Luukalad

Allikas: Vikipeedia
Luukalad
atlandi heeringas (Clupea harengus)
atlandi heeringas (Clupea harengus)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata
Infrahõimkond: Lõugsuused Gnathostomata
Ülemklass: Luukalad Osteichthyes
Huxley, 1880
Klassid

Kiiruimsed Actinopterygii
Sagaruimsed Sarcopterygii

Luukalad (Osteichthyes) on keelikloomade hõimkonna ülemklass, mis hõlmab sagaruimsete ja kiiruimsete klasse. Luukalad arenesid välja teistest kalade rühmadest hiljem ja neid peetakse kõige arenenumateks.

Luukalad on parafüleetilised maismaa selgroogsetega.

Anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skelett[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõigil luukaladel on kerge, kuid tugev, kas osaliselt või täielikult luulise koostisega siseskelett, mis toetab paindlikke uim, võimaldades kalal oma liigutusi täpselt kontrollida. Iga uime kontrollib eraldi lihaste grupp ja seega võib see liikuda teistest sõltumatult. Luukaladele iseloomulik sümmeetriline saba on efektiivne vahend kala edasiviimiseks vees.

Luukalade skelett koosneb üldjoontes kolmest osast: kolju, selgroog ja uimede skelett.

Lõpusepilud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt teistest kalade gruppidest on luukalade lõpusepilud kaetud luuliste kaantega ja alumisel lõpusekambril on luulised toesed, mida kutsutakse lõpusekaarteks. Need kaks struktuuri võimaldavad kalal haarata suu vett täis ning see siis läbi lõpuste välja pumbata; lõpusekaared aitavad avada suu reguleerides vee sissevoolu; lõpusekaaned toimivad seejuures lõpuste tihenditena väljavoolu reguleerides. Niimoodi saavad luukalad hingata pidevalt.

Ujupõis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurem osa luukalu reguleerib oma ujuvust ujupõieks nimetatava peensoole väljasopistise abil. Kuna põis on täidetud gaasiga, on selle tihedus veest väiksem. Kala võib tõsta end kõrgemale või madalamale reguleerides põies sisalduva gaasi hulka.

Kuna magevee tihedus on merevee omast väiksem ning see ei toeta nii palju kala keha, on mageveekalade ujupõis suurem kui merekaladel.

Meeleelundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamusel luukaladest on väga hästi väljaarenenud nägemis- ja kuulmismeel. Mõlemaid neist kasutatakse suhtlemisel ja seltsingulisel käitumisel.

Silmad asetsevad üldjuhul pea külgedel ning see tagab kaladele laia nägemisvälja. Silma võrkkestas asetsevad kolvikesed ja kepikesed annavad hea värvide eristamis võime. Nägemismeel on väga oluline kalade parvedesse koondumisel. Luukalad ujuvad suurte, sageli kümnetest tuhandetest isenditest koosnevate rühmadena. Niisugusel koordineeritud viisil võivad ujuda ainult luukalad. Iga kala jälgib tavaliselt oma naabreid ning järgneb neile paralleelselt, säilitades individuaalse nägemise, kuulmise ja küljejoone süsteemi.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuremal osal luukaladest toimub viljastamine kehaväliselt, kuid vähestel liikidel on see kehasisene.

Avameres elavad luukalad toodavad suurel arvul vees planktonina hõljuvaid mune, milles hautakse välja vaid väike osa. Rannikumere ja magevee kaladel toodavad vähem mune ja nende munad kinnituvad setetele pesade või taimede külge. Väike osa liike hoolitseb oma munade ja poegade eest.

Luukalade hulka kuuluvad ka mõned hermafrodiitsed liigid. Samuti mõned liigid võivad täiskasvanuna vahetada oma sugu.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luukalade ülemklassi kuulub kaks klassi:

Sagaruimsete uimed sarnanevad loibadele ning on keha külge ühendatud paindlike sagarate abil; kiiruimsetel toetavad uimi luulised kiired.

Kiiruimsed kalad on tänaseks suurim kalade grupp.

Kuna zooloogid avastavad kogu aeg uusi liike ja leiavad nendevahelisi seoseid, muutub luukalade klassifikatsioon pidevalt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]