Pauluse kiri Fileemonile
Pauluse kiri Fileemonile (lühend Fm) on Uue Testamendi kaanonis 18. raamat, millele eelneb Pauluse kiri Tiitusele ja järgneb Kiri heebrealastele. Kirja autor on traditsiooni järgi apostel Paulus. Tekst on algselt kirjutatud koinees. Tegemist on lühima Pauluse kirjaga. Uues Testamendis on veel lühemad raamatud vaid Johannese teine kiri ja Johannese kolmas kiri.
Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Pauluse kirjad polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Pauluse kirja Fileemonile kreeka keeles Επιστολή πρὸς Φιλήμονα. Vulgatas on kiri kui Epistola ad Philemonem.
Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]
Kiri algab Pauluse pöördumisega Fileemoni poole, mistõttu teoloogid on valdavalt veendunud, et kirja autor on Paulus, kirjutas kirja oma vangipõlves.[1],[2]
Pauluse autorluses on tekstianalüüsi alusel kahelnud teoloog Ferdinand Christian Baur, kuid tema argumendid pole enamikule teoloogidest olnud piisavalt veenvad. Bauri üks argument on, et teised vanglakirjad ei kuulu Paulusele, seega ei peaks ka kiri Fileemonile olema Pauluse koostatud. Samuti eitab Pauluse autorlust W.C. van Manen, põhjendades seda kirja ebamäärane temaatikaga. Van Manen toob välja, et kiri on Pauluse ja Timoteose poolt läkitatud kolmele isikule ja kogudusele, kuid siiski peaks kirja tegelik saaja olema Fileemon.[3]
Tekkelugu ja taust[muuda | muuda lähteteksti]
Kirja põhjal ei saa tuvastada kirjutamise täpset aega ega kohta. Kiri on seotud Pauluse kirjaga koloslastele, seetõttu arvatakse, et mõlemad kirjad kuuluvad samasse ajaperioodi – Pauluse esimese vangistuse aega.[4] Pauluse vangistus võis olla nii Roomas, Kaisareas kui ka Efesoses. Kõige loogilisema võimalusena arvavad teoloogid, et kirjas mainitud ori Oneesimos põgenes Efesosse, kus ta kohtas Paulust. Sel juhul kirjutas Paulus kirja umbes 55. aastal.[5]
Juhul kui Paulus kirjutas kirja Roomas, jääb kirjutamise aeg umbes 60.–62. aastasse.[6] Kaisareast kirja kirjutamise aastaks oleks 58–60. aasta.[7]
Kirja säilimise koha pealt on teoloog Edgar J. Goodspeed pakkunud, et Fileemon lasi Oneesimose vabaks ning viimane naasis Pauluse juurde Efesosse. Oneesimosest sai hiljem Efesose koguduse vanem ja kuna kiri oli isiklikult talle saadetud, siis otsustas ta seda säilitada. Just Efesose koguduse vanem Oneesimos kogus hiljem Uues Testamendis sisalduvad Pauluse kirjad kokku.
Kiri tõstatas küsimuse kristlastele orjapidamise eetilisuse osas. Kristlane ei tohiks omada kristlasest orja. Paulus rõhutas seda mõtet kirjas: [8]
| „ | "et sa saaksid ta tagasi jäädavalt, mitte enam orjana, vaid ülemana orjast: armsa vennana, kelleks ta on eriti minule, aga kui palju enam veel sinule, niihästi liha poolest kui ka Issandas. Kui sa nüüd mind pead oma usukaaslaseks, siis võta ta vastu nagu mind ennast!" | “ | |||
Paulus tõi välja, et Oneesimos tuleks orjusest vabastada, kuid ta ei kommenteerinud ühegi sõnaga orjapidamist kui sellist.[9]
Mõned teoloogid arvavad, et kirjas olev Pauluse soov täideti, sest vastasel juhul ei oleks kiri säilinud. Kui Fileemon ei oleks Pauluse soovi arvesse võtnud, siis oleks ta ilmselt ka kirja hävitanud.[10]
Kiri on adresseeritud ühtlasi Fileemonile kui ka tema kogudusele tervikuna. Kirja vorm on pigem soe ja isiklik. Samas kirja alguses mainib Paulus oma kaastöölist Timoteost, mis võib viidata, et kiri on suunatud kogudusele. Samuti on kiri tekitanud teoloogide seas vaidlusi, kes oli Oneesimose isand, kas kirjas esimesena mainitav Fileemon või Arhippos.
Orja omamisest lähtuvalt on teoloogide seas levinud kaks versiooni.
- Fileemon oli Kolossa koguduse liige, kellel oli ori Oneesimos. Oneesimos röövis Fileemoni ja põgenes. Ta kohtas Paulust ja pöördus kristlusesse. Paulus veenis Oneesimost minema tagasi Fileemoni juurde. Paulus kirjutas Fileemonile kirja, milles ta palus, et Fileemon suhtuks Oneesimosse vennalikult.[4]
- Oneesimose isand oli Arhippos, kelle poole Paulus kirja alguses pöördub. Paulus kirjutas Fileemonile seepärast, et küsimus oli liigagi delikaatne, et kirjutada täiesti võõrale inimesele. Fileemon oli Laodikea elanik ning kõigi Lykose oru koguduste ülevaataja ning tema ülesandeks oli kiri edasi anda Arhipposele.[6]
Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Raamat koosneb 1. peatükist, mis omakorda jaguneb 25 salmiks.
Raamat on jagatud 3 osaks:
- Tervitus ja tänu (Fm 1:1–7),
- Palve Oneesimose eest (Fm 1:8–20)
- Lõputervitus (Fm 1:21–25).
Tervitus ja tänu[muuda | muuda lähteteksti]
Paulus saadab kirja Fileemonile, Appiale, Arhipposele ja kogudusele, kes käib Fileemoni majas koos. Ta väljendab oma tänu Jumalale ja palvetab, et Fileemoni usk oleks eeskujuks teistele.
Oneesimose vennana vastuvõtmiseks on oluline, et seda teeks terve kogudus, seetõttu on pöördutud ka Appia poole, keda peetakse Fileemoni naiseks ja koguduse poole. Algkogudusel ei olnud veel eraldi hoonet, seetõttu käidi koos eramajades. Arhippose mainimise osas on erinevaid teooriaid.[11]
Palve Oneesimose eest[muuda | muuda lähteteksti]
Paulus kirjutab oma vangistusest ning kutsub Oneesimost oma usu lapseks. Ta kirjutab, et Oneesimose tagasi saatmisega kogudusse saadab ta tagasi oma enda südame. Ta toob ka välja, et apostlina on tal teatavad õigused, mida ta ei kavatse kasutada. Paulus oleks tahtnud Oneesimost enda juures hoida, kuid ta ei soovi seda teha ilma Fileemoni loata. Ta mainib, et Oneesimos on nüüd kristlane ja Fileemon saab orja asemele venna. Paulus palub, et Fileemon võtaks Oneesimose vastu nagu ta oleks Paulus. Lisaks selle palub ta, et Fileemon lubaks Oneesimose tagasi tema juurde ning pakub võimalust maksta Oneesimose tekitatud kahjude eest. Ta rõhutab siiski, et Fileemoni võlg Paulusele on suurem.
Kirjakohta Fm 1:9 "Olles vana mees Paulus, aga nüüd ka Jeesuse Kristuse vang," on võimalik, et sõna πρεσβύτης (“vana mees”) asemel võib tõlkida “saadik”, sest kreekakeelsed sõnad on nii kirjapildi kui ka häälduse poolest väga sarnased.[12]
Paulus kutsus Oneesimost oma pojaks, mis tuleneb rabide kasutatud võrdlusest õpetaja ja õpilase suhte kohta. Nimi Oneesimos tähendab kreeka keeles “kasulik”. Võimalik, et Paulus andis talle selle nime ristinimena: “aga kes nüüd on vägagi kasuks nii sulle kui ka mulle.” (Fm 1:11), kuid see ei ole teoloogide seas väga levinud arvamus.
Paulus ei kahelnud, et Fileemon võttab ta palvet kuulda, sest ühelgi kristlasel ei ole õigust keelduda vastu võtmast inimest, kelle Jumal on vastu võtnud. Kirjakoht Fm 1:19 “et sulle mitte öelda, et sa oled mulle võlgu ka iseenese” viitab sellele, et Paulus pööras Fileemoni kristlusesse ning seetõttu võlgneb ta Paulusele oma teenistuse. Seda nähakse kui õpetaja-õpilane suhet ja õpilased pidid oma õpetajaid teenima.[13]
Paulus kasutab Jeesuse lepitusvõtet, sest temas põimuvad Fileemoni ja Oneesimose saatused. Ta samastub mõlema poolega ja väljendab oma armastust mõlema poole vastu. Paulus lepitab isanda ja orja. Oneesimose pärast saab Paulusest Fileemoni võlglane, sest Oneesimos võetakse Pauluse kaudu osadusse.[14]
Lõputervitus[muuda | muuda lähteteksti]
Paulus on kindel Fileemoni kuulekuses ja palub tal endale valmis panna tuba. Ta saadab ka tervitusi oma kaasvangi ja kaastööliste nimel.
Kiri eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
Tekst ilmus esmakordselt eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Pahwli se Apostli Rahmat Wilemonille". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Paulusse se Apostli Ramat kirjotud Wilemonille" ja 1739 Piiblis "Apostli Paulusse Ramat Wilemonile kirjotud."
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Donald Guthrie (1990). New Testament Introduction. Lk 660.
- ↑ Eduard Schweizer (1989). A Theological Introduction to the New Testament. Saksamaa. Lk 82.
- ↑ F.F. Bruce (1977). Paulus. Lk 315-316.
- ↑ 4,0 4,1 Donald Guthrie (1990). New Testament Introduction. Lk 664.
- ↑ Viljo Juntunen (8. august 2018). "Pauluse kiri Fileemonile". Eesti Kirik. Vaadatud 6.11.2019.
- ↑ 6,0 6,1 Nicholas Thomas Wright (1986). Pauluse kiri Koloslastele, Pauluse kiri Fileemonile. Lk 149-150.
- ↑ Raymond E. Brown (1997). An Introduction to the New Testament. Lk 503.
- ↑ Fm 1:15–17
- ↑ Donald A. Hagner (2012). The New Testament a Historical and Theological Introduction. Lk 575.
- ↑ F. F. Bruce (1977). Paulus. Lk 321-325.
- ↑ Nicholas Thomas Wright (1986). Pauluse kiri Koloslastele, Pauluse kiri Fileemonile. Lk 158.
- ↑ Nicholas Thomas Wright (1986). Pauluse kiri Koloslastele, Pauluse kiri Fileemonile. Lk 165.
- ↑ Nicholas Thomas Wright (1986). Pauluse kiri Koloslastele, Pauluse kiri Fileemonile. Lk 172.
- ↑ Nicholas Thomas Wright (1986). Pauluse kiri Koloslastele, Pauluse kiri Fileemonile. Lk 153-155.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Allen Dwight Callahan: "Paul's Epistle to Philemon: Toward an Alternative "Argumentum"." The Harvard theological review 86 (1993): 357–376.
- Raymond E. Brown. An Introduction to the New Testament. 1997.
- F. F. Bruce. Paulus. 1977
- Jennifer A. Glancy: "The Utility of an Apostle: On Philemon 11." Journal of early Christian history 5, 1 (2015): 72–86.
- Blake M. Goodall: "An examination of manuscript relationships of the homilies of st. John Chrysostom on st. Paul's letters to Titus and Philemon." University of California, Berkeley, 1975.
- Donald Guthrie. New Testament Introduction. 1990.
- Donald A. Hanger. The New Testament a Historical and Theological Introduction. 2012
- Eduard Schweizer. A Theological Introduction to the New Testament. 1989.
- Andreas H. Snyman: "Persuasion in Paul's letter to Philemon." Acta patristica et byzantina 20 (2009): 178–193.
- Nicholas Thomas Wright. Pauluse kiri koloslastele, Pauluse kiri Fileemonile. 1986.