Georgi Mihhailovski

Georgi Pavlovitš Mihhailovski (10. mai (28. aprill vkj) Singurõ, Žitomiri maakond, Volõõnia kubermang, Venemaa – 31. detsember (18. detsember vkj) 1912 Tartu) oli vene geoloog, Tartu Ülikooli geoloogia professor 1905–1912.

Mihhailovski oli mõisaomaniku poeg. Ta sündis oma isa mõisas kuue kilomeetri kaugusel Žitomirist. Ta lõpetas 1890 Odessa 2. gümnaasiumi ja õppis kuni 1904. aastani Keiserlikus Novorossiiski ülikoolis, mida tänapäeval nimetatakse Odessa ülikooliks.

Algul töötas ta Varssavi ülikoolis assistendina, seejärel oli kolm aastat sealse mineraloogiakabineti hoidja Tartu ülikooliski õppinud professor Aleksandr Lagorio alluvuses.

1898 sõitis ta Peterburi, kus töötas Geoloogiakomitees algul kaastöölise ja hiljem abilisena. Ühtlasi töötas ta Venemaa siseministeeriumi kantseleis sekretärina. Geoloogiakomitees huvitus ta põhiliselt paleontoloogiast, uuris Lõuna-Venemaa lademeid Aleksander Michalski ja Nikolai Sokolovi käe all. 1904 sai ta magistrikraadi.

1905 valiti ta Tartu ülikooli erakorraliseks professoriks ja 1912 korraliseks professoriks.

Tema algatusel korraldati esimene suurem üliõpilaste välipraktika: geoloogilis-botaaniline õppeekskursioon Tallinna ja Narva ümbrusse.^[1]

Ta oli Tartu Ülikooli loodusteaduste maja (Vanemuise 46) ehituse initsiaator ning tegi ka loodusteadlastele vajaliku ruumiplaneeringu eskiisi.^[2]

1906 osales ta Mexicos 10. rahvusvahelisel geoloogiakongressil, kus 34 riigist oli 312 delegaati. Selle reisi ajal külastas ta veel USA-d, Kuubat ja mitut Euroopa riiki, Itaalias käis ka Vesuuvi vulkaani vaatamas.

Mihhailovski kirjutas luuletusi, kuid mitte avaldamiseks; tema 1905. aasta revolutsiooni sündmustest ajendatud luuletused ei oleks mingil juhul tsensuuri läbinud.

Viimastel eluaastatel põdes ta kroonilist neerupõletikku. Ta ei jõudnud lõpetada oma ajaloolise geoloogia õpikut.