Dokk
See artikkel on sadamarajatisest. Teiste tähenduste kohta vaata täpsustuslehekülge Dokk (täpsustus).
Dokk (hollandi keeles dok, inglise keeles dock) on rajatis laevade veest väljatõstmiseks. Dokke kasutatakse laevade ehitamiseks ning dokkimiseks ehk nende veealuse osa ülevaatamiseks ja remondiks.[1]
Eristatakse kuivdokke ja ujuvdokke.[1]
Kuivdokk on dokivarjuks nimetatava veetiheda väravaga suletav veetihe bassein ehk dokikamber. Dokkimiseks tuuakse laev kambrisse, dokivari suletakse ja vesi pumbatakse kambrist välja. Laev jääb kuivale, toetudes põhjaga doki põhja paigaldatud alustugedele ehk kiilplokkidele. Leidub ka selliseid kuivdokke, millesse pärast dokivarju sulgemist pumbatakse vett juurde ning veepinna tõustes tõmmatakse laev sissesõidukanali kõrvale veekogu tavalisest tasemest kõrgemal asuva astangu kohale, kus on alustoed, millele laev vee dokist väljalaskmisel laskub. Niisugust dokki nimetatakse täidetavaks kuivdokiks.[1]
Eestile lähimad kuivdokid on Helsingi lähedal Suomenlinnas ja Liepajas Tosmare laevatehases.
Ujuvdokk on paakideks jaotatud pontoon, mille ülemisel pinnal ehk staapeltekil on üks või kaks külgseina ehk torni ja alustoed laeva(de) paigutamiseks. Paakide täitmisel veega ujuvdokk sukeldub ja laev juhitakse tornide vahele. Vee väljapumpamisel paakidest ujuvdokk kerkib, tõstes laeva nii, et see jääb dokitekil asuvatele kiilplokkidele.[1]
Dokkidel on mehhanismid ja muud seadmed laevade sissetõmbamiseks ja alustugedele paigutamiseks, veepumbad, kraanad ning elektrienergia, auru, vee, suruõhu, hapniku ja muu vajalikuga varustamise süsteemid.[1]
Eestis on ujuvdokid BLRT Tallinna Laevateases.
Dokk võib olla ka lüüsi või dokivarjuga muust akvatooriumist eraldatud sadamabassein suure tõusu ja mõõnaga piirkonnas. Dokis hoitakse veetase muutumatu.[1]
Maailma vanim teadaolev dokk pärineb Induse kultuurist 2400 eKr. See asus Lothali asulakohas, mis asus tänapäeva Indias Kāthiāwāri poolsaare kirdeosas Khambhāti lahe tipus Sabarmati jõe suudmes jõe läänekaldal. Selles lahes on tõusu ja mõõna vahe väga suur. Insenerid rajasid sinna trapetsikujulise struktuuri, mille pikkus oli keskmiselt 37 m ja laius 21,8 m. See oli rajatud põletatud tellistest. Tõusu ajal sõidutati laev kiilplokkidele, mõõna ajal käi laev kuivale ning seda sai parandada ja uurida. Järgmise tõusu ajal sai laevaga merele sõita. Niisuguse ehitise rajamine nõudis suuri teadmisi näiteks hüdrograafia vallast, sest Sabarmati muutis sageli oma sängi.
Viited[muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Dokk |
