Apokalüpsis

Allikas: Vikipeedia

Apokalüpsis on sümboleid kasutav kirjandusžanr, mis kujundlikult kirjeldab maailma lõppu ja inimkonna saatust. Sõna (ἀποκάλυψις) tuleneb kreeka keelest, tähendades 'avamist, ilmutamist'.

Albrecht Düreri "Apokalüptilised ratsanikud", puulõige, 39 × 28 cm

Tänapäeval kasutatakse sõna "apokalüpsis" ülekantud tähenduses maailmalõpu kohta.

Tuntuim apokalüpsis on Uue Testamendi Johannese ilmutuse raamat. Eristatakse judaistlikku ja kristlikku apokalüpsiste traditsiooni.

Judaistlik traditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeste apokalüpsiste kirjutamisaja kohta on vähe informatsiooni. On teada, et need on kirjutatud ajavahemikul pärast Paabeli vangipõlve 4.3. sajandil eKr. Viimased tuntumad judaistlikud apokalüpsised pärinevad 1. sajandist pKr, Jeruusalemma teise templi hävitamise ajast.[1] Apokalüptika žanr on tihedalt seotud ja pärineb Vana Testamendi prohvetiraamatute traditsioonist, näiteks Eelija ettekuulutustest. Esimeseks tõeliseks apokalüpsiseks peetakse Taanieli raamatut, mis on ainsana Vana Testamendi kaanonis. Taanieli raamat pärineb vanakreeka filosoof Porphyriose järgi 2. sajandist eKr, seleukiidide kuninga Antiochos IV Epiphanese juhitud juutide tagakiusu ajast. Taanieli raamatu tegevus toimub 6. sajandil eKr Babüloonias, ent sündmusi ennustab prohvet Taaniel täpselt ette kuni Antiochos Epiphanese valitsusajani, kuid mitte sealt edasi.[2] Sellist võtet nimetatakse teoloogias ja ajalooteaduses vaticinium ex eventu' ks ehk ennustamiseks pärast sündmuse toimumist. Apokalüpsiste usaldusväärsust teoloogide silmis on kahandanud ka asjaolu, et paljud millenniastlikud liikumised on tõlgendanud apokalüpsiseid sõnasõnaliselt ja uskunud peatsesse maailma lõppu. Alates 19. sajandi teoloogidest on apokalüpsiseid nähtud vaid prohvetluse järjena hilises judaismis, taandades selle tähtsust kristlikus maailmapildis.[3] Tegelikkuses märkis maailmalõpuootus olulist osa ka varases kristluses 1. sajandist kuni 4. sajandini pKr, kui oodati Jeesuse teist tulemist. Iiri usuteadlase John J. Collinsi juhtmõtte järgi ei saa apokalüpsiseid pidada vaid läbikukkunud lõpuennustusteks, vaid need on näited kirjanduslikult kõrgtasemelisest religioossest sümbolismist ja müstikast.

Judaistliku apokalüptika tunnusjooni[muuda | muuda lähteteksti]

Apokalüpsist on defineeritud kui jutustuslikus laadis ilmutuslikku kirjandusžanrit, milles ilmutuslikku kogemust vahendab inimesest vastuvõtjale maaväline olend, avades transtsendentset reaalsust, millel on nii ajaline mõõde eshatoloogilise pääsemise näol kui ka ruumiline mõõde teistsuguse, üleloomuliku maailmaga tutvumise näol.[4] Inimlikuks vastuvõtjaks on juudi apokalüpsistes alati mõni püha kuju minevikust, näiteks Noa vaarisa Eenok või teise templi kõrgpreester Esra. Erinevalt prohvetitest kasutasid apokalüptikud pseudonüümi ning selle põhjuseks ei ole niivõrd hirm tagakiusamise ees (näiteks Taaniel oleks märtrisurma tervitanud), vaid soov laenata oma teosele autoriteeti. Kaugest minevikust pärit rahva juhtkuju nime kasutades osutati ka ajaloo ettemääratusele – maa saatus otsustati juba ammu.[5] Apokalüpsiste kirjutajate eesmärgiks oli ühest küljest lohutada lugejaid teadmisega, et maapealne kaos ei saa kesta igavesti ja tulevikus luuakse kord maa peale. Viimastel sajanditel enne Kristust loodi apokalüpsiste näol ka ettekujutus, kuidas möödunud sajanditel uskmatute valitsejate all kannatanud vagade piinad lunastada. Lahendus pidi olema surmajärgne ülestõus ja kohtupäev.[6] Autorid kujundasid konkreetsetest ajaloosündmustest müüte, mis haarasid inimeksistentsi laiemalt ja aitasid vähendada ärevust teadmises, et õiged on pidanud lõpuootuses kannatama ka varem. Apokalüptilised tekstid mõtestasid siinpoolseid kannatusi ja andsid õigetele lootust, et nad ära päästetakse. Teisalt on apokalüptilise kirjandusžanri funktsiooniks ka veenmine moraalselt õigeks eluks, meeleparanduslikku kirjandust on iseloomustatud kreekakeelse mõistega paraenesis. Apokalüpsised annavad soovitusi ja veenavad lugejat elama oma elu kindlaks määratud viisil. Kõige enam hoiatasid apokalüptikud ebajumalakummardamise eest, rõhutati ka seksuaalmoraali.

Eristada saab kaht tüüpi apokalüpsiseid: ühed käsitlevad ajaloo kulgu, teised ebamaiseid rännakuid. Apokalüpsiste uurimine on keskendunud valdavalt "ajalooliste" apokalüpsiste uurimisele, kuna need võimaldavad otsida seoseid apokalüpsises kirjutatu ja tegeliku ajaloo vahel. Iseäranis levinud oli ajaloolis-kriitiline lähenemine 19. sajandi lõpul briti apokrüüfide uurijate koolkonna seas, tuntuim neist oli Robert H. Charles [7] Apokalüpsiste traditsioon kasvas tollaste mõtlejate arvates välja pelgalt prohvetlusest. 20. sajandi apokalüpsiste uurimine on näidanud, et apokalüpsistes esil olevad müüdid ja ideed on tihti laenatud naaberkultuuridest või on kasutatud teiste rahvastega ühiseid muistseid allikaid, mis ei ole säilinud. Hellenistlikul ajastul 4. kuni 1. sajandini eKr levisid Lähis-Ida regioonis erinevate kultuuride – babüloonlaste, pärslaste ja egiptlaste pärimus –, mille ideid juudid oma rikkaliku loominguga ühitasid. Apokalüpsiseid iseloomustab komposiitsus ehk eri müütide liitmine ühte vormi, nii moodustusid sageli vastuolulise süžeega apokalüpsised. Ühe allikana kasutati ka tuhat aastat varem elanud kaananlaste vana baaliusku ja amoriitide ugaritikeelseid tekste. Taanieli 7:13 kõneleb Inimesepoja-sarnasest, kes tuleb taeva pilvedega. See motiiv on pärit kaanani kirjandusest, kelle jumalus Baal on pilvedel ratsutaja ja kes heitleb merejumal Yammiga. Dualistlik kõrgemate olendite võitluse müüt on iidne, maailma nägemist kahe heitleva jõu vahel kandis edasi ka apokalüptiline kirjandus, eriti esseenide liikumine 2. sajandist eKr kuni 1. sajandini pKr. Antiikajal täiendasid žanrit ka vanakreeka sibüllide oraaklitradtsioon ja juudi rahva patriarhide testamendid.

Eenoki kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eenok oli seitsmes patriarh pärast Aadamat, Metuusala isa [8]. Eenoki nimele kuulub suur hulk apokrüüfe. Piibliuurija Józef Miliki väitel moodustasid viis Eenoki raamatut, kaasa arvatud Hiiglaste raamat, vastandseeria Moosese Pentateuhile.[9] Samuti tegutsevad Eenoki raamatutes müstilised langenud inglid – Valvajad (kreeka keeles ἐγρήγοροι, paljudes keeltes tõlgitud kui 'grigorid') ning nende järeletulijad hiiglastest nefilimid. Neist asjaoludest tingituna on Eenoki kirjandus alates 4. sajandist Piibli kaanonist välja jäetud. 1 Eenok on terviklikul kujul säilinud vaid etioopia keeles. Vanimad Eenoki kirjanduse osad pärinevad 3. sajandi lõpust või 2. sajandi algusest.[10]

Eenok kui seitsmes patriarh on kõrvutatav muistse sumerite seitsmenda kuninga Enmedurankiga. Sarnaselt Eenokiga on Sippari linna muistne valitseja Enmeduranki seotud astronoomia, ennustuste ja ilmutustega. Nõnda on müüt Eenokist tegelikult sumerite traditsiooni järele tegemine. Tollase aja hellenistlikus maailmas oli erinevate rahvaste seas levinud 'konkureeriv ajalooteadus', et välja selgitada, kelle kangelased olid kõige õigemad muistse kultuuri loojad.[11]

1 Eenok koosneb viiest eraldiseisvast osast:

  • Valvajate raamat (1 Eenok 1 – 36)

Apokalüpsise tegelaskonna moodustavad Eenok, langenud inglid (Valvajad), kelle liidrid on Asasel ja Šemjasa; ka Jumal ja tema peainglid Gabriel, Miikael, Raafael ja Uriel. Valvajad õpetasid inimkonnale metallide töötlemist ja astroloogiat. Nende peamine patt oli abielu inimestega ja hiiglaste sigitamine, kes pöördusid inimkonna ja kogu looduse vastu. Õigete ja vagade eest seisja Eenok tõuseb taevasse, kus ta näeb kõrget trooni ja sellele istumas Kõigevägevamat, kelle "rõivad on heledamad kui päike ja valgemad kui mis tahes lumi." Taevas konstateeritakse olukorda – Valvajad pidid inimkonnale järele vaatama, kuid mitte inimesed Valvajatele. Seejärel asub Eenok ühes peainglitega maavälisele rännakule ja lendab läbi erinevate taevaste, surnud hingede kogunemispaiga, Gehenna ja viimaks peatub ka Eedeni aias. Peaingel Raafael seob kinni Asaseli käed ja jalad ning heidab ta pimedusse. Šemjasa ja tema järgijad aheldatakse mägede alla ja pannakse seal ootama viimset kohtupäeva. Pärast õelate vangiheitmist elavad õiged igaveses rahus tuhandeid aastaid vanaks.

  • Eenoki tähendamissõnade raamat (1 Eenok 37 – 71)

Eenoki tähendamissõnade raamat koosneb kolmest nägemuseslikust tähendussõnast. Esimeses reisib ta taeva lõppu, kes näeb seal õigete elupaika ja pühade puhkamiskohta. Sajad tuhanded ootavad Jumala kohtu ees mõistmist. Eenok pärib peainglitelt kosmoloogilist infot päikese ja müristamise, päikese ja kuu kohta, ja saab vastuseks, et need on õiged, kes elavad kuival maal ja usuvad Jumala nime ikka ja alati. Ebaselge vastus kujutab sarnasust taevase korra ja õigete elu vahel.[12] See tõlgendus on Eenoki jaoks kesksel kohal, tähendamissõnade raamatu paralleelnimi on 'Eenoki sarnasused'. Ka Eenoki teine tähendamissõna kujutab taevast elu, kus kohtumõistmine ei ole vaid lootus, vaid praegune teadmine. Kolmandas tähendamissõnades tabab inimkonda suur veeuputus, siin kattub Eenoki tekst Noa raamatu traditsiooniga.

  • Astronoomiline raamat (1 Eenok 72 – 82)

Eenoki astronoomilises raamatus asub ta ebamaisele rännakule koos peaingel Urieliga. Apokalüpsis huvitub eelkõige kosmoloogiast: päikese, kuu ja tähtede liikumisest. Raamatu teadmised on algelised võrreldes hellenistide ja babüloonlaste täheteadusega. Eenoki kosmoloogiline huvi peegeldub isegi tema vanusest – 365 aastat.[13]

  • Nägemuste raamat (1 Eenok 83 – 90)

Loomade apokalüpsis on allegooriline apokalüpsis ja kujutab piiblitegelasi loomadena. Aadam, Sett ja nende järeltulijad on valged pullid. Taas asub Eenok koos inglitega taevasse ning jälgib sealt ajaloo kulgemist. Tema pojapojapoeg Noa on samuti valge pull, kuid inglid aitavad tal muutuda inimeseks. Ent Noa pojad on jälle metsikud loomad ja linnud. Alates Jaakobist kujutab autor juudi rahvast lammastena. Seitsekümmend karjast paneb Jumal neid valvama, seitsmekümnes valitsejas on nähtud juutide võõraid valitsejaid alates babüloonlaste ja lõpetades seleukiididega.[14]

  • Eenoki epistel (1 Eenok 91 – 108)

Eenoki epistel süüdistab patuseid nii blasfeemias kui ebajumalakummardamises ja samas ka sotsiaalselt kehvades oludes. Õelatele heidetakse ette ahnust, ent sotsiaalse ebavõrdsuse temaatika on nii Eenoki kirjanduses kui ka hellenistlikul ajastul üldiselt võõras.[15]

Nädalate apokalüpsis – erinevalt Valvajate ja tähendamissõnade raamatust on Nädalate apokalüpsis selgekujuline "ajalooline" apokalüpsis. Seda iseloomustab maa ajaloo jagamine kümnesse perioodi, nädalatesse. Esimesest seitsmenda nädalani toimub inimkonna järkjärguline allakäik, kuid kaheksas kuni kümnes nädal kujutavad eshatoloogilist finaali. Nädalate apokalüpsis sisendab lugejale, et ajaloo kulg on paika pandud ning lõpuajad on lähedal.

Apokalüpsiste võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevalt on esitatud John J. Collinsi järgi kaks judaistliku apokalüpsise "tüüpi" ja nendele iseloomulikud tunnused.[16]

Maavälised rännakud "Ajaloolised" apokalüpsised
Sefanja apok. Aabrahami testament 3 Baaruk Leevi testament 2 Eenok Eenoki täh. Eenoki astr. raamat 1 Eenok 1–36 Aabrahami apok. 2 Baaruk 4 Esra Juubelite raamat Nädalate apok. Loomade apok. Taaniel
Kosmogoonia X X X
Eelajaloolised sündmused X X X X X X
Mineviku meenutused X X X X
Ex eventu ennustamine X X X X X X X
Tagakiusamise ajal kirjutatud X X X X X X
Otsus/kurjad hukkuvad X X X X X X X X X X X X X X X
Otsus/kogu maailm hukkub ? X ? X ? X X
Otsus/maavälised olendid hukkuvad X X ? X X X X X
Kosmiline muutus X X X X X X X X ? X X X
Ülestõusmine X X X ? X X
Teised elujärgsed vormid X X ? X X X X X X X ? ?

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Charles, Robert H. Apocalyptic Literature. – Encyclopedia Britannica, 1911, p. 169.
  2. Collins, John J. The Apocalyptic Imagination: An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature, 2016, p. 94.
  3. Collins, John J. 2016, p. 12.
  4. Collins, John J. 2016, p. 14.
  5. Collins, John J. 2016, p. 40.
  6. Nõmmik, U. "Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsiste näitel, Vikerkaar, nr 7-8, 2017", lk 72 – 80
  7. Collins, John J. 2016, p. 22.
  8. 1Aj 1:3
  9. Collins, John. J. 2016, p. 51.
  10. Stone, Michael E. The Book of Enoch and Judaism in the Third Century B.C.E. – CBQ, vol 40, nr 4, 1978, pp. 479 – 492.
  11. Collins, John J. 2016, p. 53.
  12. Collins, John J. 2016, p. 180.
  13. 1Ms 5:23
  14. Collins, John J. 2016, p. 70.
  15. Collins, John J. 2016, p. 73.
  16. Collins, John J. 2016, p. 16.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]