Jaan Vahtra

Allikas: Vikipeedia
Edit-copy orange button.svg See artikkel vajab toimetamist.
Palun aita artiklit toimetada.

Jaan Vahtra (23. mai 1882 Kaaru, Mooste – 27. jaanuar 1947 Võru) oli eesti maalikunstnik, raamatugraafik, kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Jaan Vahtra oli üks eesti modernistlikest kunstnikest.

Sisukord

[redigeeri] Elukäik

Jaan Vahtra sündis Võrumaal Moostes talurentniku peres. 1893. aastal, 11-aastasena, läks Jaan Vahtra Vanaküla vallakooli. 1896. aastal jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis.

Tema eeldused kunsti ja kirjanduse alal selgusid juba lapsepõlves, kuid kunstiõpinguid sai ta alustada alles täismehena – 29-aastaselt. Õpiraha teenis ta talusulasena. 1910–1912 õppis Riia linna kunstikoolis, 1913–1916 Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja 1916–1917 Petrogradi Kunstide Akadeemias[1].

Mobilisatsiooni tõttu 1916. aastal katkesid tema õpingud Kunstide Edendamise Seltsi koolis, kuhu ta oli eksamid sooritanud ja vastu võetud. Rindele saatmist õnnestus Vahtral vältida. Revolutsiooni aja viibis Jaan Vahtra Peterburis ja võttis revolutsioonilistest sündmustest aktiivselt osa[2]. "Pealinna Teataja" korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil (16. juuni–7. juuli 1917, Petrograd), kus Lenin kuulutas, et töölisklassi võitluspartei on võimeline võimu üle võtma[viide?].

1918. aasta juunis lahkus Vahtra revolutsioonilisest Neevalinnast. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks[viide?]. Eestisse naasnuna asus ta tööle gümnaasiumi joonistusõpetajana, esialgu Võrus ja siis Tartus[2]. 1926–1933 oli ta Tartu kunstikooli "Pallas" õppejõuks, 1935–1940 oli ta kirjastuse "Noor-Eesti" kunstiline konsultant[2].

Pärast II maailmasõda töötas Vahtra Võrumaa häälekandja "Töörahva Elu" toimetajana.

Jaan Vahtra suri 1947. aastal.

[redigeeri] Ühiskondlik tegevus

20. sajandi algul oli Vahtra kantseleiametnik ja kooliõpetaja Võrumaal, nendest aegadest on ta kirjutanud oma mälestusteraamatutes ja särtsakates rännujuttudes.

Jaan Vahtra võttis aktiivselt osa Peterburi eesti üliõpilaste tegemistest. 1914–1915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja "Ronk", 1915–1916 kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring", kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud Johannes Semper ja Karl Ast-Rumor.

1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. See oli eelkõige prantsuse kubismist ja konstruktivismist lähtuv kunstnike grupp. Nad tõid maalikunsti geomeetrilistele kujunditele rajatud kompositsiooni, mis andis kunstiloomingule senisest ratsionaalsema aluse. Rühmitus korraldas palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas.

1940. aastaks oli ta üks Eesti viljakamaid raamatuillustraatoreid. Edukas oli Jaan Vahtra ka graafikas.

Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi. Jaan Vahtra jutud lastele ja noortele põhinevad suures osas rahvapärimustel ja autori enese lapsepõlvemälestustel. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele – inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele[2].

[redigeeri] Looming

Tema varasemad maastikumaalid on Wilhelms-Karlis Purvitisest mõjustatult impressionistlikud.

Petrogradis arenes rohkem joone ja vormi üldistav kujundamine ning sealsetest eeskujudest oli mõjuvam hoogsate stiliseeritud vormidega kubofuturism, mis avaldub eriti natüürmortides. Huvi kubismi ja konstruktivismi vastu sai tema sõnul alguse 1915. aasta veebruaris Peterburi kunstide akadeemias toimunud näituselt „Tramvai V“, kus esinesid teiste seas Vladimir Tatlin, Marc Chagall ja Vassily Kandinsky[3].

Ka Võrus jätkus pingestatud stiliseeritud vormikõne ja kontrastsete lokaaltoonide eelistus. 1920 ilmusid ajakirja "Ilo" kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid endas küll ekspressionismi, kuid samas oli tunda ka kubofuturismi vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks „Blanc et noir“ („Valge ja must“)[4]. Tema teine 1924. aastal valminut puulõigete mapp kandis pealkirja "Konstruktiivsed rütmid". Kui esimeses on veel järske kontraste ja dünaamikat, siis teises domineerib kubismile omane staatika, geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm.

Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku stilisatsiooni. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas (Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924).

Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooni ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natüürmorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning neokonservatismi võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafikatehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris monotüüpia ja õlimaal, motiivideks enamasti Ahja, Taevaskoja ja Võrumaa looduskaunid kohad, mida ta nüüd andis edasi üsna realistlikult ja detailirohkelt.

[redigeeri] Teosed

  • Räpina veski, õli, 1913, Tartu Kunstimuuseum
  • Autoportree, õli, 1923, Eesti Kunstimuuseum
  • Ateljees, õli, 1926, Tartu Kunstimuuseum

[redigeeri] Raamatukujundusi

[redigeeri] Viited

  1. ↑ Levin, M. 1920. aastate modernism, käsikirjaline materjal, EKM arhiiv
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Vahtra, J. "Metsajärv" Tallinn : Eesti Raamat, 1982
  3. ↑ Jaan vahtra ja kubism eesti kunstis. Näituse kataloog. Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Tartu 1972.
  4. ↑ Eesti Kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Koostaja ja toimetaja Mart Kalm. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia, Kultuurileht 2010.

[redigeeri] Vahtrast kirjanduses

  • Ainelo, A. J. Vahtra ja J. Käisi vastasseis. - Minevikumälestusi. Põlvamaa kodulookogumik. Põlva, 1988
  • Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tln., 1996
  • Huik, T., Poots, Ü., Vahtra, J. Valitud tööd. Mälestusi, vesteid, artikleid. Tln., 1961
  • Ivask, A. Mälestuskilde Jaan Vahtrast. Võru, 1966 Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Jaan Vahtra mälestused. Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Jaan Vahtra saab Metstes mälestussamba. - Koit, 23. mai 1998
  • Jaan Vahtra maalid, kirjad, kaardid. Võrumaa Muuseumis
  • Laane, K. Mälestused. Jaan Vahtrat meenutades. 1982 Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Mälestussammas J. Vahtra koolimajale. - Koit, 29. mai 1997
  • Määr, E. Jaan Vahtra. Tln., 1972 Käsikiri Võrumaa Muuseumis
  • Pakkal, T. Peri raamatukogu kroonika 1924-1977 Käsikiri Peri raamatukogus
  • Ploom, E. Jaan Vahtra 20. surma-aastapäeval. Võru, 1967
  • Põlva. Koost. R. Vill. Põlva, 1975
  • Treier, H. Kunstnikud ja Võrumaa. - Kaika suvõülikuulõ kogomik. I-VIII. Võru, 1997
  • Tubli, M. Põlvamaa kultuurilooliste isikute tähtpäevi 1997. aastal. Põlva, 1997
  • Tuuling, E. Jaan Vahtra seostest Põlva rajooniga. - Põlva rajoonis. Kodu-uurijate seminarkokkutulek 17.-20. august 1978. Artiklite kogumik. Tln., 1978
  • Vahtra, J. Minu lapsepõlve kodud. Tln., 1982
  • Vill, R. Jaan Vahtra 23.05.1882 - 27.01.1947. Põlva, 1997
  • Võrumaa ja võrulased. Tln., 1986

[redigeeri] Vahtrast internetis

[redigeeri] Välislingid

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jaan_Vahtra&oldid=2911369"
Personaalsed tööriistad
Nimeruumid
Variandid
Toimingud
Navigeerimiskast
Trüki või ekspordi
Tööriistad
Teistes keeltes