Eliel Saarinen

Gottlieb Eliel Saarinen (20. august 1873 – 1. juuli 1950) oli Soome arhitekt, kes sai kuulsaks oma juugendstiilis ehitistega 20. sajandi algul.

Eliel Saarinen õppis aastatel 1893–1897 Helsingi tehnikakõrgkoolis arhitektuuri ja Helsingi Ülikoolis maalikunsti. Aastal 1896 asutas ta koos Armas Lindgreni ja Herman Geselliusega arhitektuuribüroo Gesellius, Lindgren & Saarinen, mis tegutses kuni 1905. aastani.

Pärast Esimest maailmasõda läks Saarinen Ameerikasse, kus jätkas ühiskondlike hoonete projekteerimist. Samal ajal töötas ka arhitektuuriõppejõuna. Tema poeg Eero Saarinen oli samuti silmapaistev arhitekt.

Olulisemad ehitised

Helsingi raudteejaam

• Soome Rahvusmuuseum Helsingis (koos Geselliuse ja Lindgreniga; 1902–1911)
• 1900. aasta Pariisi maailmanäituse Soome paviljon (koos Geselliuse ja Lindgreniga)
• Helsingi raudteejaam (1904–1911)

Eestis

• Lutheri vabriku töölissöökla-rahvamaja Tallinnas Vana-Lõuna tänaval (koos Geselliuse ja Lindgreniga; 1905)
• Endine Krediidipanga peahoone Tallinnas (Pärnu mnt. 10, praegu Kultuuriministeerium) (1912)
• Tallinna raekoja projekt
• Tallinna 1913. aasta generaalplaan
• Tartu Pauluse kirik (1911–1913)

Ekslikult on Eliel Saarineni tööks nimetatud ka Narva-Jõesuu rannahoonet (1935–1941), mille tõeliseks projekteerijaks oli insener Erich Otting.

Tunnustused

• 1950 – Kuninglik kuldmedal

Kirjandust

• Igor Djomkin, "Eliel Saarinen ja "Suur-Tallinn": Tallinna esimene generaalplaan ajaloolisest ja linnaehituslikust aspektist". Kunst, 1977 (Tallinn : Punane Täht) (Tekst eesti, saksa ja vene keeles)