Ene Rämmeld

Allikas: Vikipeedia

Ene Rämmeld (sündinud 12. jaanuaril 1947 Tallinnas) on eesti näitleja.

Pärast abikaasa Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare Läände jäämist 1976. aasta mais taotles luba asuda mehe juurde Prantsusmaale, mis anti alles jaanuaris 1981. Nelja ja poole aastase ooteaja kestel ei võimaldatud Rämmeldile Eestis enam erialast tööd. Prantsusmaal elades esines Rämmeld Eesti luulekavadega Euroopas, Ameerikas ja Austraalias, külastades näitlejatöö raames alates 1988. aastast ka Eestit.

Aastatel 1995–2012 töötas Rämmeld Pompidou kultuurikeskuses.

Alates 2012. aastast on Ene Rämmeld olnud tihedas koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõu Marge Loigiga, kelle üliõpilastega on koostanud ja esitanud hulgaliselt luulekavasid Lõuna-Eesti koolides, kultuurimajades ja raamatukogudes.

Loometee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ene Rämmeld alustas oma karjääri Ugala teatri abikoosseisus aastal 1965, kus mängis Oskar Lutsu "Äripäevas" Aliide rolli.

Olulisemate lavarollide hulka nõukogudeaja Eestis kuuluvad: nimiosa Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumängus" (lavastaja Evald Hermaküla, Vanemuine 1969) ja naispeaosa telelavastuses "Armastus, armastus" (lavastaja Evald Hermaküla, Eesti TV 1969).

Eesti filmides on Rämmeld näidelnud Tiinana Leida Laiuse mängufilmis "Libahunt", Illina Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare telemängufilmis "Lindpriid" ning Salmena Jaan Kolbergi filmis "See kadunud tee". Alates 1983. aastast on Rämmeld osalenud ka prantsuse filmides, muuhulgas Claude Lelouche’i filmis "Viva la vie" ja Luc Bessoni filmis "Subway".

Taasiseseisvunud Eesti teatrites on Ene Rämmeld esinenud Françoise Sagani näidendis "Kas te armastate Brahmsi?" (lavastaja Ülo Vilimaa, Vanemuine 19941996) ja Jean-Pierre Leonardini näidendis "Ma tulen tagasi, tango" (lavastaja Nathalie Jouin, Salong-Teater 1997).

Prantsusmaal koostas Ene Rämmeld muuhulgas 1983. aastal Marie Underi mälestuskava, mis kanti ette Théâtre Essaîon de Paris’s. 2002. aasta septembris etendus Pariisi teatris La Guillotine Ene Rämmeldi ja Claude Merlini esituses kakskeelne luulelavastus "Chemin terrestre", mida ajaleht Libération nimetas üheks nädala neljast teatrielamusest. Etenduse aluseks oli Karl Ristikivi "Inimese teekond", tõlkijaks Rämmeldi ja Karassev-Orgusaare 1972. aastal sündinud poeg, kelle autorinimi on Tarah Montbélialtz.

2010. aastal tegi Ene Rämmeld Prantsusmaal Pariisis koos Liina Keevallikuga dokumentaalfilmi "Wiiralti unenägu". Samuti esines Ene Rämmeld nimiosas Liina Keevalliku lühimängufilmis "Frida Rammi tähelaev".

Aastaid on Rämmeld osalenud Eestis festivalil "Maikellukeste päevad"

Autobiograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ene Rämmeld, "C'est la vie" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2004, 160lk
  • Ene Rämmeld, "Bonjour de Paris!" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2006, 264lk
  • Ene Rämmeld, "Ühel olematul suvel" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2008, 112lk
  • Ene Rämmeld, "Miks mitte? Pourquoi pas?" (kirjastus Tammerraamat" Tallinn, 2014

Isiklik[muuda | redigeeri lähteteksti]

On abielus Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarega, kellest elab lahus. Neil on ühine poeg Tarah, esinejanimega Tarah Montbélialtz.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]