Kaubafetišism

Allikas: Vikipeedia

Kaubafetišism on Karl Marxi poolt kirjeldatud nähtus, kus kapitalistlikus turumajanduses paistavad kaubatootjate vahelised ühiskondlikud suhted kaupade eneste vaheliste suhetena.

Karl Marx kirjutas kaupade fetišismist oma raamatus "Kapital" aastal 1867.

Marxi "Kapitali" järgi tuleneb kaupade maailma fetišistlik iseloom kaupu tootva töö isesugusest ühiskondlikust iseloomust. Kauba müstiline iseloom ei tulene tema tarbimisväärtusest, vaid tootjate vahelised suhted, milledes avalduvad nende töö ühiskondlikud määrangud, omandavad tööproduktide ühiskondliku suhte vormi.

Marx räägib, et produktide vahetajaid huvitab praktikas kõigepealt küsimus, kui palju võõraid produkte nad oma produkti eest saavad, s.o missuguses proportsioonis produkte vahetatakse. Niipea kui need proportsioonid on saavutanud teatava tavapärase stabiilsuse, näivad nad tulenevat tööproduktide loomusest, nii et näiteks üks tonn rauda ja kaks untsi kulda on täpselt niisamuti üheväärsed, kui nael kulda ja nael rauda on üheraskused, – hoolimata oma füüsikaliste ja keemiliste omaduste erinevusest. Tegelikult fikseerub tööproduktide väärtusiseloom (hind) alles nende realiseerumisel väärtuse suurustena. Väärtuse suurused muutuvad vahetpidamata, olenematult vahetajate tahtest, ettenägemisest ja tegevusest. Vahetajate silmis omandab nende eneste ühiskondlik liikumine asjade liikumise vormi, mille kontrolli all nad on, selle asemel et seda ise kontrollida.

Ühiskondliku elu protsessi, ehk materiaalse tootmisprotsessi vorm vabaneb oma müstilisest uduloorist alles siis, kui ta hakkab alluma inimeste teadlikule plaanipärasele ja kontrollile kui inimeste vaba ühiskondliku liidu produkt. Selleks aga on vaja teatavat ühiskonna materiaalset alust ehk rida teatavaid materiaalseid olemasolu tingimusi, mis omakorda on pika ja piinarikka arenemisprotsessi loomulikult kujunenud produkt.