Kalaan
| Kalaan | ||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||||
|
||||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||||
| Enhydra lutris (Linnaeus, 1758) |
||||||||||||||||
 |
Kalaan ehk merisaarmas (Enhydra lutris) on kärplaste sugukonda kalaani perekonna kuuluv imetaja.
Kalaan on ainus mere-eluviisiga kärplane. Ta ujub kiiresti (12–16 km/h), sukeldub sügavale ja hullab vees meeleldi [1].
Kalaan elab Vaikse ookeani põhjaosa rannikuvetes. Levila jaguneb kahte ossa: Venemaal Komandorisaartel, Kamtšatka lõunaosas ja Kuriilidel ning Põhja-Ameerikas Aleuutidel, Alaskas ja sealt lõuna poole kuni Alam-Kaliforniani Mehhikos. [1].
Kalaan on suur loom: tüvepikkus 136 cm (harva kuni 146 cm), sabapikkus 30–36 cm, mass kuni 40 kg. Kere on massiivne, silinderjas ja vilajas. Pea on väike ja ümmargune, pisikeste kõrvadega (nagu hülgel) ning pikkade vibrisside ehk kompekarvadega. Kael on lühike ja jäme. Tagajalad on muundunud külgedele suunatud loibadeka. Eesjalad on lühikesed ja varvasteta, peopesaks on ümmargune karvutu ala. Saba on lühike. [1]
Kalaanil on kummaline nahk. See oleks nagu lahtiselt seljas, mistõttu selili ujuval loomal on kõhu peal sügavad nahavoldid. Karvastik on mustjaspruun hallika varjundiga, tihe, soe ja vastupidav. Karusnahk on väga hinnaline ja vanasti jahiti kalaane selle pärast armutult. [1]
Tänapäeval on nende arvukus märgatavalt tõusnud, kuid jääb ikkagi mitu korda kunagisele alla, mistõttu püsib vajadus range kaitse järele. Kalaane on proovitud kasvatada aedikuis, samuti aklimatiseerida Barentsi meres Murmanski lähedal, kuid kumbki pole tulemusi andnud. [1]
Kalaanid elavad kaljustel mererannikul riffide ja lehtadrutihnikutega. Need paigad on inimestele raskesti ligipääsetavad. Ent kalaanid pole eriti paigatruud ja võivad elukoha kergesti hüljata. Vaikse ilmaga võivad nad ujuda kaldast 18–25 km kaugusele. Nad on päevaloomad, toituvad mitu korda päevas ja siis puhkavad kas rannal või vees. Vees kogunevad kalaanid puhkama vahel mitmekümnepealistesse salkadesse, eelistades vetikatihnikuid. [1]
Kalaan toitub merisiilikutest, vähilistest, kaladest, limustest, krabidest ja vetikatest. Ta haarab saagi hammaste ja eesjalgadega vee all, surub selle vastu rinda ja kerkib pinnale. Veepinnal keerab kalaan end selili ja asetab saagi nahavoltide vahele. Merisiilikutel murrab ta käppade ja hammaste abil okkad ära, närib rüü katki ja sööb pehmed koed ära. Kalifornia kalaanid kasutavad limuste kodade avamiseks ning krabide ja merisiilikute purustamiseks kuni 3,5 kg kaaluvaid kive. Loom paneb selle oma kõhul asuvasse nahakurdu ja kolgib saaki vastu seda, kuni selle koda või rüü puruneb. Vahel kasutab kalaan sama kivi mitu korda, hoides seda vahepeal kaenla all. [1]
Paaritumine ei toimu kindlal aastaajal, kuid sagedamini kevadel. Tiinus kestab 8–9 kuud. Emane sünnitab ühe poja. Vastsündinu on karvane ja avatud silmadega, tal on 26 hammast ja ta kaalub 1,5 kg. Poegade eest hoolitsevad emakalaanid ja teevad seda väga hoolsalt. Eriti liigutav on näha, kuidas selili ujuv ema võtab poja käppade vahele ja hellitab seda. Pojad hakkavad ise ujuma 2–3 nädala vanuselt. Aastase looma mass on juba 17–19 kg. Suguküpsus saabub 3. eluaastal, kuid kalaanide suremus on suur. [1]
[redigeeri] Viited
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kalaan |
|
|
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kategooria: kalaan |
