Heinrich von Bellegarde
Heinrich Joseph Johannes von Bellegarde (28. august 1756 – 22. juuli 1845) oli sõjaväelane; väejuht Saksimaa ja Austria sõjaväes.
Austria-Türgi sõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Heinrich von Bellegarde sündis 1756. aastal Dresdenis. Ta liitus Saksi sõjaväega, kuid läks 1771.–1772. aastal üle Austria armeesse. 1785. aastal sai tast ooberst ja tragunirügemendi nr. 26 ülem.[1]
Bellegarde osales Austria-Türgi sõjas ning sai seal ka oma esimese lahingukogmuse. 9. septembril 1788 ründas Bellegarde oma rügemendiga Türgi positsioone Batajnica ja Semlini, mis osutus väga edukaks. Kokkupõrke lõpuks kaotasid türklased 300 meest, austerlased 31.[2] Ülejäänud sõja oli ta Banaatis ning sõjategevuses ei osalenud.[3]
Prantsuse revolutsioonisõdades[muuda | muuda lähteteksti]
1792. aasta aprillis viidi Bellegarde üle Hollandisse vürst Hohenlohe-Kirchbergi armeesse. Aasta lõpus edutas keiser Franz II ta kindralmajoriks. Ta osales esimese koalitsiooni sõjas ning juhatas Austria armee kaitseliini Moseli ja Saari jõe vahel.[4] 1793. aastal viidi ta üle prints Friedrich Josiase armeesse ja osales Valenciennesi, La Quesnoy ja Maubeuge'i piiramistel.[1]
Le Quesnoy piiramise ajal juhatas ta metsades ühte täägirünnakut ligi 6000 Prantsuse sõduri vastu. Rünnaku tulemusena suudeti metsad hõivata ning prantslaste päästeoperatsioon nurjati.[5] 12. septembril 1793 toimunud Avenes-le-Seci lahingus juhatas Bellegarde edukat ratsarünnakut.[6]
1794. aastal autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga ning viidi üle ertshertsog Karli armeesse. Tema juhatuse all osales ta 1796. aasta Reini sõjategevuses. Koos Karliga viidi Bellegarde üle Itaaliasse. Seal osales ta Campo Formio rahu sõlmimisel.[1]
1798. aastal oli ta armee reformikomitee liige. Komitee üks ettepanekuid oli Austria armees Prantsuse korpusesüsteemile üleminek, kuid seda sõjanõukogu vastu ei võtnud.[1]
Järgmisel aastal juhatas Bellegarde Šveitsis korpust. 4. aprillil võitis ta ühes kokkupõrkes Taufersi ja Münsteri juures Jean-Joseph-Paul-Auguste Dessole Prantsuse armeed. 30. aprillil võitis ta Remüsi lahingus Claude-Jacques Lecourbe'i vägesid. Peale seda liitus ta Aleksandr Suvorovi Vene vägedega Pavias. Ta osales Tortona piiramisel. Selle operatsiooni pidi ta aga hülgama, kuna kaotas 20. juunil Cassina-Grossa juures lahingu. 22. juunil alustas ta Alessandria piiramist. Linn alistus 22. juulil.[1]
15. augustil toimunud Novi lahingus juhatas ta Austria armee paremal tiival diviisi. Lahing kujunes Austria-Vene võiduks. Septembris kutsuti Bellegarde Viini, kus temast sai välisminister parun Johann Thuguti nõunik. 1800. aastal võttis üle Itaalias asuva Austria armee, mis oli just Marengo lahingus suure kaotuse saanud. Bellegardil ei õnnestunud takistada Napoleon Bonaparte'i juhtimisel Mincio jõge ületanud prantslasi ning ta oli sunnitud taganema. Sõjategevus Itaalias lõpetati Treviso rahuga. Siiski edutati Bellegarde 5. septembril 1800 ratsaväekindraliks.[1]
Napoleoni sõdades[muuda | muuda lähteteksti]
1805. aastal jätkas Bellegarde teenistust Itaalias, kus oli taas ertshertsog Karli juhatuse all. Caldiero lahingus paistis ta taas välja. Hiljem autasustati teda Maria Theresia ordeni komandöriristiga.[1]
Viienda koalitsiooni sõja ajal juhatas Bellegarde I ja II korpust, mis tegutsesid sõjakäigu algul Baierimaal. Peale Eckmühli lahingut oli ta sunnitud taganema Böömimaale, kust hiljem Karli peaarmeega ühines. Asperni-Esslingi lahingus võttis ta oma kolonniga osa Asperni küla ümber käivast võitlusest. Oma korpusega osales ta hiljem ka Wagrami ja Znaimi lahingus. 12. septembril 1809 ülendati Bellegarde feldmarssaliks. Järgmisel aastal sai temast sõjanõukogu president ning ta aitas korraldada riigis 1813. aastal läbi viidud kiiret mobilisatsiooni. 1814. aastal astus ta presidendi kohalt maha ning juhatas Itaalias armeed prints Eugène'i vastu. Ta sai aga 8. veebruaril Mincio jõe ületamisel taas lüüa. Siiski sõlmiti osapoolte vahel aprilli keskpaigas rahuleping.[1]
1815–1816 oli ta Lombardia-Veneetsia kuningriigi asekuningas, sellelt kohalt pidi ta aga kehva nägemise tõttu erru minema. 1816–1825 hoidis ta mitmeid tsiviil- ja militaarameteid. Vahepeal külastas ta lisaks Pariis.[7][8]
Heinrich von Bellegarde suri 22. juulil 1845.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Bellegarde, Heinrich Joseph Johannes Graf von". Vaadatud 27.06.2023.
- ↑ Lk 4–5 (Smola, 1847)
- ↑ Lk 6–7 (Smola, 1847)
- ↑ Lk 7 (Smola, 1847)
- ↑ Lk 757 (Hirtenfeld, 1857)
- ↑ Lk 54–55 (Smith, 1998)
- ↑ "The Encyclopaedia Britannica : a dictionary of arts, sciences, literature and general information". Lk 697. Vaadatud 27.06.2023.
- ↑ "Life and facts". Vaadatud 27.06.2023.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Smola, Karl von. Das Leben Des Feldmarschalls Heinrich Grafen Von Bellegarde. 1847.
- Hirtenfeld, J. Der Militar-Maria-Theresien Orden und seine Mitgleider, vol. 2, Aus der Kaiserlich-königlichen Hof- und Staatsdruckerei, 1857.
- Smith, Digby. The Napoleonic Wars Data Book. London: Greenhill. 1998.