Ene Rämmeld

Allikas: Vikipeedia

Ene Rämmeld (sündinud 12. jaanuaril 1947 Tallinnas) on eesti näitleja.

Pärast abikaasa Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare Läände-jäämist mais 1976 taotles luba asuda mehe juurde Prantsusmaale, mis rahuldati alles jaanuaris 1981. Nelja ja poole aastase ooteaja kestel ei võimaldatud Rämmeldile Eestis enam erialast tööd. Hiljem Prantsusmaal elades alates 1984 kuni 1995 on Rämmeld esinenud eesti luulekavadega Euroopas, Ameerikas ja Austraalias, külastades näitlejatöö raames aastast 1988 ka Eestit.Alates 2012 on Ene Rämmeld olnud tihedas koostôôs Viljandi Kultuuriakadeemia ôppejôu Marge Loigiga , kellega koos tema üliôpilastega on teinud hulgaliselt luulekavasid Lôuna Eesti koolides , kultuurimajades ja raamatukogudes .

Aastast 1995 kuni 2012 töötas Rämmeld Pompidou kultuurikeskuses.

Loometee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta alustas oma karjääri "Ugala" teatri abikoosseisus aastal 1965, kus tegi kaasa O.Lutsu "Äripäevas" (Aliide roll).

Olulisemaid lavarolle sovetiaja Eestis: nimiosa Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumängus" (lavastaja Evald Hermaküla, Vanemuine 1969) ja naispeaosa telelavastuses "Armastus, armastus" (lavastaja Evald Hermaküla, Eesti TV 1969).

Filmirolle on Rämmeld Eestis täitnud Tiinana Leida Laiuse mängufilmis "Libahunt", Illi rollis Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare telemängufilmis "Lindpriid" ning Salme rollis Jaan Kolbergi filmis "See kadunud tee". Aastast 1983 on Rämmeld osalenud ka prantsuse filmides, muuhulgas Claude Lelouche’i filmis "Viva la vie" ja Luc Bessoni filmis "Subway".

Taasiseseisvunud Eesti teatrites on Ene Rämmeld esinenud Françoise Sagani näidendis "Kas te armastate Brahmsi?" (lavastaja Ülo Vilimaa, Vanemuine 19941996) ja Jean-Pierre Leonardini näidendis "Ma tulen tagasi, tango" (lavastaja Nathalie Jouin, Salong-Teater 1997).

Prantsusmaal on Ene Rämmeld muuhulgas teinud 1983 Théâtre Essaîon de Paris’s Marie Underi mälestuskava. Septembris 2002 etendus Pariisi teatris La Guillotine kakskeelne luulelavastus "Chemin terrestre", mida ajaleht Libération nimetas üheks nädala neljast teatrielamusest. Ene Rämmeldi ja Claude Merlini esitatud etenduse aluseks oli Karl Ristikivi "Inimese teekond", tõlkijaks näitleja 1972. aastal sündinud poeg, kelle autorinimi on Tarah Montbélialtz.

Prantsusmaal, Pariisis tegi koos Liina Keevallikuga aastal 2010 dokumentaalfilmi "Wiiralti unenâgu" . Samuti esines nimiosas Liina Keevalliku lühimängufilmis "Frida Rammi tähelaev"

Aastaid osalenud Eestis festivalil "Maikellukeste päevad"

Autobiograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ene Rämmeld, "C'est la vie" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2004, 160lk
  • Ene Rämmeld, "Bonjour de Paris!" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2006, 264lk
  • Ene Rämmeld, "Ühel olematul suvel " (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2008, 112lk

Isiklik[muuda | redigeeri lähteteksti]

On abielus[viide?] Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarega, kellest elab lahus, poja ema.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]