Helsingi pearaudteejaam

Allikas: Vikipeedia
Helsingi pearaudteejaam
Helsingi pearaudteejaama kellatorn oli 2009. aasta veebruaris remondis.

Helsingi pearaudteejaam (lühend Hki, soome keeles Helsingin päärautatieasema, rootsi keeles Helsingfors centralstation, Helsingi slängis Assa või Steissi) on raudteejaam Soome pealinnas Helsingis.

Niisuguse nime sai see jaam ametlikult 7. juunil 2010. Varem kutsuti seda lihtsalt Helsingi raudteejaamaks (soome keeles Helsingin rautatieasema, rootsi keeles Helsingfors järnvägsstation. Lühendatult kasutatakse nimekuju Helsinki C ja on liikunud ekslikud kuulujutud, et see muutub peatselt ametlikuks nimeks.

Helsingi pearaudteejaam asub Helsingi kesklinnas Kluuvi linnaosas. Kõik lähi- ja kaugrongiliinid lahkuvad Helsingist.

Helsingi pearaudteejaam on Soome suurim raudteejaam. Seal asub 19 rööpmepaari. Jaama kasutab umbes 200 000 inimest päevas. Seetõttu on Helsingi jaamahoone Soome kõige enam külastatav hoone.

Jaam on ehitatud peamiselt Soome graniidist. Jaamas on silmatorkav kellatorn ja peasissepääsu kõrval on kummalgi poolel kaks paari skulptuure meestest, kes hoiavad käes kerakujulisi lampe. Pimeda ajal need lambid põlevad. Viimasel ajal on need skulptuurid saanud pearaudteejaama sümboliks. Näiteks on Soome riiklik raudtee-ettevõte VR korraldanud suuri reklaamikampaaniaid, kus need skulptuurid animeerituna olulisel kohal on. Nad on isegi välja lasknud räppsingli, mille laulnud esitaja kannab nime "Kivimiehet".

Soome esimene raudtee rajati 1860 liinile Helsingi–Hämeenlinna. Juba sellel liinil oli Helsingi raudteejaam tänapäevase pearaudteejaama kohal. Jaamahoone projekteeris rootsi arhitekt Carl Albert Edelfeldt.

Raudtee populaarsus kasvas kiiresti ja sai selgeks, et Edelfeldti projekteeritud jaamahoone jääb kitsaks. 1904 korraldati uus võistlus ja selle võitis Eliel Saarinen. Jaamahoone projekt oli puhtas rahvusromantilises stiilis, mis tekitas ägeda vaidluse avalike ehitiste arhitektuuri üle. Saariselt nõuti moodsa ratsionaalse stiili järgimist ning Saarinen töötaski projekti põhjalikult ümber, loobudes romantismist. Projekt valmis 1909, aga selle põhjal ehitatud jaamahoone alles 1919.

Raudteejaamas on 50 m² suurune eraldi ootesaal Soome presidendi ja tema külaliste tarvis. Sinna on mööbli projekteerinud Eliel Saarinen. Sellel on kaks väljapääsu, üks Rautatientori väljakule ja teine ülejäänud raudteejaama. See valmis juba 1911 ja oli esialgu ette nähtud Vene tsaari jaoks, aga maailmasõda takistas jaama ametlikku avamist ja kui see 1919 siiski lõpuks toimus, oli tsaar juba kukutatud ja Soome iseseisev riik. Seda kasutati algul ajutise sõjaväehaiglana ja pärast anti kasutada presidendile. Endise jaamaülema Kari-Pekka Rosenholmi sõnul on selline ootesaal ainuke omataoline kogu maailmas.

19. detsembril 1940 suri Helsingi raudteejaamas ametist tagasi astunud Soome president Kyösti Kallio, kes oli koduteel Nivalasse. Legendi järgi suri ta marssal Mannerheimi kätel.

Pearaudteejaama panoraam

14. juunil 1950 toimus raudteejaamas tulekahju, mis kellatorni kahjustas.

1950-ndatel asendati aururongid diiselrongidega. Esimene turvakaamera paigaldati raudteejaama 1968. aasta kevadel. Esimene elektrirong saabus jaama 13. jaanuaril 1969. Regulaarneelektrirongiliiklus algas Helsingi raudteejaamas 26. jaanuaril 1969.

2000 valmis jaama keskmiste perroonide kohale klaasist katus, mis oli olemas juba Saarise originaalprojektis, ehkki teistsuguse kujundusega. 2003 avati raudteejaama kaubakeskus Kauppakuja koos hotelliga.

Jaama idapoolel asub Rautatientori, läänepoolel Asema-aukio ja Elielinaukio. Taksopeatus ning bussijaam asuvad jaama kõrval. Jaama tunnelis avati 1982 ka Rautatientori metroojaama sissekäik.

60.1719444424.94138889