Vareslased

Allikas: Vikipeedia
Vareslased
Künnivares (Corvus frugilegus)
Künnivares (Corvus frugilegus)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vareslased
Ladinakeelne nimetus
Corvidae
Vigors (1825)
Ronk (Corvus corax)
Hallvares (Corvus corone cornix)
Hakk (Corvus monedula)
Harakas (Pica pica)
Pasknäär (Garrulus glandarius)
Pähklimänsak (Nucifraga caryocatactes caryocatactes)

Vareslased (Corvidae) on lindude sugukond värvuliste seltsist.

Fossiilsed vareslased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed teadaolevad vareslased pärinevad keskmiotseenist 17 miljonit aastat tagasi. Nad kuuluvad väljasurnud perekondadesse Miocorvus (leitud Prantsusmaalt) ja Miopica (Ukrainast), mis võivad olla tänapäeva vareslaste esivanemad, aga see võib olla lihtsalt sarnasus konvergentse evolutsiooni tagajärjel.

Miotseeni ja pliotseeni piirilt on leitud juba tänapäevaste perekondade esindajaid, ehkki veel mitte tänapäevaseid liike.

On oletatud, et vaerslased tekkisid Austraalias.[1] Sealt levisid nad peaaegu üle kogu maailma ja see juhtus kiiresti, sest juba pliotseeni algusest on leitud vareslaste fossiile isegi Põhja-Ameerikast. Esialgsed vareslaseliigid surid Austraalias välja, kuid lõpuks levisid vareslased Austraaliasse tagasi.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vareslased on levinud kõigil kontinentidel peale Antarktika ja paljudel saartel. Neid on sadakond liiki, kes kuuluvad umbes 20 perekonda.[2]

Eestis levinuimad vareslased on ronk, hallvares, künnivares, hakk, harakas, pasknäär ja pähklimänsak.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vareslastel on jässakas keha, tugevad jalad ja massiivne nokk. Nad kaaluvad 50 g – 1,5 kg. Sulestik on valdavalt tume, küütlevalt must või must ja hallilaiguline. Ainult harakad ja näärid on värvilised. Suguline dimorfism avaldub üksnes suuruses – isaslinnud on suuremad.

Paljudel vareslastel on keele all paun, milles toitu kanda. Näiteks pähklimänsakul on selles paunas loendatud isegi üle saja seedripähkli.

Kõige sagedamini on vareslaste sulestik must, hall ja valge. Troopikas elab siiski ka selliseid vareslasi, kelle sulestikus on näiteks helesiniseid, lillasid ja smaragdseid toone.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elupaiga ja toidu suhtes pole vareslased nõudlikud. Enamasti on nad segatoidulised ja kõigesööjad. Seetõttu on mitu vareslaste liiki hästi kohanenud inimtegevusega, elades linnades ja toitudes inimtegevuse jäätmetest. Talviti rändavad mitmed vareslased linnadesse, kus näiteks hakk, hallvares ja künnivares moodustavad seltsinguid.

Ameerika teadlaste uurimus näitas, et vareslased on "kõige kõigesööjamad" linnud. Nad söövad leiba, makarone, praekartuleid, võileibu, koeratoitu, jõusööta ja muud inimeste toodetud toitu, mis sageli teistele lindudele vastuvõetavad pole.[3]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamasti pesitsevad vareslased eraldi, mõned ka kolooniatena. Paarid on püsivad, pesa enamasti puu otsas, kuid vahel ka põõsastes, puuõõntes, kaljudel, lõhedes ja ehitistes. Üldiselt pesitsetakse kord aastas, kuid esimese kurna hukkumisel munetakse järelkurn. Kurnas on 3–9 muna.[2]

Vanalinnud sulgivad kord aastas.

Laul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vareslaste hääl on üldjuhul kare ja mitte kuigi meeldiv. Sellegipoolest kuuluvad nad (nagu kõik värvulised) laululindude hulka ja vareslaste seas on ka neid, kes meloodiliselt laulda võivad. Vareslased suudavad sageli osavalt imiteerida hääli, sealhulgas inimkõnet.

Iseärasused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vareslasi peetakse kõige intelligentsemaks ja õppimisvõimelisemaks linnurühmaks. Nende aju ja kehamassi suhe on umbes võrdne ahvide ja koerte omaga, jäädes siiski maha inimesest. Vareslaste pojad kasvavad kaua aega vanematega koos ja võivad õppida oma vanematelt, aga parvelindudena ka teistelt lindudelt. Mitmel vareslaste liigil on keeruline parvesisene hierarhia.

Perekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sugukonda kuuluvad järgmised Eestis elavate liikidega perekonnad:

Väljaspool Eestit elavad veel järgmised perekonnad:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sibley C.G., Ahlquist J. Phylogeny and classification of birds. — New Haven: Yale University Press, 1990.
  2. 2,0 2,1 "Loomade elu", 6. kd, lk. 427
  3. Marzluff, John M. & Angell, T. (2005): In the Company of Crows and Ravens. Yale University Press, New Haven, Connecticut. ISBN 0-300-10076-0

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]