Variserid

Allikas: Vikipeedia

Variserid (heebrea sõnast, mis tähendab 'eraldatud') olid juutide Teise Templi aegne religioosne rühmitus, mis pidas tähtsaks nii Pühakirja (Toora) kui ka suulise pärimuse täpset järgmist. Hiljem kujunes variserlusest rabiinlik juutlus, mis sai judaismis domineerivaks.

Olid "templinuhid" lihtrahva hulgas. Usukommetes täitsid täpselt rabide käske (käsuõpetus) ja saduseride korraldusi.

Uus Testament kujutab varisere teesklejatena. Sellepärast on hakatud sõna "variser" kasutama ka "valevaga" sünonüümina.

Ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antihellenistlikust juudi liikumisest chasidim ('vagad'), mis oli tekkinud Seleukiidide riigi valitseja Antiochios IV Epiphanese ajal 2. sajandi esimesel poolel eKr, lähtusid erinevad juudi grupeeringud. 1. sajandil pKr nimetab ajaloolane Flavius Josephus variseride kõrval veel sadusere, esseene ning vastupanurühmitusi (seloote, sealhulgas Siccarii). Hilisemad usuliikumised olid kristlus ning terapeudid Egiptuses. Ükski neist rühmitustest ei esindanud omal ajal juutide enamikku; enamik juute pidas end lihtsalt juutideks, kuulumatta mingisse rühmitusse.

Variserid pidasid end algselt esmajoones saduseride oponentideks. saduserid esindasid konservatiivset, pressterlik-aristokraatlikku ülemkihti, variserid leidsid pooldajaid laiades rahvahulkades. Erinevused puudutasid arusaama vaeste ja rikaste vahelistest suhetest ja suhtumist juudi ühiskonna helleniseerumisse, religiooni valdkonnas suhtumist Templisse, mis variseride arvates oli vähem tähtis kui Seadus ja Prohvetid.

Variseride seisukohad ja õpetus muutusid aja jooksul. Kirjalikke allikaid on ainult hilisemast ajast. Tuntud on eriti rabi Hilleli ja rabi Shammai (mõlemad 1. sajand eKr) kirjutised ja kommentaarid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Paabeli vangipõlve lõppu taastati Jeruusalemma Tempel (Teine Tempel, valmis umbes 515 eKr). Babüloonia vallutanud pärslased ei näinus ette juudi monarhia taastamist, nii et juhtiv osa jäi ainult preestritele. Religioossest ja poliitilisest eliidist tekkis saduseride partei. Tekkis ka rühmitusi, mis pidasid eliidi paikapanekut pärslaste poolt legitiimsusetuks.

Ühe nendest rühmitustest moodustasid variseride eelkäijad, kelle hulka esialgu kuulusid kirjatundjad ja targad. Tasapisi said neist üldtunnustatud eksperdid Toora tõlgendamise alal. Neil tarkadel, keda hiljem hakati tituleerima rabideks, kujunes välja "suuline pärimus", mis hiljem asetati kommentaarina Toora kõrvale.

Aleksander Suure sõjakäigud tegid 332 eKr Pärsia võimule lõpu ning panid alguse hellenismiajale Iisraelis. Pärast Aleksandri riigi lagunemist oli Juudamaa alates 2. sajandist Seleukiidide riigi mõju all. Antiochos IV Epiphanese ajal algas saduseride toetusel Juudamaa helleniseerimine. Templi rüüstamine koos jorraldusega ohverdada seal kreeka jumalatele tõi kaasa Makabeide ülestõusu Mattathiase (Mattatiase) ja tema poja Juudas Makkabi juhtimisel. Ülestõus oli edukas, ja Juudas Makkabi õepoeg Johannes Hyrkanos I rajas 152 eKr Hasmoneide preesterliku dünastia. Variserid organiseerusid nüüd Hasmoneide-vastaseks opositsiooniks.

Konflikt puhkes variseride nõudmise pärast, Hasmoneide dünastia valitseja Aleksander Jannai (102–76 eKr) valiks ülempreestri ja kuninga ameti vahel. Järgnenud kodusõda suruti kiiresti ja veriselt maha. Surivoodil kutsus kuningas siiski pooli üles leppimisele. Aleksandrile järgnes valitsejana tema lesk Salome Aleksandra (75–67 eKr), kelle vend Shimon ben Shetach kuulus juhtivate variseride hulka. Pärast Salome Aleksandra surma otsis tema vanem poeg Johannes Hyrkanos II toetust variseridelt, noorem poeg Aristobulos saduseridelt.

See konflikt põhjustas jälle kodusõja, millele tegi lõpu alles Jeruusalemma vallutamine Rooma väejuhi Pompeiuse poolt. Sellega algas Iisraelis Rooma aeg. Pompeius kaotas monarhia, pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle etnarhi tiitli. Aastal 57 eKr kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma prokonsulile Süürias. Too pani sõjalisteks halduriteks Juudamaa üle Phasaeli ja Galilea üle Herodese (Herodes Suur).

Aastal 40 eKr õnnestus Aristobulose pojal Antigonos Hasmoneil Hyrkanos ametist kõrvaldada ning kuulutada end ülempreestriks ja kuningaks. Herodes põgenes Rooma, kus ta saavutas enda tunnustamise kuningana. See tegi Hasmoneide dünastiale lõpu. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad tetrarhina (nelikvürstina) Galiead ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas Samaariamaad ja Idumead). Pärast aastat 6 valitses kaudselt Rooma riigi prefekt ehk prokuraator; valitsemisasju ajas Rooma riigi poolt määratud ülempreester.

Sel ajal seati sisse ka sünedrion. Selle liikmetel oli lõrgeim kohtuvõim juutide üle, sealhulgas usuasjades. Sünedrioni koosseis ja volitused muutusid olenevalt Rooma riigi poliitikast. Sel ajal olid Juudamaa ja Galilea poolautonoomsed andamikohuslastest riigid. Ananaus on ainus teadaolev tolleaegne ülempreester, kes kuulus saduseride hulka. Arvatakse, et sünedrionis domineerisid saduserid; variserid olid küll populaarsemad, kuid neil polnud võimu.

IAastal 66 pKr eskaleerus juutide konflikt roomlastest okupantidega. Kaisareas hukkus Flavius Josephuse andmetel usuliste pingete tõttu 20 tuhat juuti. Järgnenud Jeruusalemma Templi rüvetamine roomlaste poolt ning kaitseraha nõudmine vihastasid kõiki juutide parteisid ning viis ülemaalise ülestõusuni. Roomlased surusid selle maha ning see lõppes pärast kuuekuist piiramist septembris 70 Jeruusalemma ja Templi hävitamisega. Võitjad tapsid kõik inimesed, kelle nad Jeruusalemmast leidsid. Josephuse hinnangul ületas ohvrite arv miljon inimest. Selootide viimne vastupanu murti 73 Masada kindluse all.

Jeruusalemma hävitamise järel võttis variseride juhtimise üle Johanan ben Zakkai.

3. sajandil pani rabi Juudas Patriarhi variseride suulised pärimused kirja. Seda kutsutakse Mišnaks.

Õpetus ja hoiakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Variseride õpetus tekkis algselt vastukaaluna saduseride õpetusele ning arenes siis edasi variseride omavaheliste vaidluste kaudu. Tähtsad aruteluained olid juutide elu ilma templita, elu Paabeli vangipõlves ja kristlus. Variseride õpetusest kasvas välja rabiinlik judaism.

Erinevalt antiikaja juutluse teistest vooludest järgisid variserid peale Toorasse kirjapandud Seaduse ka suuliselt pärandunud "eellaste eeskirju", mis pärinesid varasematelt seaduseõpetajatelt. Põhjenduseks viitasid nad sellele, et ilma selgituseta jäävad Tooras antud eeskirjad segaseks. Nende mõistmiseks ja õigeks täitmiseks oli variseride arvates tarvis kommentaare, mida hakati koguma alates 2. sajandist eKr ning millest hiljem koostati Mišna.

Josephus Flaviuse andmetel uskusid saduserid, et inimesel on vaba tahe, esseenid uskusid inimese predestinatsiooni, variserid aga õpetasid inimese vaba tahet ja jumalikku etteteadmist. Peale selle erinesid variserid saduseridest selle poolest, et nasd uskusid surnute ülestõusmisse.

Josephus Flaviuse esitus, mis oli mõeldud kreeklastele ja roomlastele, on tõenäoliselt ebatäielik, keskendudes probleemidele, mis pakkusid huvi ka hellenistlikule filosoofiale. Variseride kirjutisi Teise Templi ajast meieni jõudnud ei ole. Hiljem olid Josephuse poolt mainitud probleemidest olulisemad juudi Seaduse küsimused (abiellumine, sabat, puhtuseseadused). Samade küsimuste üle vaidlevad juudid isekeskis tänapäevalgi. Talmudis ja mišnas peaaegu ei käsitleta üldteoloogilisi küsimusi, vaid tõlgendatakse seadusi.

Mišna järgi kaotab igavese elu ainult see, kes eitab surnute ülestõusmist, Toora jumalikku päritolu või inimese saatuse jumalikku juhtimist (nagu näiteks epikuurlased). Selleks et päästa kellegi elu, võib rikkuda mis tahes seadust (erandiks on ainult ebajumalateenistuse, mõrva ja abielurikkumise keeld (bSanhedrin 74a)). Seevastu Yehudah haNasi nõuab ühtviisi nii väikeste kui ka suurte religioossete kohustuste täitmist. Messia küsimus on vähem tähtis.

Variserid ületasid juutluse orienteerituse templile, pühitsedes Seaduse täitmise läbi argipäeva. See tähendas ka üksikisiku rõhutamist. Rabiinliku õpetuse fookuses olid veel sotsiaalne õiglus, kõikide inimeste ühtsus ja iisraeli rahva vabastamise ootus. Nendele eesmärkidele suunatud elu alus oli Pühakirjast tuletatud seadusekogu Halakha. Sellest tulenes pühendumine õpimgutele ja vaidlustele ning õpetuse rakendamine elus.

Variseride orienteeritust igapäevaelule tõlgendatakse mõnikord äärmusliku legalismina, kuid ka saduserid ja esseenid nõudsid Seadusest ranget kinnipidamist ning reglementeerisid igapäevaelu. Variseride iseärasus oli näiteks see, et nad nägid ete rituaalset pesemist enne iga söömaaega. See nõue pärineb nõudest, et preester peab end enne templiteenistust puhastama. Selle eeskirja ülekandmine põhineb pühaduse laiendamisel söömisele. Seevastu teistes olukordades olid variserid vähem ranged: näiteks ei laienenud sabatiaegne vedamiskeeld nende meelest toidu kasaskandmisele.

Teise Templi ajal ei pidanud variserid oma Seaduse-tõlgendust kohustuslikuks kõikidele juutidele. Siiski pretendeeris juutluse iga vool tõe monopolile ning vastustas "segaabielusid". Voolud vaidlesid omavahel Seaduse õige tõlgenduse üle. Pärast Templi hävitamist jaotus vooludeks kadus. Rabid vältisid sõna "variserid", mida variserid ise enda kohta võib-olla polnudki kasutanud. Nii vältisid nad muljet, et nad on nüüd juutluses domineerival positsioonil. Õpetatud vaidlustest tõlgendusküsimustes sai rabiinliku juutluse oluline osa. Rabiinliku juutluse õitseaeg oli 4. ja 5. sajand, mil tekkisid Palestiina ja Babüloonia Talmud.

Talmudist on hilisemate variseride omavahelised vaidlused hästi näha rabi Hilleli ja rabi Shammai koolkonna vaidluste näitel. Nende kahe rabi arvamused kujundasid järgnevate sajandite vaidluste suuna. Talmud esitab rabi Shammai vaatekohta, kuid lõpuks lõi läbi rabi Hilleli oma.

Variseride tarkuseõpetus leidub ka Mišnas (Pirke Avot). Tuntud näide on Hillel vanemalt pärinev lugu. Kui talle esitati väljakutse, et ta esitaks kogu Seaduse ühel jalal seistes: vastas ta: "Seda, mis sulle ei meeldi, ära oma ligimesele tee. See on kogu Seadus; ülejäänu on kommentaar. Mine ja õpi seda."

Monoteism ja oli arusaamine inglite maailmast. Variserid pidasid oliliseks palvetamist ja häid tegusid. Nad ootasid Messia tulekut, viimset kohtupäeva ja uskusid hinge surematust. Variser oli ka Saulus, kellest sai Paulus, seetõttu on variseride mõju ka algkristluses.

Variserid ja kristlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uues Testamendis esinevad variserid osalt Jeesuse vastastena, eelkõige aga tema tähtsamate oponentidena. Nende religioossuse välisust, mida evangeeliumid võib-olla osalt ületähtsustavad, peeti teeskluseks. Seetõttu on sõna "variser" hakanud tähendama 'valevaga'.

Uues Testamendis rõhutavad variserid puhtusekäskudest kinnipidamist, kuna Jeesus peab tähtsamaks armastust Jumala ja ligimese vastu, mis on lähedane rabi Hilleli (variserlikule!) koolkonnale. Seaduse kirjatähe järgimisele vastandatakse Seaduse vaimu järgimist. Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki! (Mt 5:20) Tüli puhkeb viimaks Jeesuse isiku ümber seoses sellega, et ta pretendeeribmeelevallale Toora tõlgendemisel.

Tuginedes asjaolule, et Uus Testament on tekkinud pärast kristluse lahkulöömist jutlusest, oletavad mittejudaistlikud kriitikud, et seal kujutatakse variserlust, mis Uue Testamendi raamatute tekkeajal oli saanud judaismis domineerivaks suunaks, moonutatult. Nad osutavad sellele, et Jeesus pooldas variseride seisukohti – näiteks rabi Hilleli koolkonna õpetust ligimesearmastusest ja rabi Shammai koolkonna õpetust abielulahutuse kohta. Variseridel leidub ka Jeesuserusaam surmajärgsest elust. Ka kõnetlussõna rabbuni viitab variserlikule traditsioonile. Selles valguses võib Uues Testamendis kujuatud vaidlusi tõlgendada Talmudi-tüüpi vaidlustena, milles hilisemad kirjutajad nägid sügavamaid konflikte.

Teised Uue Testamendi variseride-pildi kriitikud näevad selles karikatuuri. Jeesuse kuulutus, et tervendatud mehele on nüüd patud andeks antud, vastab variseride tolleaegsele arusaamale. Jeesuse hukkamõistmine Jumala-teotajana selle kuulutuse põhjal on vastuolus ajaloolise variseride-pildiga. Ka tervendamine sabatipäeval, mida variserid Uues testamendis hukka mõistavad, ei ole vastuolus ühegi teadaoleva rabiinliku eeskirjaga (vaata ka Moses Maimonidese "Mishneh Torah, (Shabath 2–3)). Samuti paistab variseride vastuseis Jeesuse sõnumile, mis on suunatud ühiskonnas põlatutele (kerjused, tölnerid) olevat vastuolus rabiinliku traditsiooniga, mis sanuti nõuab kõikidele andeksandmist. Täpsem võrdlus näitab, et suur osa Jeesuse õpetusest on variseride õpetusega kooskõlas.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]