Askar Akajev

Allikas: Vikipeedia
Askar Akajev 23. septembril 2002 Washingtonis

Askar Akajev (kirgiisi keeles Аскар Акаев, sündis 10. novembril 1944) oli Kõrgõzstani president aastatel 19902005. Pärast kukutamist Tulbirevolutsioonis jätkas ta Moskvasse pagenuna 1990. aastal katkenud tegevust teadlase ja õppejõuna.

Teaduskarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1967 lõpetas Akajev Leningradi Täppismehaanika ja Optika Instituudi ja astus aspirantuuri. 1977 sai ta Kirgiisia Leninliku Komsomoli preemia raalide kütte matemaatilise uurimise eest. 1980 kaitses ta Moskva Insenerifüüsika Instituudis doktorikraadi. 1984 valiti ta Kirgiisia Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks ja samal aastal akadeemikuks. Ta on kirjutanud umbes 80 teaduslikku tööd, 43 artiklit ja teinud 7 leiutist. Ta on ette valmistanud 3 doktorit ja 20 kandidaati. Teda autasustati ordeniga "Austuse märk". Askar Akajev on Venemaa Teaduste Akadeemia välisliige.

Tuntud holograafiaspetsialisti Juri Denisjuki sõnul suutis Askar Akajev saavutada oma ajast tunduvalt ees olnud hämmastavaid tulemusi optika ja arvutitehnoloogia kokkupuutepunktis.

Enne kodumaale naasmist ja presidendiametisse asumist oli Akajev raadiofüüsika professor.

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akajev astus 1981 Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse.

Reformimeelsest kommunistist Akajevist sai Kõrgõzstani presidendi kohusetäitja 27. oktoobril 1990, pärast kirgiiside ja usbekkide vahelisi veriseid, sadu elusid nõudnud kokkupõrkeid Fergana orus.

Akajevist sai Nõukogude Liidu uutmismeelse liidri Mihhail Gorbatšovi liitlane. Viimane pakkus Akajevile pärast 1991. aasta augustis Gorbatšovi kukutamiseks korraldatud nurjunud putši Nõukogude Liidu asepresidendi kohta. Akajev keeldus ja valiti sama aasta 12. oktoobril ainsa kandidaadina Kõrgõzstani presidendiks.

Akajev valiti presidendiametisse tagasi 24. detsembril 1995 ja 29. oktoobril 2000. Oktoobris 1991 (valimiste ajal) ja jaanuaris 1994 (referendumil) laiendas ta konstitutsiooniparandustega oma volitusi. USA Riigidepartemangu hinnangul iseloomustasid 2000. aasta valimisi tõsised rikkumised.

Esimestel presidendiaastatel edendas Akajev turumajanduslikke reforme ja toetas poliitilist süsteemi, kus oli koht opositsioonihäältel ning kodanikuühiskonnal.[1] Ta püüdis läbi viia maareformi ja hindade liberaliseerimist, rõhutas ilmalikke väärtusi ja iseseisvust Sõltumatute Riikide Ühenduse raames.

1990. aastate keskpaigas oli Akajevi rahvusvaheline reputatsioon langenud. Kritiseerijad süüdistasid teda isikliku kasu lõikamises Kõrgõztani peamise ekspordiartikli, kullaga kauplemiselt.[1]

Oponendid süüdistasid Akajevit onupojapoliitikas, riigi raha ulatuslikus kõrvaletoimetamises ja valimistulemuste võltsimises.

1990. aastate lõpul Usbekistani Islamiliikumise poolt Kõrgõzstanis toime pandud teod ajendasid Akajevit 2001. aasta New Yorgi terrorirünnakute järel Ameerika Ühendriikidele terrorivastases võitluses abi pakkuma.[1]

2001. aastal sõlmis Akajev USAga kokkuleppe Manasi lennuväebaasi rajamiseks, mis tegi Kõrgõzstanist USA olulise liitlase. FBI andmetel suunas USA sõjavägi enam kui 100 miljonit dollarit allhangetena Akajevi perekonna kütuseäridesse. Akajevi kukutamise järel leidsid uued võimud, et see raha oleks pidanud laekuma riigikassasse.[2]

Akajevi mainet kodumaal kahjustas Hiinaga sõlmitud piiri õgvendamise lepe. 2002. aastal aasta jaanuaris puhkesid Džalalabati oblastis meeleavaldused. Leppe tuline kriitik, parlamendiliige Azimbek Beknazarov arreteeriti. Märtsis tappis miilits kuus (Beknazarovit toetanud) demonstranti. Peaminister Kurmanbek Bakijev astus tagasi. Nõuti Akajevi tagasiastumist, kuid ta ei nõustunud võimust loobuma.[1]

Järgnevalt püüdis Akajev tugevdada partnerlust Venemaaga ja sõlmis kokkuleppe Venemaa sõjaväebaasi avamiseks Kõrgõzstaniga.[1]

Kukutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akajev kukutati Tulbirevolutsiooni käigus 2005. aasta märtsis.

24. märtsil asusid meeleavaldajad võitlusesse mässupolitseiga, vallutasid presidendihoone Biškekis ning võtsid enda kontrolli alla tähtsamad linnad riigi lõunaosas.

Akajev põgenes Kasahstani kaudu Venemaale. 5. aprillil 2005 astus ta tagasi ja 11. aprillil kinnitas seda ka parlament.

Akajevi 2003. aastal allkirjastatud seadus annab talle endise presidendina immuniteedi: teda ei saa presidendina toime pandud tegude eest kohtulikule vastutusele võtta. Immuniteet laieneb presidendi pereliiketele. [3]

Kõrgõzstani ajutine valitsus andis 13. augustil 2010 välja dekreedi, mille kohaselt võetaks Akajevilt ekspresidendi staatus, taotletakse tema väljaandmist Kõrgõzstanile ja võetakse tarvitusele meetmed tema kriminaalvastutusele võtmiseks.[4]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Askar Akajevil on kaks poega ja kaks tütart.

Tema vanim poeg Ajdar Akajev oli mõnda aega abielus Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajevi tütre Alijaga ja tegeles Akajevi võimupäevil ulatusliku äritegevusega. Vanem tütar Bermet töötas Šveitsis ÜRO-s ja püüdis kanda kinnitada Kõrgõzstani poliitikas. Ta on abielus Kõrgõzstani kunagise rikkaima mehe, Kasahstani kodaniku Adil Tojgonbajeviga.

Akajevi noorem poeg ja noorem tütar on õppinud Ameerika Ühendriikides.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
puudub
Kõrgõzstani president
19902005
Järgnev:
Kurmanbek Bakijev