Jõevähk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Jõevähk

Jõevähk
Crayfish-Astacus leptodactylus.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond: Vähid Crustacea
Klass: Kõrgemad vähid Malacostraca
Selts: Kümnejalalised Decapoda
Sugukond: Jõevähklased Astacidae
Perekond: Jõevähk Astacus
Liik: Harilik jõevähk
Ladinakeelne nimetus
Astacus astacus
Linnaeus, 1758
Sünonüümid

Astacus fluviatilis
Fabricius, 1775

Jõevähk ehk harilik jõevähk ehk väärisvähk (Astacus astacus) on jõevähklaste sugukonda kuuluv vähilaadne.

Areaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõevähi areaal on valdavalt Euroopa: Prantsusmaalt läbi Kesk-Euroopa Balkani poolsaareni, põhjast kuni Suurbritanniani saarteni ja Skandinaaviani, ida pool Baltimaades ja Valgevenes ning mõnedes Venemaa Euroopa-osa veekogudes.

Kirjalikele andmetele tuginedes võib väita, et kuni 19. sajandi lõpuni olid Eesti siseveekogud väga vähirikkad. Siis algas aga vähivarude kiire vähenemine, mida soodustas eriti sajandivahetusel Eestisse jõudnud vähikatk, mis tabas esimeses järjekorras Peipsi-Võrtsjärve vesikonda. Mõneti toetas arvukuse langust ka vee reostumine, jõgede süvendamine, maaparandustööd, röövpüük jms. Seepärast seati sisse vähkide alammõõt ja püügi keeluaeg ning hilisemalt lühendati lubatud püügihooaega veelgi. 1936. aasta määrusega oli püüda lubatud juba ainult 1. augustist kuni 1. oktoobrini, kuid vähkide arvukus jätkas langust.[2]

Kaasajal on Eestis jõevähk levinud paljudes veekogudes üle mandri ja saarte, kuid enamikus neist on vähearvukas. Kõige tugevamad populatsioonid on Saaremaal, kus vähikatk varasemalt polnud jõudnud. Aastal 2006 identifitseeriti ka seal esimesed vähikatkujuhud[3].

Jõevähk Astacus astacus keha

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõevähk asustab vaid reostumata mageveekogusid, nagu ojad, jõed ja järved. Ta eelistab elada hapniku- ja mineraalaineterikastes veekogudes.

Bioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isased isendid kasvavad kuni 16 ja emased 12 cm pikkuseks[viide?]. Jõevähi kasv saab toimuda üksnes perioodil, mil vähk on heitnud oma kesta, ja kuni uue kesta moodustumiseni (kitiniseerumiseni). Kesta moodustumine on kiirem suhteliselt suurema kaltsiumisisaldusega järvedes[viide?].

Jõevähk saab elada veekogudes, mille pH on üle 6, sest happelisemas keskkonnas pole ta võimeline moodustama oma eksoskeletti, mis suures osas koosneb kaltsiumiühendeist.

Kestumise tihedus sõltub vähi vanusest: nooremad vähid kestuvad sagedamini, näiteks ühesuvised (0+) vähid 4–7 korda, 3–4-suvised 1–2 korda[viide?].

Vähkidel nagu teistelgi vähkidel on kehaosade kaotuse korral regeneratsioonivõime, näiteks kaotatud sõrg asendub ajapikku uuega, ehkki tavaliselt väiksemaga.

Vähkidel on sooline dimorfism.

Jõevähk on nii morfoloogiliselt kui bioloogiliselt väga sarnane kitsasõralise jõevähiga (Astacus leptodactylus).

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõevähi toit sõltub elueast. Näiteks esimesel elusuvel toituvad nad peaasjalikult plankteritest. Hiljem muutuvad omnivoorideks, toitudes hüdrofüütidest, detriitsest ainesest, selgrootudest jne.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 3.–4. eluaastal[viide?]. Suguproduktid valmivad isastel igal aastal ja emastel tavaliselt üle aasta või üle mitme aasta. Kopulatsioon toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12oC ringis[viide?]. Isased toimetavad on spermatofoorid emaste suguavade lähedale. Mõni nädal hiljem koeb emane marjaterad oma tagakeha (laka) alla, kus spermatofooridest vabanevad spermatosoidid marja kehaväliselt viljastavad. Laka all (täpsemalt tagakehajalgadel) arenevad marjaterad kogu talve ja kevade, koorudes varasuve paiku. Koorumine sõltub tugevasti klimaatilistest ja seeläbi veetemperatuurist – soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve. Noorvähid lahkuvad ema laka alt pärast teist kestumist[viide?].

Emaste absoluutne viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis[viide?]. Peaasjalikult sõltub see emase vähi suurusest – suuremal vähil on rohkem marjateri. Marjateradest koorumise protsent on umbes 65–70%[viide?].

Ohutegurid ja looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vähi haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 20. sajandit oli jõevähkide arvukus suur, kuid sajandi algul levima hakkanud vähikatk kahandas nende arvukust drastiliselt. Vähikatku tekitab vastav seen Aphanomyces astaci. Lisaks olulisimale – vähikatkule – ohustavad jõevähki ka teised haigused, näiteks lapihaigus ja portselanhaigus.

Ehkki jõevähk pole Eestis looduskaitse all, ohustavad teda eelkõige võõrliigid, kelle ökonišš langeb jõevähiga kokku, ja kes on vähihaiguste (eriti vähikatku) suhtes resistentsemad. Selliseks liigiks on näiteks signaalvähk. Samuti on olulisteks ohtudeks veekogude reostumine, vaenlased (näiteks mink ja saarmas).

Eestis on jõevähi püük lubatud augustikuus ja seda üksnes vastava loa alusel. Eestis on vähipüügi õiguslikud tingimused kirjas kalapüügiseaduses. Vähkide alammõõt on 11 cm (arvestatuna pea eesotsast kuni tagakeha lõpuni (sõrad ei lähe arvesse)).

Mitmes Euroopa looduskaitsedokumendis peetakse jõevähki ohustatuks või ohualdiks liigiks.

Vähikasvatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vähikasvatus

Vähikasvatus on levinud eriti Euroopa riikides, sealhulgas Eestis.

Sõltuvalt kasutatava veekogu ja asustustiheduse suurusest räägitakse ekstensiivsest, poolintensiivsest ja intensiivsest vähikasvatusest. Neist efektiivseim on poolintensiivne kasvatus[viide?]. Näiteks poolintensiivse kasvatmisega on võimalik ühelt m2-lt saada 2–10 vähki[viide?].

Kulinaaria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõevähk (eriti tema liha) on hinnatud kulinaariatoode.

Vähkide keetmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elusad vähikehad pestakse hästi läbi, vahetades vett korduvalt. Seejärel pannakse nende elusad kehad keevasse vette kuhu on eelnevalt lisatud soola, tilli ja veidi köömneid. Vesi peab katma vähkide kehad. Vähke keedetakse umbes 1/2 tundi ehk seni kuni vähi lakad lahti löövad, peale mida tõstetakse keedunõu tulelt ning lastakse keedetud vähikehadel mõnda aega keeduleemes liguneda. Serveeritakse soojalt koos keeduleemega.

Vähilakkade ületalve hoidmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elusad vähid keedetakse nagu eeltoodud retseptis. Lakad ja sõrad puhastatakse koortest, pannakse klaaspurki ning peale kallatakse külm keedetud soolvesi, selliselt et soolvesi ulatuks kuni kaaneni. Kõige peale kallatakse kiht oliivõli või mõnda muud taimeõli. Purk seotakse pealt seapõiega või pergament-paberiga ja asetatakse jahedasse ruumi. Enne söömist leotatakse selliselt hoiustatud vähilakkasid mõni tund külmas vees.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Edsman, L., Füreder, L., Gherardi, F. & Souty-Grosset, C. (2010). "Astacus astacus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.2.
  2. Eesti kalanduse minevikust II, Stockholm: Eesti Kalurite Koondis, lk 101–102
  3. Millest või kellest oleneb jõevähi saatus? Eesti Loodus, 2008/9

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]