Teadusulme

Allikas: Vikipeedia
Stop hand orange.svg Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär.

Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

Teadusulme ehk teaduslik fantastika (inglise keeles science fiction, lühendina sci-fi) on ulme alamžanr (varem on sõna "ulme" kasutatud 'teadusulme' tähenduses).

Nii nagu kõik ulmeteosed, käsitleb ka teadusulme maailma sellisena, nagu see tegelikkuses (veel) ei ole. Erinevalt imeulmest püütakse erinevust meile tuntud tegelikkusest selgitada kas teaduslikult või spekuleerides teaduse ja tehnika arengu teemadel. Erinevalt õudusulmest ei ole teadusulme eesmärgiks õuduse tekitamine.

Klassikaline teadusulme (hard sf) lähtub reaalteaduste poolt tehtud avastustest, eelkõige nendest, mille puhul on ette kujutatav nende praktiline rakendamine mõnes valdkonnas. Enamasti erineb teadusulme käsitluslaad teaduslikust meetodist ning esitab teaduse poolt tehtud avastusi ja teooriad populaarses laadis, kirjeldab avastusi ja leiutisi, mida ei ole veel saavutatud, püüab neid teoreetiliselt põhjendada ja näidata, kuidas need võiksid inimkonda mõjutada.

Teadusulme haarab endasse seoseid nii bioloogia (senitundmatud eluvormid), psühholoogia (inimesed olukordades, mida tegelikkuses (veel) ei esine), ajaloo (alternatiivajalugu), tehnoloogia (küberpunk) jpt teaduse harude või rakendusvaldkondadega.

Tuntud autorid teadusliku ulme kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Robert A. Heinlein: “Käepärane lühike defintsioon peaaegu kogu teaduslikule ulmele võiks kõlada järgmiselt: realistlik spekulatsioon võimalikest tulevikusündmustest, mis põhineb kindlalt piisaval teadmisel tegelikust maailmast, minevikust ja olevikust, ning looduse ja teadusliku meetodi tähtsuse põhjalikul mõistmisel.”[1] Heinlein lisab, et kui tõmmata maha “tuleviku-”, sobib see määratlus kogu ja mitte peaaegu kogu teadusulmele.
  • Theodore Sturgeon i sõnade järgi on “teaduslik ulmelugu lugu inimolenditest inimliku probleemi ja inimliku lahendusega, mis ei oleks juhtunud ilma selle teadusliku sisuta.”[2]
  • Frank Herbert: “Ma arvan, et teaduslikust ulmest on kasu ning et see osutab mõnedesse väga huvitavatesse suundadesse. See osutab relativistlikesse suundadesse. See ütleb, et meil on kujutlusvõimet teiste võimaluste jaoks, teiste valikute jaoks. Me tavatseme ennast siduda piiratud valikutega. Me ütleme “Noh, ainus vastus on...” või “Kui sa ainult...” Mis iganes järgib neid kahte ütlust, kitsendab sealseid valikuid. See viib pilgu maa lähedale, nii et sa ei näe väljaspool toimuvat. Inimesed kalduvad kaugele mitte nägema. Nüüd, praeguste põlvkondade jooksul oleme me sunnitud vaatama kaugemale, et näha, mida me meid ümbritseva maailmaga teeme. Ma arvan, et selles on teaduslikust ulmest kasu. Ma ei arva, et pelk selliste raamatute nagu “Hea uus ilm” või “1984” kirjutamine hoiab ära neis kujutatu juhtumist. Aga ma arvan, et nad teevad meid selle võimaluse suhtes ärksaks ja muudavad selle vähem tõenäoliseks. Nad muudavad meid teadlikuks, et võibolla me liigume selles suunas.”
  • Esseekogumikus Strong Opinions (“Tugevad arvamused”) väidab Vladimir Nabokov pooltõsiselt, et kui me oleksime oma määratlustega ranged, tuleks Shakespeare'i näidend “Torm” kuulutada teaduslikuks ulmeks. [3]

Tüüpiline teadusulmeteos[muuda | redigeeri lähteteksti]

On välja mõeldud keskkond, mis on kaasaegse loomulik või võimalik edasiarendus.

On võetud teaduse hetkeseis ja ekstrapoleeritud tulevikku. Näiteks kontrollitakse praegu stringiteooriat, seega võib kirjutada ühiskonnast, kus kõik, mida selle abil teha saaks, on olemas. Samuti võib käsitleda ühiskonda, kus kloonimine on igapäevane, sest kaasajal peetakse tõenäoliseks, et korralikult kloonida on tulevikus võimalik.

On võetud üksikute seadmete võimalik areng. Näiteks teame umbes, kui palju kiireneb arvutiprotsessor aastas, seega võib oletada, kui kiire see on 50 aasta pärast.

On võetud asjad, mis praegu on juba olemas, aga veel üldsusele kättesaamatud, ning eeldatud, et nende hind langeb ja kättesaadavus tõuseb. Näiteks teos, kus ei ole ühtegi olematut seadet, aga näiteks sõjalennukite võimsusega lennukid või superarvutid on üksikisikutele kättesaadavad.

See kõik on paigutatud tulevikku ja leitud, kuidas vastav tehnoloogia mõjutab inimeste igapäevaelu, millised on sellega seotud ohud ja võimalused nende ärahoidmiseks (selle põhjal koostatakse vastava ulmeühiskonna seadusandlus), ning millisteks muutuvad inimesed, kellele selline tehnika on kättesaadav.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Science Fiction: Its Nature, Faults and Virtues in The Science Fiction Novel: Imagination and Social Criticism, Advent: Publishers, 1959.
  2. Tsiteeritud teoses James Blish, More Issues at Hand: Critical Studies in Contemporary Science Fiction (Advent Publishers, 1970) ISBN 0-911682-18-X
  3. Vladmir Nabokov, Strong Opinions (McGraw Hill, 1973). Page 3 et seq. ISBN 0-679-72609-8