Herbert Marcuse

Allikas: Vikipeedia
Herbert Marcuse (1955)

Herbert Marcuse (19. juuli 1898 Berliin29. juuli 1979 Starnberg) oli saksa juudi päritolu filosoof, uue vasakpoolsuse ideolooge, Frankfurdi koolkonna väljapaistvamaid esindajaid.

Marcuse järgi on stiihiline ja spontaanne noorsooliikumine nüüdisajal kaalukaim revolutsiooniline jõud. Marcuse omandas uute vasakpoolsete ringkondades populaarsuse nüüdisaegse ühiskonna kui äärmuseni tehniseeritud, bürokratiseerunud ühiskonna kriitikaga. Massikultuuril ja -tarbimisel ning inimteadvuse manipuleerimisel rajanev kaasaegne ühiskond on Marcuse järgi irratsionaalne ja isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Neis tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud, lumpenid jne. Üheks sellise protesti vormiks on “uue meelelisuse” arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine. Uutele vasakpoolsetele võlgnes Marcuse oma populaarsuse 1960. aastatel.

Marcuse oli marksist. Erinevalt oma rahvuskaaslasest, kommunismi isast K. Marxist ei pidanud Marcuse revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid, igasuguseid vähemusi. Just nende vähemuste abil soovitas lammutada varasem ühiskond, kindlustamaks omale sobiv võim.

Marcuse kirjeldab oma raamatus “Repressive tolerance”, kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalsuseks, et vähendada enamuse survet. Enamuse haarde vähendamisel on kasuks kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “piinatud” vähemuste – anarhistie, immigrantide, seksuaalvähemuste, jne - taotluseid tuleb teatud piirideni soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli (sh protsentuaalset osa rahvastikus aga ka osa juhtivrollides) nende omas riigis, sest see aitab enamuse soove alla suruda. Seejärel tuleb anda otsustav löök ja tuua senise võimu asemele “uus” marksistlikule eliidile kasumlik ja lojaalne süsteem.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislinke[muuda | redigeeri lähteteksti]