Pedro Krusten

Allikas: Vikipeedia

Pedro Krusten, õieti Peeter Krustein (21. mai 1897 Harku vald, Muraste14. jaanuar 1987 Arlington, MA, USA) oli eesti kirjanik, Erni ja Otto Krusteni vend.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter Krustein sündis Muraste mõisa aedniku peres, progümnaasiumis õppis Tallinnas. Venemaa oktoobripöördest ja kodusõjast võttis osa punaste poolel.

Alates 1920. aastatest töötanud Tallinnas kõigepealt kohtuametnikuna, seejärel ajakirjanikuna. Krusten on ajakirjaniku töö kõrval nii Eestis kui ka hiljem paguluses tegutsenud viljaka veste- ja romaanikirjanikuna.

Tallinna Kirjanike Ühingu liige[1].

Aastal 1944 põgenes Saksamaale, aastal 1950 asus ümber USA-sse, abiellus samal aastal Edla Remmelgaga ning töötas 19511967 Ameerika Hääle juures. Pedro Krusten suri 1987. aastal Arlingtonis, USAs. 1992. aastal ümbermaeti ta Tallinna Metsakalmistule[2].

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alustanud sõja-aastaid kujutavate autobiograafiliste proosaraamatutega, tõusis kõrgemale kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" (1936) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja reportaaže.

Pagulasaja algust — Saksamaa-aastad — kujutavates raamatutes ("Üle parda" 1946, "Ihaldatud silmapilk" 1950, "Inimese hoidja" 1952, "Laev akna taga" 1955, "Kaugelviibija käekõrval" 1957) jälgib Krusten eelkõige ikka võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi Teise maailmasõja järgses pohmeluses.

Romaani "Laev akna taga" (1955) lähteks oli juhuslik kohtumine kahe talutaja vahel liikunud eestlasest sõjapimedaga Saksamaal Geislingenis. Kirjanik hakkas tema kohta andmeid koguma, sõitis Saksa pimedate kodusse, kus too elas. Viibis seal ka tolle pulmas. Pärast pulmi kadus igasugune kontakt invaliidi ja tema naisega, aga ta hakkas kirjutama nendest romaani. Romaanis on ka selle kirjutamisele tõuganud asjaolusid põhjalikult kirjeldatud. Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on meil siiski ka uustrükina olemas. Jutt on aastatel 1959–1963 ilmunud romaanidest "Torn üle metsa", "Laul kõrgel kaldal" ja "Neiuke läks roosiaeda", mis moodustavad terviku, nn Kaldametsa–triloogia (uustrükk Tallinnas 1992).

Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle kordaläinud teose protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi — hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. "Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani," kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus "Juka", mis käsitles sama ainet. Selle Kaldametsa–triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud.

Pedro Krusteni looming rikastab eesti kirjandust isikupärase žanriga, mida Ilmar Mikiver on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. See koosneb lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "Aiapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982).

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mall Jürma, "Pedro Krusten". Lühimonograafia. Sari Meie kirjanikke, nr 5, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1964
  • Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 2. raamat, ER, Tallinn 1984, lk 240–245 (käsitluse autor Ülo Tonts) ja bibliograafia lk 249
  • Linda Uustalu, "Pedro Krusteni sõjajärgseist romaanidest" – Looming 1987, nr 3, lk 426–429
  • Harald Peep, "Pilk Pedro Krusteni loomepärandile" – Keel ja Kirjandus 1987, nr 5, lk 316–317
  • Mall Jõgi, "Isiksuse võlu. Pedro Krusten 100" – Looming 1997, nr 7, lk 935–942
  • Hellar Grabbi, "Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust". Virgela, Tallinn 1999, lk 152–156 ("Märkmeid Pedro Krusteni pagulasloomingust")
  • Ülo Tonts, "Klassikuks kodust kaugel". Ilmamaa, Tartu 2006, lk 62–119 (4 artiklit: "Pikk teekond Murastest Kaldametsale. Märkmeid Pedro Krusteni triloogiast ja selle ümber"; "Pedro Krustenist ja tema lühiproosast"; "Pagulane pagulusest. Ühest ainealast Pedro Krusteni loomingus"; "Kes kõndis(id) kaugelviibija käekõrval? Ühe pealkirja lugu ja tähendus")
  • Ülo Tonts, "Kahe kirjaniku raamat" (raamatu "Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses" uustrüki arvustus) – Keel ja Kirjandus 2006, nr 10 lk 836–841
  • Ülo Tonts, "Pedro Krusten ja unustatud eesti kirjandus" – Looming 2007, nr 5, lk 755–759
  • Ülo Tonts, "Pedro Krusten. Elu ja loomingu lugu". Sari Eesti kirjanikke, Ilmamaa, Tartu 2007, 280 lk

Teoseid (vaja täiendada)[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1928 "Südamerahu", Krusteni esikromaan, sai K/Ü Loodus romaanivõistlusel III auhinna. Raamatu kaane kujundas Jaan Vahtra.
  • 1932 "Punane ohvitser", eelmise järg. Autobiograafilise lähtekohaga diloogia jutustab eestlase Timmi Komiste heitlikust elukäigust Venemaal. Peategelasest saab küll Punaarmee ohvitser ja kompartei liige, kuid kuna revolutsionääri temas polnud, võidab koduigatsus.
  • 1934 "Vasema käega", Jutustisi. Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus. Kaas R. Vaherilt.
  • 1990 "Aedniku armastus", kogumik Krusteni paremaid novelle, koostanud ja järelsõna: Ülo Tonts, sari Eesti novellivara, ER, Tallinn
  • 1992 "Torn üle metsa"

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tallinna kirjanikud asutasid oma ühingu. Rahvaleht, 21. aprill 1939, nr. 93, lk. 3.
  2. Eesti Arhiiv Ühendriikides, Pedro Krusten

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]