Antonio Gramsci

Allikas: Vikipeedia

Antonio Gramsci [ant'oonjo gr'amši] (itaalia hääldus: anˈtɔːnjo ˈɡramʃi; 22. jaanuar 189127. aprill 1937) oli Itaalia kirjanik, poliitik ja poliitiline filosoof. Itaalia Kommunistliku Partei asutaja ja liidrina lasi Mussolini fašistlik režiim ta vangi panna. Tema kirjutised ja neist koostatud raamatud sisaldavad endas ühiskonna ja poliitilise juhtmise analüüsi ning ta on üks tuntumaid marksistlikke mõtlejaid.


Hegemooniateooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gramsci teooriatest üks tuntuim on hegemooniateooria. Hegemoonia on võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon. Selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule. Nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid.

Gramsci sõnutsi on hegemoonia “liikuv tasakaal”, mis koosneb seda või teist tendentsi pooldavate või mittepooldavate jõudude suhetest. Võtmestrateegia on Antonio Gramsci järgi terve mõistus. Kui ühe rühma huve väljendavaid ideid aktsepteeritakse kui üldist ja mitte kui tolle rühma ”mõistust”, on eesmärk saavutatud. Gramsci väitel püsib hegemoonia siis, kui enamus saadakse jätkuvalt sellega nõusse. See nõusolek tuleb saavutada üha uuesti, sest valitsev käsitlus põrkub pidevalt ühiskonnarühmade vastuseisule. Säärane vastupanu tuleb ikka ja jälle ületada, et inimesed soostuksid omaks võtma neile pakutavat pilti ühiskonnast ja selle suhetest. Samas aga – vastupanu võib küll alla suruda, kuid lahti ei saa sellest kunagi.

Hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik. Samuti kool ja kodanikeühiskonna institutsioonid, mille piires tegutsedes inimesed võtavad omaks valitsejate poolt pakutava ideoloogia. Ei piisa ainult poliitilisest võimu saavutamisest, vaid tuleb muuta inimeste teadvust. Kapitalistliku ühiskonna arenedes kasvab hegemoonia osatähtsus võimu kindlustamisel.

Gramscist mõjutatud mõtlejad[muuda | redigeeri lähteteksti]


Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]