Imeulme

Allikas: Vikipeedia

Imeulme (inglise keeles fantasy) on ulme alamžanr.

Nagu ulme üldse, käsitleb ka imeulme maailma sellisena, nagu see ei ole (olnud). Erinevalt teadusulmest seletub fantastiline komponent selgelt teadusliku maailmapildi väliste nähtustega: maagia, nõiduse või muu imepärasega (nagu ka imemuinasjutus). Erinevalt õudusulmest ei ole teose eesmärgiks mõjuda õudselt.

Üldiselt peetakse imeulme oluliseks tunnuseks maagia kujutamist. Imeulme hulka paigutatakse tavaliselt teosed, kus esinevad pöialpoisid, lohed, ükssarvikud ja muud mütoloogilised olendid (välja arvatud juhul, kui nende anatoomiat ja füsioloogiat põhjalikult käsitletakse – see muudab teose teadusulmeks). Harilikult kuuluvad imeulme alla ka need teosed, mille tegelaste seas on Jumal, Kurat või Jõuluvana.

Imeulme tegevustik toimub keskajas märksa sagedamini kui teadusulme puhul ja peaaegu mitte kunagi tulevikus. Sageli toimub teadusulme kõrgtehnoloogilises keskkonnas ja imeulme madaltehnoloogilises keskkonnas, kuid see ei ole reegel, mille järgi neid eristada saaks.

Mitmed imeulmeautorid mõtlevad välja maailma, milles toimub terve romaani- või filmisari. Tuntud on Terry Pratchetti, Roger Zelazny ja J. R. R. Tolkieni maailmad.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Žanri tekkest võib hakata kõnelema seoses 19. ja 20. sajandi vahetusel ilmunud William Morrise ja Lord Dunsany raamatutega. Esialgu avaldati imeulmet samades ajakirjades kui ulmet ning seda kirjutasid ka samad autorid (nt Fritz Leiber ja L. Sprague de Camp). Žanri levikul oli teetähiseks J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isanda" triloogia 1965. aasta pehmekaaneline väljaanne, mis saavutas USA ülikoolides kultusliku staatuse.

Piiritlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imeulme ja selle paljude alamžanride tunnused annavad austajatele aluse pikkadeks vaidlusteks imeulme piiritlemise üle.

Ühelt poolt on imeulme areng võrdlemisi selgelt ajalooliselt jälgitav. Valdav enamik autoreid järgib eelnevate autorite (eriti Tolkieni) kasutatud karaktereid, süžee-elemente ja faabulat. Siin on mõjukaks Joseph Campbelli monomüüdi käsitlus.[viide?] Kirjastajad ja raamatukaupmehed kasutavad žanri suhtelist ühetaolisust ka oma toodete positsioneerimisel: imeulmeteosed on tavaliselt hõlpsasti tuvastatavad kaanekujunduse ja kaanemärgete kaudu, raamatupoodides paigutatakse imeulmeteosed ulmekirjanduse riiulitesse.

Teisalt tekitab just imeulmes kõige rohkem probleeme žanriulme formaalne piiritlemine piiripealsest ulmest, eriti maagilisest realismist. Maagiline realism sisaldab tugevat üleloomulikku komponenti, kuid selle eesmärk on tuua lugeja ajaloolis-mütoloogiliste kujundite maailma, mis võib olla tihedas seoses kindla reaalse paiga või piirkonnaga (tellurism) ja kokkuvõttes tekib ajaloolis-individuaalse ja materiaalselt konkreetse tihe põiming.[1] Imeulme tegevuspaik on meie maailmaga üldjuhul kas seostamata (Ursula K. Le Guini "Meremaa") või seisneb seos vaid kommunikatsioonis ja põhilised sündmused toimuvad ikkagi alternatiivses, müütilis-muinasjutulises maailmas (C. S. Lewise "Narnia kroonikad").

Imeulme sarnaneb üleloomulike elementide esinemise poolest muinasjuttudega, kuid erinevalt folkloorist on imeulmel tuvastatav autor. Samuti on erinevalt rahvaloomingust imeulmel reprodutseeritav vorm, ennekõike kirjalik. Selletõttu ei ole muinasjutud, muistendid ja mütoloogia imeulme, küll aga kunstmuinasjutud.[viide?] Kui imeulme folkloorseks vasteks võib pidada imemuinasjuttu, siis maagilise realismi puhul kinnismuistendit.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Talvet, J. Tõrjumatu äär. Tartu: Ilmamaa, 2005. Lk. 251-262.