Künnivares

Allikas: Vikipeedia
Künnivares
Corvus frugilegus 2.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vareslased Corvidae
Perekond: Vares Corvus
Liik: Künnivares
Ladinakeelne nimetus
Corvus frugilegus
(Linnaeus, 1758)
Künnivarese levila
Künnivarese levila

Künnivares (Corvus frugilegus) on linnuliik vareslaste sugukonnast varese perekonnast. Rahvapärased nimed: külvivares, roogas, kroogan, konk, venevares, künnilind, paskrajakas, surmalind.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Künnivaresel on kaks alamliiki. Nominaatvorm frugilegus on levinud Euroopas ja Lääne-Aasias, Kesk-Aasias, ida suunas Altaini. Alamliik pastinator on levinud Ida-Aasias lääne suunas Mongoolia põhjaosani. Künnivares on introdutseeritud Uus-Meremaale.[2]

Arvukus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Künnivares on Eestis üsna ebaühtlaselt levinud väikesearvuline haudelind. Suurem osa künnivarese kolooniaid asub maa lõuna-, ida- ja kirdeosas. Mandri lääneosas ja Saaremaal on ta levikupilt hõre. Osades Eesti piirkondades puudub ta täiesti.[3][4] Künnivarese pesitsusaegset arvukust hinnatakse 8000–12 000 paarile, talvist arvukust 100–300 isendile.[5] Saabub veebruaris-märtsis, rändab ära oktoobris-novembris. Vähesed künnivaresed talvituvad meil.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldpikkus 41–49 cm, tiibade siruulatus 81–94 cm, kehakaal ca 0,5 kg. Vanalinnu kogu sulestik on must tugeva sinivioletse metalliläikega. Nokaharjased puuduvad. Kurgualuse ja nokatüviku ümbruse paljas nahk on köbruline ja valkjaskollaka värvusega. Nokk ja jalad mustad. Noorlinnu sulestik nagu vanalinnul, kuid nokaharjased on olemas ja pea ning kael on nõrga läikega. Iiris tumepruun. Lennusiluett sarnaneb varesega, kuid künnivaresel on saba tipp selgelt kiilukujuline ja tiivad on pikemad ja kitsamad. Immatuurne künnivares on mustvaresega väga sarnane. Erinevalt mustvaresest 1) tema pealagi on kuhikjam; 2) tiivad ning kogu muu sulestik natuke sagris; 3) nukktiib ja laba-kattesuled on sageli justkui ripakil. Häälitsused on madalamad, kähedamad ja kärisevamad kui varesel, näiteks kroa ja käärr.[6] Alamliigi pastinator vanalindude näoala on rohkem sulistunud ja nad on keskmiselt natuke väiksemad kui nominaatvorm.[2]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Künnivares on peamiselt kultuurmaastike lind. Ta pesitseb peaaegu alati kolooniatena. Nende rajamiseks eelistab ta pargi- ja kalmistupuistuid, harvem pesitseb metsatukkades või metsaservas. Kolooniate suurus ja iga võib tugevasti kõikuda.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Künnivares moodustab paari tõenäoliselt kogu eluks. Paarid hoiavad salgas ühte ja ka puhkavad koos.[2] Pesa ehitab igasuguste puude otsa, enamasti küllalt kõrgele ja sageli ladvatipu lähedale. Pesamaterjal on sama nagu hallvaresel, kuid pesalohk on puudulikumalt vooderdatud. Kurnas on 4–5 muna. Täiskurni leidub aprilli lõpus-mai algul. Pojad kooruvad mai teisel poolel ja lennuvõimeliseks saavad juuni teisel poolel. Seejärel jäävad pojad koos vanalindudega mitmeks nädalaks kokku. Pärast poegade pesast väljalendu lahkub osa künnivareseid koloonia piirkonnast ja siirdub salkadena teistele aladele, kus nad suve esimesel poolel puudusid. Koloonia ümbrusest lahkuvad viimased isendid septembris-oktoobris.[7]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Künnivares on kõigesööja. Tema toiduks on enamasti vihmaussid ja teised selgrootud, noor oras või mahakülvatud, mahavarisenud vili. Sööb ka väikeseid närilisi, maas pesitsevate väikeste lindude mune ja poegi, lisaks jäätmeid. Künnivaresed toituvad salkadena põllukünnil, karjamaadel, asulate haljasaladel; siis võib neid sageli näha koos hakkide ja kuldnokkadega.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2010). "Corvus frugilegus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2009.
  2. 2,0 2,1 2,2 Madge, S., Burn, H. Crows and Jays. Princeton University Press, 1994
  3. Leibak, E., Lilleleht, V., Veromann, H. Birds of Estonia. Status, Distribution and Numbers. Estonian Academy Publishers, Tallinn, 1994
  4. Renno, O. Eesti linnuatlas. Tallinn Valgus, 1993
  5. 5,0 5,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
  6. Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000
  7. Kumari, E. Eesti NSV linnud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1954

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]