

Peale sõjaväeteenistust naasis Tolkien Oxfordi, kus ta asus tööle abileksikograafina. Ta töötas grupi koosseisus, mis nägi päevast päeva vaeva, et kokku panna kõige laiahaardelisem sõnastik, mida inglise keeles iial koostatud. Kogu selle aja jätkas ta „Kadunud lugude“ kirjutamist. Ühel õhtul luges ta „Gondolini langemise“ ette Exeteri kolledži esseeklubis. Tudengitest publik võttis selle vaimustusega vastu.

1921. aastal asus Tolkienide pere elama Leedsi, kus Tolkien oli asunud tööle Leedsi ülikooli inglise keele lektorina. Peres oli selleks ajaks juba 2 poisslast.

Koos kaastöölise E.V.Gordoniga asutas Tolkien Leedsis tudengitele Viikingiklubi. Seal kohtuti selleks, et pruukida rohkesti õlut, lugeda saagasid ja laulda naljalaule. Pole üllatav, et Viikingiklubi tegi Tolkieni ja Gordoni õpetajatena menukaks.

Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli „Kadunud lugude raamat“ peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis oli Tolkien kokku pannud lood, mis rääkisid universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö lõpp oli niisiis käeulatuses, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost hoopis ümber kirjutama. Näis nagu ei tahakski ta teost lõpetada.

1924. aastal sai Tolkien 32-aastaselt professoriks. Briti ülikoolide standardite järgi oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus asus tööle anglosaksi keele professorina.

4. „The Inklings“[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Tolkien Oxfordi tagasi pöördus, puudus tema elust väga tähtis element. See oli kadunud TKBS-i purustamisega Somme`i lahingus – just sellest ajast peale puudus tema elus sama sügavalt emotsionaalne ja intellektuaalne side. Oxfordis õnnestus tal siiski üsna varsti koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos asutati Leedsi Viikingiklubile sarnanev „Söeõgijate“ nime kandev kirjandusklubi. Klubi eesmärk oli propageerida Islandi kirjanduse lähtekeeles lugemist. Lugemise elavdamiseks leiti abi viskist ja õllest. Sellised koosviibimised lõppesid pahatihti hilisööl.

Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu valitses nende kahe vahel mõningane võõristus, kuid õige pea õppisid mehed üksteist hindama ja juba 1927. aasta maikuuks oli Tolkien Lewise meelitanud „Söeõgijatesse“. Sellest sai alguse nende pikk ja keerukas sõprus.

1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus, mille nimeks sai „The Inklings“. Rühmitus hakkas moodustuma umbes sellel ajal, kui „Söeõgijate“ kooskäimised lakkasid, sest nende eesmärk oli täidetud – tähtsamad Islandi saagad said läbi loetud ning lõpuks ka „Vanem Edda“. „The Inklingsi“ nime kandis esialgu kirjandusselts, kus loeti ette ja arvustati avaldamata teoseid. See klubi polnud enamat kui hulk sõpru, kes kõik olid meessoost ja ristiusku ning kellest enamus oli huvitatud kirjandusest. Rühmitus kohtus kas kõrtsis või Lewise suures elutoas Magdaleni kolledžis. Keedeti teed, süüdati piibud ja siis otsis keegi välja käsikirja ja hakkas seda valjusti lugema. Järgnesid arvustused. Vahel vaieldi. 30. aastate lõpuks oli „The Inklingsist“ saanud tähtis osa Tolkieni elust. Ta luges nendel koosviibimistel ette ka seni avaldamata „Kääbiku“ käsikirja.

5. „Maa all urus elas kääbik“[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõigi oma akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkienil tähtis roll täita oma laste kasvatamisel. Selle juurde kuulus ka lugude vestmine oma järeltulijatele. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keerukat „Silmarillioni“, märksa lihtsamate lookeste loomiseks.

Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Kuid trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud „Oxford Magazine`is“ ilmunud luuletused, mis näitasid tema kolleegidele, et Tolkienile meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed; kahjutu ajaviide, leidsid nad – ehkki pisut lapsik.

Oli suvepäev. Tolkien istus oma kabinetis akna all ja parandas süvenenult riigieksami töid. Kuidas see nüüd täpselt juhtus või mis toimus on raske ütelda, kuid äkki leidis Tolkien, et on kirjutanud ühe töö servale lause“ Maa all urus elas kääbik“. Ja sellest sai kõik ülejäänu alguse.

Pikka aega ei juhtunud selle lausega midagi ning paari aasta jooksul sai sellele lisaks valmis Thróri kaart. Aga 1930. aastate jooksul sai sellest „Kääbik“. 1937. aastal, varsti pärast raamatu ilmumist, kirjeldas Christopher Tolkien kirjas jõuluvanale raamatu saamislugu: „Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti peale teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära.“

„Kääbik“ oli ja on lasteraamat. Hoolimata sellest, et raamat loodi mütoloogia ainetel, ei lasknud Tolkien sellel muutuda ülemäära tõsiseks või toonilt täiskasvanulikuks, vaid jäi oma esialgse eesmärgi juurde – valmistada rõõmu oma ja ehk ka teiste lastele.

Raamatut saatis edu, millist Tolkien ise vaevalt et loota oli julgenud. „Kääbik“ ilmus trükist 1937. aasta 21. septembril. Esimene väljaanne oli jõuludeks läbi müüdud. Paar kuud hiljem ilmunud Ameerika väljaanne pälvis New York Herald Tribune`i hooaja parima lasteraamatu auhinna. Tolkieni kirjastaja Stanley Unwin mõistis, et tema kirjastamisnimistus on lastekirjanduse bestseller. Ta kirjutas Tolkienile: „Laiad massid loodavad teilt järgmisel aastal kääbikute kohta uusi lugusid kuulda!“

Järgneva arutelu käigus vaeti nii „Silmarillioni“ kui ka lastele mõeldud lühijuttude avaldamist, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien „Kääbikule“ järje kirjutama.

Siis aga juhtus vältimatu. Tolkien ei tahtnud kirjutada edasi „Kääbiku“ laadis lugusid. Ta tahtis jätkata tõsise mütoloogia loomist. Ja nüüd saigi ta seda teha. Uus raamat sidus end kindlalt „Silmarillioniga“ ning pälvis tolle väärika eesmärgi ja lennuka stiili. Tulemuseks oli 16 aastat pühendumist nõudnud „Sõrmuste isand“, mille kohta Tolkieni kirjastaja poeg Rayner Unwin teatas oma isale, et tegemist on „kummalise raamatuga, kuid sellest hoolimata on see suurepärane ja haarav lugu“. Ta ei kahelnud hetkekski, et raamat väärib avaldamist tema isa firmas.

Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C.S.Lewisele, kes pärast selle läbilugemist talle kirjutas: „Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole.“

Kõik järgnev on ajalugu. 1954. aasta augustis ilmus trükist esimene köide. „Ma kardan raamatu avaldamist“, kirjutas Tolkien oma sõbrale, „võimatu on mööda vaadata sellest mis seal kirjas on. Ma paljastasin oma südame püssitorude ees.“

Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa „Kuninga tagasitulek“. Arvamusavaldajad jagunesid selgelt pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid aga vaenlaste arvamusest ei hoolinud, vaid jätkasid kasvamist.

Suur muudatus müüginumbrites toimus aastal 1965, mil plahvatas skandaal USA turul avaldatud „Sõrmuste isanda“ piraatversiooni osas. Vallandunud dispuut pälvis laialdast huvi ning seetõttu oli Tolkieni nimi ja tema raamatute pealkirjad Ameerikas nüüdsest hästi tuntud. Ja nüüd algas „kultus ülikoolilinnakutes“. „Sõrmuste isand“ sai sadade tuhandete noorte ameeriklaste jaoks otsekui piibliks, mis ületas kõik müügirekordid. Ameeriklaste vaimustus levis kulutulena ka teistesse maadesse. Kasvas huvi Tolkieni raamatute vastu ka Suurbritannias. Nii Londonis kui ka mujal riigis hakkasid koos käima Tolkieni seltsid.

Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu „minu kahetsusväärseks kultuseks“. Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: “Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata.“

6. Lõpetuseks.[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastate lisandudes muutusid Tolkieni teatavad isikuomadused üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa artikulatsiooni ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Teatud moel oli vanadus talle väga raske. Teda kurvastas arusaamine oma võimete kahanemisest. 1965. aastal kirjutas ta: „Mul on raske tööd teha – tunnen end vanana, tuli minu kolde ees on madalaks vajunud.“ Aeg-ajalt täitis see teda meeleheitega, viimastel eluaastatel oli ta iseäranis aldis laskuma süngusesse, mis oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas endiselt tugevaks loomuse tahk, mis oli võimeline rõõmustama ja sõprade seltskonnast mõnu tundma.

1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Peale naise surma 1971. aasta 22. novembril, pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.

Elu aastatel 1972–1973 oli täiesti Tolkieni maitse järgi. Ta käis sageli Oxfordi lähedases külakeses, kus elas poeg Cristopher oma naise Bailliega. Nende väikeste laste seltsis unustas Tolkien oma tervisehädad ja mured.

Nende kahe aasta vältel tegid Tolkieni õnnelikuks talle osaks saanud auavaldused, mida tuli nii võõrsilt kui ka kodumaalt. 1973. aasta juunis külastas ta Edinburgi ja võttis vastu sealse ülikooli aunimetuse; teda liigutas sügavalt aasta enne seda toimunud külaskäik Buckinghami paleesse, kus kuninganna ta Briti Impeeriumi Ordu komandöriks nimetas.

1973. aasta suve vältel täheldasid mitmed Ronaldile lähedased inimesed, et ta on tavapärasest kurvameelsem ning näis kiiremini vananevat. Põhjuseks oli igatsus kadunud naise järgi, mida ei suutnud leevendada auavaldused ega pidev külalistevool.

Tolkien suri 2. septembril 1973. Tema ja Edithi hauakivil seisab kiri:

Edith Mary Tolkien, Luthien, 1889–1971 John Ronald Reuel Tolkien, Beren, 1892–1973

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

2012. aastal avaldatud Nobeli komitee dokumentidest selgus, et 1961. aastal nimetas Tolkieni sõber C. S. Lewis ta Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid arutelul jäeti Tolkien kõrvale "kehva proosa pärast".[1]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ulmekirjanduse BAASis on 13 Tolkieni teost. Peaaegu kõik nad on eesti keelde tõlgitud (kirjastus "Tiritamm").

Originaalpealkiri Aasta Tõlkepealkiri Tõlkeaasta
The Hobbit, or There and Back Again 1937 "Kääbik, ehk sinna ja tagasi" 1977
Farmer Giles of Ham 1949 "Talumees Giles Hamist" 1993
Smith of Wootton Major 1976 "Suur-Woottoni sepp" 1993
The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring 1954 "Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond" 1996
The Lord of the Rings: The Two Towers 1954 "Sõrmuste isand. Teine osa: Kaks kantsi" 1997
The Lord of the Rings: The Return of the King 1955 "Sõrmuste isand. Kolmas osa: Kuninga tagasitulek" 1998
The Adventures of Tom Bombadil 1962 Tõlge puudub -
Tree and Leaf 1964 "Leht ja Puu" 1993
The Silmarillion 1977 "Silmarillion" 1999
Roverandom 1998 "Roverandom" 2003
Unfinished tales 1980 "Lõpetamata lood" 2006
Children of Hurin 2007 "Hurini Lapsed" 2008

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Alison Flood JRR Tolkien's Nobel prize chances dashed by 'poor prose' The Guardian, 5 January 2012